Paula Veidenbauma ja Diāna Mikāne küsivad, kuidas rääkida raudteest, mis praegu eksisteerib üksnes meie kujutluses, aga sellest hoolimata on meie igapäevaelus vägagi kohal.
Baltikum kui identiteediraasuke paistab veidi nagu taskusse unustatud kurioosum, mille teatud intervalli tagant taas avastame. Küsisime tervelt hulgalt Eesti, Läti ja Leedu arhitektidelt, arhitektuuribüroodelt ja teist sorti ruumipraktikutelt: mis on teie lemmik ruum, ruumiline olukord või tunnusjoon, mis näib omane just Baltimaadele (või ühele neist).
Olla olemas tähendab tänapäeval olla ühendatud. Elektri-, sooja-, teede- ja tänavavõrk, internetiühendus ja veevarustus – kõigist neist ristuvatest, osati kattuvatest võrgustikest on saanud justkui inimeste põhiõigus. Seni, kuni need võrgud hästi toimivad, jääb neist sõltuvus märkamatuks – harva peatume, et teadvustada energiat, mis jõuab üle taevalaotuse, maa- ja merealuste trasside ning seinasiseste juhtmete kaudu miljonitesse seadmetesse. Kui aga miski võrgustiku toimimist häirib, olgu selleks türanliku naaberriigi sõjaline rünnak, hindade järsk kallinemine või katastroofilised ilmaolud, avaldub nende struktuuride poliitiline, majanduslik, eetiline ja tihti ka ruumiline mõõde.
