Edith Wouters: uurimisretked Eesti maapiirkondades: kuidas muuta külad nutikaks?

Belgia arhitekt Edith Wouters veetis kaks nädalat kunstiresidentuuris MAAJAAM Otepääl Neeruti külas ja mõtiskles selle üle, milline võiks olla külade soovitav tulevik maapiirkondades. 2019. aasta avatud talude päeval 20.–21. juulil pani ta Neeruti külas Ojaveeres püsti nutika küla kontori Nutiküla Stuudio, milles osalesid nii külaelanikud, kohalikud huvilised kui ka eksperdid.

Eesti maapiirkonnad muutuvad kiiresti. Linnadesse suunduva sisserände ja põllumajanduse tehnologiseerumise tõttu on paljud talud maha jäetud ning hajakülad hääbuvad järk-järgult. Parimal juhul tulevad endiste talunike asemele linnaelanikud, kes maalt rahu ja inspiratsiooni otsivad. Kuid mida see tähendab külade jätkusuutlikkusele, sotsiaalvõrgustikule ja maapiirkonna elukeskkonnale?

Vaatlen lähemalt Neerutis asuvat tüüpilist Ojaveere väikeküla, mis koosneb viiest traditsioonilisest talust. Mainitud üldised suundumused, nagu ränne linnadesse, külade hääbumine ja nostalgiline igatsus maapiirkonna järele on selgesti nähtavad ka siinses tillukeses maanurgas. Ümbruskonna teised talud on asustatud vaid nädalavahetustel, millest annab tunnistust inimeste maakasutamise viis. Sageli näevad lillepeenardega ääristatud õued pisut liiga klanitud välja. Üks Ojaveere taludest jäeti juba aastate eest maha. Alles on vaid varemed. Sealseid maid harib suurmaaomanik. Kümmekond aastat tagasi ostis vanem paar samast külast talukoha koos põllumaadega, millele andis uue elu, tehes sellest ponifarmi. Kui veel üks sealne talukoht müüki tuli, ostsid nad nii põllumaa kui ka taluhoone. Sinna asutas nende poeg Euroopa LEADER-programmi toel kultuuriprojektiruumi (1). Neljas talu on siiani traditsioonilises kasutuses. Hiljuti panid viienda talu pärijad selle müüki. Suurmaaomanik huvitus küll põllumaadest, kuid mitte talumajast, mis tõenäoliselt tähendab, et hoone jääb loodusjõudude meelevalda.

Mis oleks sedalaadi külale arukas lahendus?

Foto: Edith Wouters

Kuidas määratleda n-ö nutikat küla (2)? Nutiküla Stuudio osalejatega koostatud märksõnade nimekiri hõlmab erinevaid mõisteid alates kogukonda ühendavate tegevuste vajadusest, kõikide vanuserühmade kaasamisest, elanike ja asutuste koostööst bioloogilise mitmekesisuse ja puhta energia osas kuni jagatud vara ja oskusteni. Kõike seda võiks toetada platvorm, mis vahendab infot, suhtlust ja tehinguid. Ilmselgelt on digiühendus üks, kuid sugugi mitte kõige olulisem tõeliselt nutika küla omadus. Peamine küsimus ei seisne digiandmete kogumises, ühe või teise rakenduse loomises – kõige olulisem roll on inimestel. Just inimeste kaudu luuakse tugev kogukond ja parendatakse elukeskkonda ning seeläbi ka -kvaliteeti. Ideaalis toob nutikas küla ühelt poolt kokku inimeste – naabrite ja teiste – ning teisalt ruumide – kohaliku keskkonna ja seda ümbritseva maailma – digitaalsed ja füüsilised seosed. Eesmärk on luua kogukond inimestest, kellele saad loota nii heas kui ka halvas ning maapiirkondade elu tugevdada aastaringselt. 

Kas üks võimalikke stsenaariume võiks olla see, et alles jäänud elanikud võtavad ohjad enda kätte ning püüavad kogukonda tugevdada ja elutingimusi parendada seeläbi, et otsivad mõttekaaslasi, kes oleksid valmis naabertalu ostma? Seda on muidugi lihtsam öelda kui teha ning eeldab elanikelt häid läbirääkimisoskusi ja müüjalt head tahet.

/…/

Edasi saab lugeda Maja 2020.a. talvenumbrist (nr 99)

EDITH WOUTERS juhib kultuuriarhitektuuribürood CAPasitee ning on Belgia põhjaosas asuva Campine’i piirkonna arhitektuuri, linnaplaneerimise ja maastikukujunduse keskuse AR-TUR loovjuht. Campine’i laboris AR-TUR otsitakse uusi käsitusi kohalikele ruumilistele väljakutsetele, tuues inimesi kokku tasuta kultuuriruumi. www.capasitee.com / www.ar-tur.be 

VIITED
1 –  https://linc2019.eu/leader-eestis/
2 – Euroopa maaelu arengu võrgustiku definitsioon kõlab järgmiselt: „Arukad külad (Smart Villages) on maapiirkondade kogukonnad, mis kasutavad innovatiivseid lahendusi, et kohalike tugevuste ja võimaluste toel oma jätkusuutlikkust tugevdada. Tegevused põhinevad kaasaval lähenemisel, et arendada ja rakendada kohaliku piirkonna strateegiat ja tugevdada sealseid majanduslikke, sotsiaalseid ja keskkonnaga seotud tingimusi, kasutades eelkõige digitehnoloogiate pakutavaid lahendusi. Arukad külad toetuvad koostööle ja liitudele teiste kogukondade ning maa- ja linnaelanikega. Arukate külade strateegia algatamine ja rakendamine võib põhineda olemasolevatel algatustel ning nende tegevust võib toetada erinevate avaliku ja erasektori allikate kaudu.“

Foto üleval: Timo Toots

LOE VEEL

Kaur Sarv: Tudulinna „tööstusliku taganurga“ elustamisest

Muinsuskaitsealuste hoonete korrastamine ja neile sisu leidmine on üks võimalus väikeasula tutvustamiseks ja elavdamiseks.
Minu lugu Tudulinnast algab 1980ndate lõpus, tolmava kruusatee kurvides loksuvas bussis. Korraks vilksatavad tolmusest aknast sihvakas kivikirik, vineerplaatidest kuivati ja laguneva krohviga hoone seinad. Viimane oli vanaema sõnul kunagi kirik. Sellest tehti kolhoosiajal ladu ja torn tõmmati maha. Meie sugulasel Juhannese-onul oli selles „linnas“ kunagi suur talu ja tuuleveski.

Katrin Koov: Mäetaguse reisikiri

Muutustele avatud Mäetaguse alevikus on õnnestunud erinevatest ajastutest pärit hoonetest koosnev keskuseala siduda hea väliruumiga mõjusaks ja terviklikuks keskkonnaks. Teades, milline on mõisakomplekside seis paljudes teistes paikades üle Eesti, samuti seda, et Mäetaguse pole osalenud avaliku ruumi programmides ega korraldanud avalikke (maastiku)arhitektuurivõistlusi, samas sai sealne mõisasüda maastikuarhitektuuribüroo Tajuruum tegevuse läbi eelmisel aastal maastikuarhitektuuri aastapreemia, siis tundus see kõik kokku üksjagu hämmastav. Tekkis huvi, mis eriline koht see selline on ja millised inimesed nende muudatuste taga on. Sõitsin ühel sombusel detsembripäeval kohapeale asja uurima.

Elo Kiivet: väikelinna värvid

Kolmel järjestikusel suvel on Paide keskväljakul kohalike elanike, Arvamusfestivali ja linnavalitsuse koostöös otsitud kogukonnale parimat ühisruumi.Tundmatut ja kauget ruumi kiputakse nägema mustvalgelt, äärmuseni lihtsustatult. Riigis, kus kolmandik rahvast elab pealinnas, on paljudele selliseks väikelinnad. Küll lauldakse need depressiivseks, küll tembeldatakse liiga tähtsusetuteks, et need vääriks elementaarsete teenuste hoidmist. Teistpidi kahtlaselt idülliliselt mõjuvad lood lambaid silitavatest väiketalunikest ja kaugtöötavatest kultuurinomaadidest. Stereotüüpiline nägemine ei tunnista vahetoone ja kaotab sideme tegeliku eluga, varjutades tihti väikelinnade siseilma. Selle kirevust ja soojust näeb vaid kohal olles.