Maria Hansar: milleks meile üldse Kultuurikatel?

Maria Hansar

Kõikjal Euroopas leidub vanu tehasehooneid, mis tänu kultuurile on saanud uue hingamise. Tühjad, sageli ülisuured ruumid lausa kutsuvad kunstnikke. Kultuuritehastele pandi alus juba mitukümmend aastat tagasi ning neist said ühtaegu loominguga tegelemise, selle näitamise, aga ka elamise paigad, eristudes selgelt kehtivast kultuurikontseptsioonist. Sestap ei olnud enam võimalik vahet teha ametlikul, kultuurieliidist lähtuval, institutsionaalselt tunnustatud ja mitteametlikul kultuuril.

 Üks Kultuurikatla tekkepõhjuseid oli toona vajadus teha siingi kultuurile ruumi juurde, et ka nooremal kunstnike põlvkonnal oleks katus pea kohal. Juba mõnda aega oli läänelikus kultuuritööstuses liigutud publiku ja kunstnike vahelise koostöö, aga ka kunstnike endi valdkondadevahelise koostöö tihendamise suunas. 2006. aastal, kui projekt alguse sai, puudus Tallinnas nii koht kui ka tugi sellisteks arenguteks.Õhus oli ootust, kuna etableerumata kunstnikel puudusid võimalused olemasolevas produktsiooni- ja levisüsteemis professionaliseeruda.

 MTÜ Kultuurikatel nägemus eristus tehaseliikumisest, mille algus ja kõrgaeg Euroopas ammu möödas oli, kultuuri kogukondliku funktsiooni poolest, seades fookusesse publiku kui kultuuri kaaslooja. Samal ajal, sarnaselt tehaseliikumisega mujal, soovisime hägustada piiri loomeprotsessi ja teoste näitamise vahel ning lõhkuda barjääri valdkondade vahel. Eesmärk oli liikuda traditsiooniliselt kultuurikommunikatsiooni mudelilt edasi sellise mudeli poole, mis sarnaneb enam subjektidevaheliste suhete võrgustikuga, milles ka publikul on koht eneseväljenduseks.

 Soovisime pakkuda platvormi kunsti eneseuuenemiseks, vastandumata samas publikuga, kes hindab kultuuri just oma tuntud ja tunnustatud headuses. Me ei soovinud konkureerida olemasolevate institutsioonide ega erakapitaliga rajatud saalidega, mis orienteeruvad noorele publikule ning kasutavad õigustatult ära etableerunud institutsioonide nõrka kohta. Ühesõnaga, me ei otsinud ilmtingimata ühisosa tarbimisühiskonna loogikaga, kus kultuuri tootlikult ekspluateerides püütakse aimata kultuuritarbija ootusi. Püüdsime säilitada teatud autonoomsust, ära tunda majanduse ja kultuuri keerulisemaid seoseid, rõhuasetusega innovatsioonil, iga inimese individuaalsel loomingulisel potentsiaalil ning tol ajal alles tärkaval DIY kultuuril.

 

Kultuurikatel kui poliitiline projekt

 Avalikku ruumi defineerib eelkõige füüsiline dimensioon. Jürgen Habermas defineeris avalikku ruumi tsiviilühiskonna ja poliitiliste jõudude vahelise ruumina. Demokraatlikus ühiskonnas on avalik ruum kõigile kodanikele kättesaadav koht, kus kujuneb avalik arvamus. See on sümboolne ruum, kus inimesed saavad astuda üles ning tunda end osana avalikust elust. Avaliku ruumi väärtust on nähtud ka indiviidi emantsipeerumise saavutusena. See lähtub individuaalse liikumis- ja väljendusvabaduse printsiibist, vastandudes erasfäärile, millega kaasnevad teatud reeglid ja piirangud.

 Vastupidi erasfäärile kutsub avalik ruum indiviide üles eemalduma ajutiselt oma algupärasest kogukonnast, et kogeda teisesust. See on väljakutse nii elitaarsusesse kalduvatele kultuuriringkondadele kui ka meelelahutust eelistavale publikule. Oluline on vahet teha, et kultuuri roll on aidata kaasa indiviidide emantsipeerumisele ja igaühe loovuse väljendusele, samas meelelahutuse eesmärk on pakkuda tööst vabal ajal lõõgastust ning selleks ei ole vaja linna sekkumist ning tõukefondide tuge. Renoveeritud Kultuurikatel toimib aga täna just erasfääri loogika kohaselt.

 2009. aastal toimunud arhitektuurikonkursi võitja Kavakava arhitektide lahendus säilitas vana elektrijaama vormi ja tõi oma logistilise lahendusega esile ühiskondlikult horisontaalse ligipääsetavuse ja läbipaistvuse idee. Kahel tasapinnal Kultuurikatelt läbiv 24h avatud linnatänav oli väga tugev kasutust ja sisu struktureeriv komponent ning võinuks paremate aegade saabudes anda majale võimaluse ka sisuliseks ümbersünniks.

 Tänasel kujul on Kultuurikatel aga otsekui pommitabamuse saanud. Protsessi käigus on sealt minema pühitud nii ideed kui ka autorid ja valminud hoonest on kärbitud viimanegi avalikku kasutust toetav arhitektuurne struktuurielement. Kultuurikatlast on saanud keerulise logistika ja põhjendamatu ruumiprogrammiga elitaarne A klassi rendipind, mille on kinni maksnud Euroopa ja Tallinna inimesed.

Suhteliselt kvaliteetse industriaalse pärandi taaskasutuse näitena rõõmustab renoveeritud tehasehoone kindlasti nõudlikuma publiku silma ning on investeeringuna käivitanud kinnisvaraarenduse ka lähiümbruses, samas ei paku mingit sisulist lisaväärtust ei kultuurivaldkonnale ega kodanikuühiskonnale.

 Maria Hansar on üks MTÜ Kultuurikatla loojatest ja kultuuritehase kontseptsiooni autoritest ning töötas aastani 2011 tehase rekonstrueerimise projektijuhina.

 

LOE VEEL

Indrek Peil: lokaalne linlane

Spektermõtlemine on ta vabastanud kammitsevast must-valgest maailmanägemisest: pooltoonides triivimine võimaldab vabalt valida neid teemasid, mis käivitavad. Alustatu tuleb lõpuni viia; seda hõlbustab süvenemine kui peamine töömeetod, mis väljapoole tundub petlikult kaootiline.
Intervjueeris Mirko Traks.

Terje Ong, Risto Kozer: arhitektuur, mis kutsub liikuma

Paraku ei mõelda igapäevaste liikumisteede – tänavate jmt loomisel, et needki võiks pakkuda mängulist ja nauditavat liikumisvõimalust. Liikumisaktiivsus ei piirdu vaid spordiga. Liikumist saab ja peabki nägema palju laiema mõistena. Avaliku ruumi võrgustik saab pakkuda igapäevast liikumisrõõmu märksa rohkematele kasutajatele, kui suudavad üksikute fragmentidena paiknevad sihtotstarbelised mängu- ja palliplatsid.

Yael Reinser: nauding ilust

Samas on meile, arhitektidele, selge, et meie hea silm (vanamoeline väljend, mida kasutavad siiani eurooplased) – või projekteerimisintelligentsus (vaste, mida kasutavad ameeriklased) – mängib pidevalt olulist rolli ning on projekteerimisprotsessis justkui salarelv, mis aitab filtreerimise ja mugandamise teel jõuda ilusama tulemuseni.