Hea küll, lepime. Fikseerime selle kokkuleppe kuidagi ära ka. Jah, muidugi, kirjutame seadustesse sisse, et ruumilised lahendused olgu eeskujulikud.
Oleks öelda liiga palju, et kirjeldan muutusi, mis on toimunud uute korterelamute rajamise juures viimase 30 aasta jooksul – see ambitsioon on selgelt liiga kõrge. Muutused toimuvad kogu aeg, nende kirjeldamine eeldab, et nad on registreeritud, süstematiseeritud ja üldistuseks liigendatud. Midagi sellist ma pole teinud. Olen olnud viimased kolmkümmend aastat arhitekt, selle aja jooksul projekteerinud – nüüd katsun tähendusrikkamad aspektid enesest välja kammida.
Kuidas väljendub ühiskonna muutumine arhitektuuris? Sellele vastamiseks vaatame tagasi 30ne taasiseseisvusaasta ruumiloomele.
Ääremaaliste rannakogukondade aktiveerimine.
Kahanemise ruumiline planeerimine annab väikelinnale võimaluse teadlikuks arenguks ja diskussiooniplatvormi arutlemaks tuleviku üle. Eestis on kõik linnad kahanenud viimase 27 aasta lõikes 5-62%. Kahanemine võib olla läbimõeldud, linna identiteeti vääristav protsess.
Kas arhitektuuri hämarale osale – sellele, millest on lihtsam mitte rääkida, kuid millel võib olla võime kõnetada kõige erinevamaid vaatajaid – saab kõrvale seada jälgitavad arutluskäigud?
Eesti Kunstiakadeemia varjualuse ja metsaonni loomise õppeülesanded süüvivad arhitektuuri võimalustesse ja uurivad, millist kogemust arhitektuur suudab pakkuda.
