Francisco Martínezi ja Joosep Kivimäe inventuur Eesti piirilinna Narva ruumiobjektidest.
Eesti, Läti ja Leedu – Baltimaad – on suuremale osale maailmale kolm sisuliselt eristamatut väikeriiki. Geopoliitilise terminina on „Baltikum“ kinnistunud alles 20. sajandil. Kolme riigi varasem aja- ja kultuurilugu erineb mitmel tasandil. Ehk ongi see trots väljastpoolt seatud ühtlustava lihtsustuse vastu, et kipume eeskujusid otsima ikka kuskilt kaugemalt ja kohalikke kalduvusi käsitlema ainult oma riigi piires, omavahelist eluolu vaid sportlikus ja lihtsustavas võtmes võrreldes.
Ärevad ajad ühendavad ja ärgitavad väliste määratluste kõrval ka iseennast oma identiteeti mõtestama ja avastama—selleks, et meid kannaks ja koondaks hirmu asemel rõõm, nauding ja uudishimu.
Avarus, hägusad piirid, ebamäärased lõpud ja algused – Baltimaade olustiku võlu ei ole lihtne tabada. Aga nagu ütlevad Reinis Salinsi sõnutsi lätlased: „Katram savs stūrītis“ („Igaühel on oma nurgake“).
Arhitekti vastutust maavaradega ümber käimisel ei tasu alahinnata, sest ehitus on otseselt seotud maa seest võetud ainese ümberkehastamisega arhitekti joonestatud projekti järgi. Roland Reemaa kirjutab piiratud ressursside vaatepunktist arhitektuuri eesseisvatest ülesannetest, mis on otseselt seotud toorainete päritoluga. Seniks, kuni ruumiloome ei võta tõsiselt materjalide päritolu ja sotsiaalset hinda, kavandame me jätkuvalt kaevandusi, mille olemasolust me ei pruugi isegi teadlikud olla või mille ees me silma kinni pigistame.
