Termin „ligipääsetavus“ tähistab kogu elanikkonna kaasatust elu- ja infokeskkonda, tagades inimesele olenemata vanusest või tervislikust seisundist võrdsed võimalused ühiskonnaelust osa võtta. Sellest räägitakse üha rohkem nii riigi kui ka kohaliku omavalitsuse tasandil, valmivad erinevad aruanded ja eeskirjad. Mõistetavalt tegeletakse pidevalt ligipääsetavuse parendamisega ka kultuuriasutustes, sealhulgas muuseumides, mis asutusetüübina on selle artikli keskmes.
Kuidas mõista vanust? Või vanadust? Mõnel puhul on see hinnatud väärtuseks – midagi head, nagu veinid, mis ajaga paremaks muutuvad. Ka vanades linnades ja arhitektuuris peitub hulk väärtusi, mida vastloodutes pole, ja inimestegi puhul peetakse üldiselt positiivseks, et ajaga inimene küpseb, saab targemaks ja kogenumaks.
Vananemine on siiski ka miski, milleks enamik inimesi vähem või rohkem teadvustatult valmistub, kõige harilikumas ning riiklikult soositud vormis raha pensionifondi kogudes. Kas avame Pandora laeka, kui küsime, kuidas ja kas mõjutavad need kõige levinumad investeerimisfondid keskkonna ja ühiskonna arenguid praegu ja lähitulevikus?
