Madli Kaljuste: põige Oslo arhitektuuritriennaalile

2019. aasta sügisel toimus juba seitsmes Oslo Arhitektuuritriennaal pealkirjaga „AITAB – Tasaarengu Arhitektuur“ (ENOUGH – Architecture of Degrowth). Kuraatoriteks olid Maria Smith, Matthew Dalziel, Phineas Harper ja Cecile Sachs Olsen transdistsiplinaarsest arhitektuuri- ja inseneribüroost Interrobang. Triennaal keskendus arhitektuurile, mille aluseks on sotsiaalsed sidemed, mitte kasuteenimine.

Oslo Arhitektuuritriennaalide (OAT) läbiv joon on olnud ühiskonna- ja enesekriitilisus. Nii piilus 2013. aasta  „Rohelise ukse taga – arhitektuur ja iha jätkusuutlikkuse järele“ (Behind the green door – architecture and the desire for sustainability,kuraator Belgia büroo Rotor) viimase 30 aasta arhitektuuri jätkusuutlikkuse sildi taha. 2016. aasta triennaal „Pärast kuulumist“ (After belonging) tõstis fookusesse nii esemete kui ka inimeste pidetuse ja samas põimituse globaalsel turul. Seekordne „AITAB – Tasaarengu Arhitektuur“ seadis küsimuse alla orienteerituse lõpmatule kasvule, kus edukuse mõõtühikuks on endiselt kasvavad SKP pügalad, millega koos kasvavad nii süsinikuheitmed kui ka lootusetus.

Sõnapaar „tasaarengu arhitektuur“ ei viita niivõrd arhitektuursele projektile kui valmis tootele, vaid mõtteviisi muutuse vajalikkusele. Arhitektuur on väike, ent silmapaistev lüli suuremates protsessides. Kui arhitektuurihariduse alustalades on püüdlus ilu ja sotsiaalse õigluse poole, siis tihtipeale on praktika midagi muud. Paljude ruumiloojate igapäevatöö ei hõlma endas sotsiaalsete muutuste dirigeerimist. Pigem tähendab see hammasratta rolli lisandväärtuse tootjana.

Triennaali kuraatorid sedastavad, et viimased kaks sajandit on ühiskondade edukuse mõõdupuuks ning arhitektuuriproduktsiooni käivitavaks jõuks olnud majandusliku kasvu imperatiiv. Triennaal vaatab otsa reaalsusele, kus säärane mõtteviis on muutunud ohtlikuks illusiooniks.

2019. aasta OAT oli üles ehitatud neljale tüpoloogiale, mis peidavad vihjeid kasu(m)likkusele vastuhakuks. Akadeemia, Mänguväli, Teater ja Raamatukogu.

Raamatukogu. Näituste jääkidest puitsõrestik mässis endasse Sverre Fehni klaaspaviljoni kandvad betoonpostid. Näituselt sai kaasa haarata paki männiseemneid, millest 120 aastaga kasvab puit kümneks elamuks. Foto: Istvan Virag (OAT)

Akadeemias arendati vestlust ja tutvustati lähenemisviise olemasolevale (ehitatud) keskkonnale. Kümnepäevase töötoa „Dealing with it“ analüüsiobjektidest ilmnes kontekstikriitiline tõik, et Oslo on üks põhjamaade kiiremini arenevaid linnu, kus muuhulgas on praegu mitmele kultuuriinstitutsioonile valmimas uued hooned (Rahvusmuuseum, Munchi muuseum, pearaamatukogu). Mis saab aga olemasolevast arhitektuurist, on veel lahtine.

Mänguväli kutsus kujutlema linna, mille eesmärgiks pole mitte produktiivsus, vaid mäng. Tutvustati mõistet depense – termin, mis viitab energia või aja kulutamisele, „ebaolulistele“ tegevustele, mida teha vaid tegemise lõbu ja naudingu pärast. ROM-galerii audiotuurid kutsusid passiivse tarbija rolli asendama aktiivse mänguga, mis ühendaks inimesi.

Teater on kuraatorite sõnul koht, kus ilmneb maailma konstrueeritus. Koostöös Saksa dokumentaalteatriga Rimini Protokol valminud tükk „Society Under Construction (State 2)“ paljastab maailma suurimate ehitustandrite lood ning küsib, millist ühiskonda me ehitame.

Raamatukogu. Traditsioonilise kuraatorinäituse asemel leiab Oslo arhitektuurimuuseumist raamatukogu – ideede vahetamise ja kättesaadavaks tegemise ruumi. Nelja alateemasse – süsteem, kollektiiv, objekt ja subjekt – on kogutud nii eriala(de) kirjandust kui ka näidisprojekte, ja -aktsioone. Ekspositsiooni materjalikasutus näitlikustab kutsungit võtta disaini lähtepunktiks abstraktse ruumi asemel olemasolevad piiratud materjalid. Näituseala liigendav konstruktsioon on ehitatud muuseumi eelnevate näituste ülejääkidest. Ideaalses maailmas ei peaks seda esile toomagi. Nagu sedastas üks kuraatoritest Matthew Dalziel – ehitusprotsesside loogikat juhib praegu tõsiasi, et inimtöö ning taaskasutus on kallid, samas kui materjalid ise odavad – ajalooliselt pretsedenditu olukord, mis kliimakriisi kontekstis ei ole jätkusuutlik. On selge, et suhe töösse ning produktiivsusse vajab ümbermõtestamist.

/…/

Edasi saab lugeda Maja 2020.a. talvenumbrist (nr 99)

MADLI KALJUSTE on Eesti Kunstiakadeemia arhitektuuriosakonna magistrant. Madli on õppinud ka Oslo Arhitektuuri- ja Disainikoolis ning rännanud läbi mitme (rahvusvahelise) töötoa.

LOE VEEL

Kaur Sarv: Tudulinna „tööstusliku taganurga“ elustamisest

Muinsuskaitsealuste hoonete korrastamine ja neile sisu leidmine on üks võimalus väikeasula tutvustamiseks ja elavdamiseks.
Minu lugu Tudulinnast algab 1980ndate lõpus, tolmava kruusatee kurvides loksuvas bussis. Korraks vilksatavad tolmusest aknast sihvakas kivikirik, vineerplaatidest kuivati ja laguneva krohviga hoone seinad. Viimane oli vanaema sõnul kunagi kirik. Sellest tehti kolhoosiajal ladu ja torn tõmmati maha. Meie sugulasel Juhannese-onul oli selles „linnas“ kunagi suur talu ja tuuleveski.

Katrin Koov: Mäetaguse reisikiri

Muutustele avatud Mäetaguse alevikus on õnnestunud erinevatest ajastutest pärit hoonetest koosnev keskuseala siduda hea väliruumiga mõjusaks ja terviklikuks keskkonnaks. Teades, milline on mõisakomplekside seis paljudes teistes paikades üle Eesti, samuti seda, et Mäetaguse pole osalenud avaliku ruumi programmides ega korraldanud avalikke (maastiku)arhitektuurivõistlusi, samas sai sealne mõisasüda maastikuarhitektuuribüroo Tajuruum tegevuse läbi eelmisel aastal maastikuarhitektuuri aastapreemia, siis tundus see kõik kokku üksjagu hämmastav. Tekkis huvi, mis eriline koht see selline on ja millised inimesed nende muudatuste taga on. Sõitsin ühel sombusel detsembripäeval kohapeale asja uurima.

Elo Kiivet: väikelinna värvid

Kolmel järjestikusel suvel on Paide keskväljakul kohalike elanike, Arvamusfestivali ja linnavalitsuse koostöös otsitud kogukonnale parimat ühisruumi.Tundmatut ja kauget ruumi kiputakse nägema mustvalgelt, äärmuseni lihtsustatult. Riigis, kus kolmandik rahvast elab pealinnas, on paljudele selliseks väikelinnad. Küll lauldakse need depressiivseks, küll tembeldatakse liiga tähtsusetuteks, et need vääriks elementaarsete teenuste hoidmist. Teistpidi kahtlaselt idülliliselt mõjuvad lood lambaid silitavatest väiketalunikest ja kaugtöötavatest kultuurinomaadidest. Stereotüüpiline nägemine ei tunnista vahetoone ja kaotab sideme tegeliku eluga, varjutades tihti väikelinnade siseilma. Selle kirevust ja soojust näeb vaid kohal olles.