Aveliina Helm: linnaloodus – kellele ja milleks

ALinnad vähendavad üksikisikute ökoloogilist jalajälge, kuid linnade kasvu juures tuleb silmas pidada, et säiliks liikide bioloogiline mitmekesisus, mis muuhulgas aitab tagada linnaelanikele täisväärtuslikku elu.

Linnaloodus looduse jaoks

Alustan dramaatiliste numbritega, kuid luban, et suurem osa sellest kirjatükist keskendub lahendustele, mitte järjekordse apokalüpsise kuvamisele. Et aga saaksite linnaloodusele uue pilguga vaadata, on väike sissejuhatus vajalik.

Veel sada aastat tagasi oli kolmandik Eesti pindalast ehk 1.8 miljonit hektarit kaetud niidukooslustega.1 Neist puisniidud, mis oma keskkonnatingimuste eripära tõttu sobivad eluks nii avamaastike kui metsa liikidele, levisid rohkem kui 850 000 hektaril, olles üheks levinumaks elupaigatüübiks kõikjal Läänemere ümber (Kukk ja Kull 1997).

Niidukooslused on nii Eestist kui ka mujalt Euroopast tänaseks peaaegu kadunud. Eestis on neid järel u 60 000 ha ehk vähem kui 5% võrreldes 20. sajandi algusega. Koos niitudega kaovad ka liigid, kes neil elavad, sealhulgas inimesele eluliselt olulised ja/või ikoonilised elustikurühmad – niidulilled, kimalased, päevaliblikad, avamaastike linnud jpt. Nad ei ela murul, rapsipõllul või parkimisplatsil ning isegi tee- või põlluserv ega sööti jäänud põld ei ole neile täisväärtuslikuks alternatiivseks elupaigaks.

Tulenevalt maastike nii mahukast muutusest ongi Euroopas alates 1980. aastatest avamaastike lindude arvukus kahanenud 50%, liblikate arvukus aga aastast 1990 kahanenud 45%.

Saksamaalt tuli 2017. aasta sügisel teade, et 27 aastaga on riigi looduskaitsealad kaotanud enam kui 75% lendavatest putukatest (Hallmann et al. 2017).

Kujunenud maastikud, metsamajandamise intensiivsus ja puisniitude kadumine on ebasobivad ka paljudele metsaliikidele, nii on Eesti metsades jäänud igal aastal vähemaks 60 000 metsalinnupaari, võrreldes aastaga 1980 aga on Eesti metsades lausa veerandi võrra vähem linde (Eesti Ornitoloogiaühing 2017).

Selliste masendavate numbrite valguses peame hakkama looduskaitsele ja elustiku hoidmisele vaatama senisest hoopis teise pilguga. Täna harrastatav maakasutus on ohuks suure osa liikide säilimisele ning olemasolevatest looduskaitsealadest ei paista piisavat, et peatada liikide kadumine. Mida siis teha? Siinkohal saavadki appi tulla linnad.

Suuremas mastaabis, näiteks riikide tasandil, linnad ja elurikkuse nn kuumad punktid sageli kattuvad linnad on sageli rajatud looduslikult mitmekesistesse piirkondadesse. Suure üldistusena võib isegi öelda, et sinna, kus me peaksime tegelikult loodust kaitsma, oleme rajanud asulad.

Linnade laienemise mõju elurikkusele on negatiivne, ennekõike olemasolevate elupaikade hävimise, killustamise ja kahanemise tõttu. Seetõttu peame loodusliku elurikkuse hoidmist linnades ja nende vahetus ümbruses väga tõsiselt võtma. Tulevikus võib paljude liikide käekäik sõltuda just sellest, kui hästi meil õnnestub linnades ja uusasularajoonides elustikku toetada ja suurendada.

/…/

AVELIINA HELM on Tartu Ülikooli botaanika vanemteadur, kes on oma teadustöös keskendunud elurikkuse uurimisele. Tema Tartu Ülikooli võrseettevõte Nordic Botanical pakub botaanilist ja ökoloogilist nõu looduslähedase haljastuse rajamisel ning toodab ka niiduhaljastuseks sobilike liikide seemneid.

Viited:

1 Eesti niidukooslused on meie maastikes inimeste hooldada – niita ja karjatada – olnud juba tuhandeid aastaid. Teadlased peavad aga praegu tuliseid arutelusid selle üle, kui avatud olid meie maastikud enne algelise põllumajanduse kujunemist – peale hakkab jääma arusaam, et tänaseks välja surnud suured rohusööjad (näiteks tarvas, mammut ja palju teised) hoidsid meie maastikud puisniidutaolistena ning tegu ei olegi inimtekkeliste, vaid Euroopa ürgsete kooslustega.

Loe edasi:

LOE VEEL

Indrek Peil: lokaalne linlane

Spektermõtlemine on ta vabastanud kammitsevast must-valgest maailmanägemisest: pooltoonides triivimine võimaldab vabalt valida neid teemasid, mis käivitavad. Alustatu tuleb lõpuni viia; seda hõlbustab süvenemine kui peamine töömeetod, mis väljapoole tundub petlikult kaootiline.
Intervjueeris Mirko Traks.

Terje Ong, Risto Kozer: arhitektuur, mis kutsub liikuma

Paraku ei mõelda igapäevaste liikumisteede – tänavate jmt loomisel, et needki võiks pakkuda mängulist ja nauditavat liikumisvõimalust. Liikumisaktiivsus ei piirdu vaid spordiga. Liikumist saab ja peabki nägema palju laiema mõistena. Avaliku ruumi võrgustik saab pakkuda igapäevast liikumisrõõmu märksa rohkematele kasutajatele, kui suudavad üksikute fragmentidena paiknevad sihtotstarbelised mängu- ja palliplatsid.

Yael Reinser: nauding ilust

Samas on meile, arhitektidele, selge, et meie hea silm (vanamoeline väljend, mida kasutavad siiani eurooplased) – või projekteerimisintelligentsus (vaste, mida kasutavad ameeriklased) – mängib pidevalt olulist rolli ning on projekteerimisprotsessis justkui salarelv, mis aitab filtreerimise ja mugandamise teel jõuda ilusama tulemuseni.