Maarin Mürk: Fotografiska Tallinnas – laagerdunud suvelõpu marjad champagne’i vahuga*

FOTOGRAFISKA TALLINN
Asukoht: Tallinn, Estonia
Klient: Telliskivi Creative City
Autorid: Maarja Kask, Ralf Lõoke, Andro Mänd, Margus Tamm, Kaisa Simon, Märten Peterson
Sisekujundus: PINK
Ehitaja: Ehitustrust
Insener: Ivar Muuk (Pike)
Suurus: 6003m2
Tellimus: 2016
Valmis: 2019

Mõni suvi tagasi ronisime salaja pimedas ja käsikaudu mööda lagunenud treppe üles ühele katusele, kust valgete ööde sinas avanes vaade mitmerealisele raudteele, mis käänas taamal põõsaste taha, üksik kaubarong rööpaid pidi kolisemas. All müristas bass ja sumisesid inimesed, üleval katusel oli bituumenisse kinni jäänud katkine vana tool ja klaasikilde, punastest tellistest katuseäärelt pudenes tükke. Postindustriaal- ja varemeteromantika full on. Juba siis oli teada, et Punase Maja kontsertklubi särav tähelend Tallinna ööelus jääb lühikeseks, ruumide ajutine hõivamine lõpetatakse, siia tuleb mingi arendus, võib-olla eksklusiivsed kontorid ja korterid, kõik kaob, oh pagan seda Tallinna gentrifitseerumist küll, läheme alla ja teeme veel ühed joogid.

Fast forward, juuni 2019 ja Telliskivi Loomelinnaku nn punasesse majja materialiseerus fotokunstikeskuse Fotografiska Tallinna filiaal, mastaapsed näitusepinnad, üritused, kohvik, resto, pood ja baar. Maja kohandas uutele nõudmistele vastavaks arhitektuuribüroo Salto, kuhugi mahtus ka edumeelsete start-up’ide kontoreid. Minu sotsiaalmeedia feed oli järsku täis kohalike influencer’ite ja moemaanide eksklusiivsetelt avamistelt tehtud pilte, juba oli kuulda, kuidas uues tipprestoranis pole kunagi võimalik lauda saada, publikuhuvi on meeletu jne. Fotografiska filiaali lisandumine siinsele skeenele on kindlasti tähelepanuväärne sündmus, mis on tekitanud palju elevust. Minu enda esialgne „vau“ asendus peale külastamist „hmmm“ iga ning peale seedimist jäi seier pidama „miks mitte, jõudu tööle“ peale. Aga kõigest järjekorras.

Vau!

Fotografiska ilmus justkui eikusagilt, initsiatiiv tuli n-ö kaasaegse kunsti valdkonna kõrvalt, Rain Tamme, Maarja Loorentsi, Margit Aasmäe ja Peeter Piheli omaalgatuse ja erakapitali toel. Eks „saladus kui strateegia“ ka, aga siinse väikese ja üsna prekaarselt toimetava välja mõttes oli see ikkagi tõeline vau. Ja tekkida veel kohe nõnda valmiskujul, totaalselt ja korraga! See tutikas, pakendist välja võetud kaunisasi on alles kulumisjälgedeta ning veri, higi ja pisarad – kui neid selle Stockholmist pärit UFO maandamise juures ka kulus, välja ei paista.

Spetsiaalselt fotokunsti vaatamiseks on loodud tipptasemel tingimused, frantsiisiks olemine võimaldab siia tuua hulgim maailmakuulsaid fotomeediumiga töötavaid nimesid, nii olevikust kui ka minevikust, asjaajamine on kindlasti kordades lihtsam kui omapead galeriid alustades. Ja liiklus toimib ka teistpidi, siin algatatud näitused võivad sattuda teistesse harudesse ringlema – Stockholm, New York ja London, siit me tuleme! Fotografiska Tallinn on lahti iga päev ja erakordselt hiliste õhtutundideni, mida ükski teine siinne kunstiinstitutsioon ei saa endale lubada (mitte, et selle peale poleks tuldud). Ääremärkusena tuleks üles tähendada ka paiga roll tööandjana, mh paljudele kunstitudengitele.

Foto Terje Ugandi

Hmmm…

Näitusesaalides ringi jalutades hakkab siiski peas kummitama küsimus, et mida annab tänapäeval, kvaliteetsete pildiajakirjade, à la National Geographic ja Instagrami üha professionaalsemalt toodetud pildisisu ajastul juurde foto riputamine galeriisse? Tuleb lüüa suurusega ning – kunstist üksi ei piisa, tuleb juurde panna kohvik, restoran, pood, baar ja muu melu. Fotografiskas kohtuvadki auraatiline vaatamis- ja tarbimiskogemus.

/…/

Edasi saab lugeda MAJA 2019.a. sügisnumbrist.

MAARIN MÜRK (1983) on kunstitöötaja, kes tegeleb kaasaegse kunsti, rohkem ja vähem eksperimentaalse hariduse, kunstikriitika jms teemade vahel kokkupuutepunktide loomisega. Tema viimane suurem projekt oli koos Mary-Ann Talvistuga EV100 raames korraldatud „Kunstnikud kogudes”, mille eest pälviti ka Eesti Kultuurkapitali aastapreemia ja äramärkimine muuseumiauhindadel. Igapäevaselt töötab ta Eesti Kunstiakadeemias üldteooriaainete keskuse juhataja ja lektorina ning juhib Klassikaraadios kord kuus eetris olevat saadet Kunstiministeerium (koos Indrek Grigoriga).

Foto üleval: Terje Ugandi

*Fotografiska Tallinn restorani menüüst, https://www.fotografiska.com/tallinn/restoran/

Facebook

LOE VEEL

Kaur Sarv: Tudulinna „tööstusliku taganurga“ elustamisest

Muinsuskaitsealuste hoonete korrastamine ja neile sisu leidmine on üks võimalus väikeasula tutvustamiseks ja elavdamiseks.
Minu lugu Tudulinnast algab 1980ndate lõpus, tolmava kruusatee kurvides loksuvas bussis. Korraks vilksatavad tolmusest aknast sihvakas kivikirik, vineerplaatidest kuivati ja laguneva krohviga hoone seinad. Viimane oli vanaema sõnul kunagi kirik. Sellest tehti kolhoosiajal ladu ja torn tõmmati maha. Meie sugulasel Juhannese-onul oli selles „linnas“ kunagi suur talu ja tuuleveski.

Katrin Koov: Mäetaguse reisikiri

Muutustele avatud Mäetaguse alevikus on õnnestunud erinevatest ajastutest pärit hoonetest koosnev keskuseala siduda hea väliruumiga mõjusaks ja terviklikuks keskkonnaks. Teades, milline on mõisakomplekside seis paljudes teistes paikades üle Eesti, samuti seda, et Mäetaguse pole osalenud avaliku ruumi programmides ega korraldanud avalikke (maastiku)arhitektuurivõistlusi, samas sai sealne mõisasüda maastikuarhitektuuribüroo Tajuruum tegevuse läbi eelmisel aastal maastikuarhitektuuri aastapreemia, siis tundus see kõik kokku üksjagu hämmastav. Tekkis huvi, mis eriline koht see selline on ja millised inimesed nende muudatuste taga on. Sõitsin ühel sombusel detsembripäeval kohapeale asja uurima.

Elo Kiivet: väikelinna värvid

Kolmel järjestikusel suvel on Paide keskväljakul kohalike elanike, Arvamusfestivali ja linnavalitsuse koostöös otsitud kogukonnale parimat ühisruumi.Tundmatut ja kauget ruumi kiputakse nägema mustvalgelt, äärmuseni lihtsustatult. Riigis, kus kolmandik rahvast elab pealinnas, on paljudele selliseks väikelinnad. Küll lauldakse need depressiivseks, küll tembeldatakse liiga tähtsusetuteks, et need vääriks elementaarsete teenuste hoidmist. Teistpidi kahtlaselt idülliliselt mõjuvad lood lambaid silitavatest väiketalunikest ja kaugtöötavatest kultuurinomaadidest. Stereotüüpiline nägemine ei tunnista vahetoone ja kaotab sideme tegeliku eluga, varjutades tihti väikelinnade siseilma. Selle kirevust ja soojust näeb vaid kohal olles.