Ilmub 1994. aastast

MAJA 1-2/2016 persoonilugu: müstiline konstruktivist Vilen Künnapu

Want create site? Find Free WordPress Themes and plugins.
Vilen Künnapu. Foto: Mark Raidpere

Vilen Künnapuga vestles Kaja Pae

Vilen Künnapu on looja, kes arhitektina traageldab kokku praktilist maailma ja vaimseid õpetusi. Tema loomingu keskmeks on müstiline maailmatunnetus ja sideme loomine ajatuga. Otsiva inimesena hindab ta mängu vabadust, pilgu vabadust, revolutsiooni. Künnapu usub, et tõeline muutuste väli paikneb inimeses ja avatus teeb inimese kasulikuks.

Oled väga mitmetahuline isiksus, pühendunud erinevatele tegevustele. Mis on selle mitmekülgsuse tagamaad ja ajendid?

Kui teha erinevaid asju, siis ei saa sind keegi päriselt kätte, liigud erinevate uste kaudu. Isegi kui tundub, et kõik meeldivad võimalused on sulgunud, siis tegelikult see nii pole. Näiteks hindud teevad erinevaid asju. Indias moodsa kunsti muuseumis vaatasin – väga head maalid, autorid olid aga hoopis poliitikud, teadlased, pühad isad. Mind iseloomustab see, et mulle on huvitavad võibolla esmapilgul vastukäivad asjad, oluline on nende energeetika. Nullenergia maja on ses mõttes küll ebaõnnestunud väljend [naerab]. Mulle meeldivad sürrealistlikud kujundid, masin, klassika, müütilised olevused [Vilen näitab viimasel reisil tehtud fotosid Assüüria reljeefidest] – need pole siin ei inimesed ega loomad, vaid võimsad olendid. Põimime Ain Padrikuga oma töödesse olemuslikke vanu kujundeid, millel on ajaline ja ruumiline haare, et luua side lõpmatusega ja luua ajatus. Hoonete puhul köidab mind massiivne, energeetiline arhitektuur, need mõisted joonistavad välja arhitektuuriparemiku. Tunde edasiandmine teosega on väga tähtis. Arvan, et kunsti ei pea alati tegema ühiskonnakriitiliselt, võib teha ka lihtsamalt.

Mainisid Indias nähtud näitust – idas on ehk traditsioonid veel au sees. Vanas Hiinas ei saanud näiteks olla poliitik, olemata poeet.

Poeesia on tõesti oluline. Poeedid on võimsad energia kogujad ja isiksustena ühiskonnas olulised. See, mis neist raamatute lehtedele jääb, see selleks. Kuid just isiksusena kohalolemise mõttes. Näiteks Juhan Viiding, kui ta seltskonda ilmus, tekkis eriline atmosfäär.

On sul poeete, kelle looming on sind saatnud kogu elu?

Mulle meeldivad ennekõike lühivormide autorid, keda võib poeetiliseks pidada, näiteks Italo Calvino. Poeetidest Richard Brautigan ja tema „Arbuusisuhkur”. Suhelnud olen palju Ilmar Laabaniga.

Kas Laabani luule on ka sulle oluline? Su loomingut vaadates võiks öelda, et sulle meeldib kokku panna vastuolulisi sümboleid või niisuguseid, mida tavaliselt ei kõrvutata, nii et teatav absurdi maik on juures.

Jah. Absurdikirjanikud on mulle samuti olulised olnud, näiteks õpingute ajast Samuel Beckett. Mind huvitab absurdi maagiline tähendus. See peatab ühe reaalsuse, lõhub paigasolevad seosed ja see on vabastav. Täpselt sama asi on budismi puhul oluline – näilise totruse lausumine – see ei püüa sind kusagile siduda, vaid hoopis vabastada. See on viis kehtivate süsteemide läbilõikamiseks, et hakata uuesti vaatama ja loobuda suhtumisest, et nagunii tean, kuidas asjad on. Absurd on minu jaoks nagu meditatsioon, sootsiumi loodud võrkude ja igapäevamüha läbilõikamine ning hiljem jõudmine maailma, kus tekivad ideed. Minu jaoks on ka visandite tegemine hästi toimiv vabastamise viis, meditatiivne tegevus. Tegelikult on just sootsiumist vabastamine see, millega kõik õpetused tegelevad.

Mis see siis on, kuhu me jõuame, kui selle ülesehitatud korra katkestame?

Seda häda, et see ära kaoks, ei ole. Vabaneme korraks. Nagu kala, kes saab hetkeks veest välja hüpata. Tagasi olles oleme jälle maailmas, kus on ka näiteks bürokraatia [naerab].

Kui tähtis on sinu jaoks järjepideva süsteemi loomine kui oluline on sulle teooria? Oled kunagi öelnud, et hea arhitekt peab olema hea teoreetik, praktik ja joonistaja. Vitruvius ütles kunagi samuti, et arhitekt, kes ei tunne teooriat, on käsitööline ja arhitekt, kes ainult teoretiseerib, püüab üksnes varju. Mis on sinu jaoks teooria?

Olen seda õigupoolest üsna ammu öelnud. Teooria oli mulle kunagi tõesti oluline, kui tundsin huvi paljude asjade vastu, mis on enne mind kunsti- ja arhitektuurimaailmas tehtud ja mingi maailmapildi endale tekitasin. Kui aga kujuneb välja oma käekiri ja tunnetus, siis ei ole see enam nii tähtis. Praegu tunnen huvi ekspressionistliku ja kiire eneseväljendamise vastu, mis hetkes seest tuleb. Annan üliõpilastele samuti kiireid ülesandeid, et näha, mida alateadvus välja viskab ja alles siis hakkame analüüsima. Kui alustada teooriast, kardan, et see võib üliõpilase intuitiivse ja spontaanse hoo maha võtta. Lähenemisteid on erinevaid, kuid minu jaoks on intuitiivsus olulisem ja ma ise teooriat nii palju enam esile ei tõsta, olen pigem praktik. Ma usun joonistamisesse.

Kuidas su looming sünnib? Lisaks arhitektuurile sa maalid, joonistad ja kirjutad. Igal loomingulisel inimesel on oma loominguline keel, milles ta kõneleb vist kõigepealt iseendaga ja mis minu arvates võib olla segu verbaalsest, visuaalsest ja kes teab veel, millistest keeltest. Saad sa üldse eristada, et oled pigem visuaalne või pigem verbaalne mõtleja?

Minu jaoks on oluline tugev kujund, mis loomingu käigus tekib. Usun, et see antakse ühisväljast. Näiteks praegu teen Leedu metsa šamaanitorni, kus on mediteerimise koht. Seda hakkasin küll kohe joonistama ja see arenes kujundina. Projekti alustan skitseerimisest. Käeline mõtlemine on väga oluline. Minu õpetaja August Volberg ütles, et arhitekt mõtleb pliiatsiga. Mõni üliõpilane tuleb ja lihtsalt räägib, ütlen talle kohe, et võtku pliiats. Kui tuleb hea skits, tuleb ka hea jutt. Kujundi mõiste on laiem, kui lihtsalt graafiline kujutis. Minu mõistes kujund sisaldab ka infovälja, ta on nagu sõlmpunkt, millega kõik oluline on seotud ja millest kõik hargnema hakkab. Tugev kujund on kese, kui see on olemas, tuleb kõik muu loomulikult ja lihtsalt.

Kas vahel kirjutad ka enne projekti? Millised need tekstid on?

Ei, pigem kirjutan hiljem, kui projekt on valminud. Nagu skits antakse, nii antakse hiljem ka lugu. Need lood on erinevad, iga hoone on üks terviklik maailm ja samuti on need tekstid osa sellest tervikust. Näiteks ka Le Corbusier’ ja Konstantin Melnikovi loomingus on äratuntavad nii nende käekirja jooned kui ka teoreetilised vaated, mis moodustavad läbipõimunud süsteemi, tunnen nendega selles osas sarnasust. See, mida ma teen näiliselt erinevate väljendusvahenditega, on tegelikult üks tervik. Nii kirjutas mulle näituse külalisteraamatusse ka üks soomlane, kes ütles, et kõik need erinevates meediumites tööd on tegelikult üks ja sama arhitektuur. Olen nõus.

Uuriksin veel loomeprotsessi kohta. Kuidas sa valid meediumi, milles töötama hakkad?

Ega meedium olegi nii väga oluline. Mind huvitavad paljud asjad. Näiteks kollaaže teen niiviisi, et valin välja huvipakkuvad pildid ja täiendan neid käepäraselt, asun neist uut tervikut looma, minu eesmärk on konstrueerida asi, mis mulle tundub hea. Nagu ütlesin eespool, on mulle hetkel oluline kiire ülesehitusviis, kuid selles osas on mul muidugi erinevaid etappe olnud, mu isiksus on omajagu muutunud. Kui nimetasin seda oma isikunäituse kuraatorile Indrek Grigorile, siis ta ütles, et näeb mu varase ja hilise loomingu vahel, mida tegin ju õigupoolest üsna erineva inimesena, siiski tihedaid seoseid. Olen kunstnik ja arhitekt ning kõige olulisemaks pean oma arhitektuurseid töid. Kunstniku jutu ja loomingu kvaliteet sugugi alati ei kattu, aga ei saa võtta välja ühte tahku loomingust ja teha selle kohta etteheiteid. Näiteks futuristid rääkisid küllaltki kahtlast juttu, romantiseerisid sõda, läksid veel sõtta ka, kus üksjagu neist maha löödi, aga pildid on neil võimsad. Ilma futuristide tekstideta poleks ilmselt ka neid pilte. Oleme kõik muutuva maailma osakesed ja oma loomingu tegemiseks peame selles osalema, see on areng laiemas mõttes.

Rääkisid oma loomingu järjepidevusest, aga kas sul on vahel siiski ka nii, et vaatad oma vanu asju hämmastuse, üllatuse ja võõristusegagi? Mõnikord näiteks oma tekste lapates loen mõnda vana tekstijuppi ja mõtlen üllatusega, kes räägib, kelle hääl see on?

Aga me tegutsemegi ühisväljas ja meie kaudu räägivad ka teised, nii see loominguliste inimeste puhul minu arvates on, et kanaliseerime info sinna, kuhu vaja. Arvan, et umbes nii mõtlevad ka filosoofid, kui räägivad ideede maailmast, kuid mulle meeldib ühisvälja sõna rohkem. Indiaanlastel on näiteks teadmiste päev, kui nad lähevad aasale, viivad läbi tseremoonia, et paluda millegi teadasaamist. Siis see teadmine neile mingil kujul antakse, nad kasutavad seda ja annavad tagasi. Umbes nagu raamatukogu, et laenutad raamatu ja annad tagasi, mitte ei kanna seda kogu aeg kaasas. Mulle meeldib see mõtlemine, et sa ei pea kõike kaasas kandma. Louis Kahn, mulle tohutult sümpaatne arhitekt, ütles samamoodi, et teadmised on väljaspool meid.

Ütlesid, et sul tulevad asjad kiiresti, intuitiivselt. Teisalt räägid järjepidevusest. Tehes asju samm-sammult ja ratsionaalselt on lihtne rääkida millegi ülesehitamisest. Mis annab intuitiivse tegutsemise juures järjepidevuse? Kuidas intuitsiooni meetodiga töötades saab võimalikuks arengust rääkida ja mis sorti areng see on?

Arvan, et võimalik on arengust rääkida ka intuitiivsete meetodite puhul. Inimene sünnib siiski mingi ülesande ja soodumusega, suures osas on paigas, mida ta peab tegema. Selle sees on ka isiklik looming ja muutumised. Minu jaoks on olemas kahte tüüpi inimesi – ühed, kes on loojad ja teised, kes seda ei ole. Mul käis külas näiteks üks vene akadeemikutest paar. Naine joonistas punkti ja ütles, et see on jumal. Selle ümber joonistas ringi ja ütles, et see on informatsioon, selle ümber omakorda ringi, mille nimetas energiaks ja lõpuks kõige suurema ringi, mille kohta ütles, et siin oleme meie. Siis joonistas kõige suuremale ringile lühikesed kõõlud, ühendused ringi punktide vahel ja ütles, et kui suhtleme otse, on tulemuseks paras kaos ja arusaamatused. Kui suhtleme aga läbi jumala, on mängus ka teised ringid – energia ja info. Kõik on jumala otsing. Teed on väga erinevad, aga otsime kõik ikka sama, seda, mis annab asjadele mõtte. Kõik ei nimeta seda jumalaks, mõni ei nimeta üldse, aga seda tuleb teadvustada, siis on lihtsam elada ja luua.  Näiteks kunstnik Joseph Beuys, kes armastas kasutada teadupoolest ebaesteetilisi materjale oma loomingus. Ando Keskküla käis tal kunagi külas, näitas oma töid. See oli üsna Beuysi elu lõpupoole, Beuys vastas, et need tööd on väga huvitavad, kuid ta on nende teema enda jaoks läbi elanud ja soovib veel kohtuda vaid dalai-laamaga. Nii et isegi selline kunstnik, kes oli tegelenud destruktiivsete asjadega, tundis lõpuks huvi ainult jumala vastu.

Kas kirjeldaksid oma müstilist kogemust, mida oled maininud? Uku Masing on kirjeldanud enda müstilist kogemust kui kogu semioosise kadu mõneks päevaks – asjadel kadusid nimed, ta ei suutnud kõnelda. Masing pidas oma hilisemat loomingut ja elu täiesti teistsuguseks, kuigi kõrvalseisjad on nimetanud pigem intensiivsuse ja produktiivsuse kasvu. Kuidas see kogemus su maailmataju ja loomingut on mõjutanud?

1999. aastal, kui olin end töö ja meelemürkidega ära kurnanud, näiliselt edukas, kuid sisemiselt väsinud, sattusin Naissaarel indiaanilaagrisse. Mul oli au ja võimalus osaleda indiaanitseremoonial, kuhu tseremoonia läbiviija mind otsustavalt kutsus. Tseremoonia kestis kogu öö ja tulemuseks oli see, et mu intellektile ülesehitatud maailm purunes täielikult. Kes seda pealt nägid, ütlesid, et see toimus kahe murranguna – kõigepealt pragunemine ja siis liivaks pudenemine. Sellest Villust, kes sinna sisse läks, ei jäänud midagi järele. Järgnevatel päevadel kõndisin mööda laudteid, tundsin, et midagi tohutult tähtsat toimub, kogesin üleloomulikke kogemusi. Kokku võttis paar aastat, et tühja koha peale midagi uut tekiks. Jõudsin selleni, et tarkus tuleb loodusest ja kogemusest. Hakkasin teistsuguste projektidega tegelema, minuni jõudsid teistsugused tellijad, näiteks budistid. Toona olid moes Libeskindi moodi väreleva joonega „purjus” majad, minu projektides hakkas aga kõik iseenesest korrastatuse suunas minema. Mind suunasid omajagu ka budistid, kes tutvustasid mulle mandalaid ja stuupasid. Võtsin ette reise idamaadesse, et stuupasid tunnetada – need on kosmilise energia vastuvõtjad ja edasiandjad. Hakkasin kogu maailma energeetiliselt nägema. Konstrueerisin ka ise stuupasid ja esinesin nendega Veneetsia arhitektuuribiennaalil Taiwani lipu all.

Oled teinud viimasel ajal projekte, kus hoonete juures on looma skulptuur. Sul on näiteks projekt, kus hani kannab stuupat. Mul tekkis seda vaadates kummaline seosterivi. Jaan Kaplinski on jutustanud oma kogemusest, kui kuulas eesti regilaulu ettekannet Tartu ülikooli aulas. Ettekanne oli talle juba tüütuks muutunud, lauljad olid mitte enam heas hääles vanemad daamid, kuid siis tuli lugu, mille peategelasel kadusid haned, tegelane rändas nende otsingul allmaailma ja nägi seal kaabut kandvat kündjat, kes pärimistele enne ei vastanud, kui otsija oli kündja kübarat kergitanud. Seda hetke on Kaplinski kirjeldanud kui hämmelduse ja taipamise hetke – talle meenus vana hiina pärimus, kus allilma tegelased ei saanud enne rääkida, kui nende kaabut kergitati. Kaplinski jaoks tähendas see regilaulu tohutut ajalist ja ruumilist laiuvust. See stuupaga hani tekitas mulle omalaadse kummastuse ja küsimuse, kes need olendid sinu jaoks on?

Stuupaga hani ja teised loomad-linnud on minu jaoks sõidukid, mis viivad meid maagiamaailma.

Plinius Noorema kirjas, mis selle Maja numbri sisse juhatab, on minu jaoks väga võluv, kuidas Plinius kirjeldab oma mitmesuguseid alleesid ja sammaskäike, mis olid kohased erineva ilmaga kasutamiseks. Roomlased armastasid teha mõttetööd jalutades. See, et mõtlemise ruumid olid seotud liikumisega, on minu arvates väga sümpaatne. Mis on sinu side liikumise, reisimise ja mõtlemisega?

Ega minagi armasta väga laua taga istuda. Kui olen büroos, käin ka näiteks vanalinnas jalutamas, astun kohvikust läbi. Naudin autosõitu Viimsist büroosse koos muusika kuulamisega, siis tekib häid mõtteid. Õpetan ka kahes koolis, mis paneb nagunii ringi liikuma. Mul on omad liikumisrajakesed, kus pean päris palju aru. Suuremaid reise võtan aastas ette paaril korral, kuid need on mulle olulised küll. Mulle meeldivad õhtumaa linnad, Rooma, Pariis, London, pisikesed Itaalia linnad. Linnad on kahvanägudel paremad kui idas, kuid idas on muud asjad korras. Minu õpetaja Edgar Kuusik ütles, et kui tahate näha head arhitektuuri, minge Itaalia väikelinnadesse.

Mis linnad heaks teeb?

Itaalia linnades on minu jaoks olulised võimsad süsteemid ja maagiline ruumide kooskõla. Näiteks Pantheon Roomas oma kupliga on võimas energia keskus – linna tšakra. Neid on Roomas veel, inimestel on seal linnas hea olla. Pariisis näiteks kütkestavad mind võimsad bulvarite võrgustikud. Puhas geomeetria. Olen selles mõttes klassitsist. Geomeetria mõjutab inimese teadvust väga tugevalt. Kuigi rääkisime siin absurdist, on minus siiski korra igatsus, seesama jumala igatsus. Mandala oma keskpunkti ja korrapärase ülesehitusega on minu jaoks väga oluline kujund. Ka Le Corbusier’ Chandingar oli võimas linn, seal on viljakad kihid, hindude metafüüsiline maailm kohtub Le Corbusier’ korraga, lisaks maalilisus, skulptuurid. Problemaatilistesse linnadesse lisaksin objekte, mis panevad energia liikuma.

Hakkame sellega jõudma arhitekti ja ühiskonna suhte juurde. Milles näed arhitekti rolli ja vastutust ühiskonna ees?

Olen uurinud mitmeid religioosseid ja ühiskonda käsitlevaid õpetusi, näiteks budismi, kristlust. Kuid minu arvates on kõige võimsam hoopis vanade tolteekide sõdalaste õpetus. Sõdimine tähendab siin ennekõike sõdimist sootsiumi parasiidiga, mis elab inimese peas. Esimene asi: vastutad oma sõnade eest. Vastutad ka oma tegude eest. Ära tee oletusi, ära võta midagi isiklikult, katsu anda endast parim.

Kogu elav on mulle tähtis, kui hakkan oma ego kellelegi peale suruma, siis ma ei kõlbagi arhitektiks. Ma teenin ühiskonda. Kuid see teenimine ja roll ei ole alati nii teadlik. Nii ei saa, et püüad kõigest väest maailma muuta. See ei toimi. Muuta tuleb ennast, vaadata sügavale enda sisse, leida side ajatuga, siis hakkavad asjad muutuma. Oleme siiski loodusrahvas ja arvan, et meil on tugev side looduse ning kosmosega. Minu jaoks on oluline side maaga, kuid veelgi olulisem vertikaalne telg, side jumalaga. Mu stuupad või antennid, nimetan neid mitmeti, on selle väljenduseks. Ida ja lääne ühendamine loomingus on lihtsalt mu kunstniku eripära, samuti nagu stuupa nimetuse kasutamine. Louis Kahni looming oli teistsugune, Aldo van Eycki looming oli hoopis ilma tsentriteta. Kuid arvan, et suur kujund peab loojal olema, kõik muu lisandub iseenesest.

Bioloogidel on pragmaatiline elusolendi morfoloogia tekkimise selgitus – kui mõjuväli objekti ümber on lihtne, siis tekib lihtne vorm, kui aga keeruline, siis keerukam vorm. Greg Lynn ütleb oma arhitektuurses manifestis, et sümmeetriline vorm on info puudumine ja ebasümmeetriline enama info arvestamine. Nagu ütlesid ka eespool, eelistad pärast oma müstilist kogemust selget geomeetrilist ülesehitust. Lynniga võrreldes tegelete küll mõnevõrra erinevate tasanditega. Kas näed end pigem müra korrastajana?

Vaatame näiteks keerulist loodust, kuhu keegi on ehitanud selge geomeetriaga objekti – näiteks Stonehenge’i. Ses mõttes on sümboolne film „Võõramaalane”, kus peategelane astus kivi juurde, võttis selle embusesse ja liikus varasemasse aega, kivi toimis nagu portaal. Korrapärane tsenter korrastab ümbritsevat. Need kumbki ei saa teiseta elada. Mulle meeldib tõepoolest korrastamisega tegeleda. Jumal on üks, kuid neid korrastamise viise on palju, need ei ole valmis, vaid vajavad leiutamist, see kütkestab mind ja mulle on oluline, et selle juures saab olla vaba.

Need kaks alget sinu loomingus – absurd (korra lühistamine) ja korra ülesehitamine – tulevad huvitavalt esile. Kui palju mõtled oma publikule? Mind köitis kunagi Zarathustra juhtlause „raamat kõigile ja eikellelegi”, mida võiks tõlgendada nii, et see on otseselt adresseerimata, pigem avastamist vajav, kuid lõpuks seetõttu ka kõigile avastatav, mingil moel omaks võetav. Kas sa adresseerid või pigem mitte?

Arvan, et mul on inimestega üsna hea ühendus, see n-ö adresseerimine ei ole aga teadlik. Näiteks koolis, kus on palju üliõpilasi, on alguses ju keeruline, et nad n-ö saada, aga mõne aja pärast see siiski toimub. Arvan, et kunst ja looming ning inimestega suhtlemine on maagia.

Huvitav on võitlev arhitekt Pier Vittorio Aureli, kes ütleb, et tema meelest on arhitektuuri roll välja joonistada ühiskonnas toimuvad protsessid. Mis on sinu jaoks olnud arhitektuuris olulised teemad, lisaks sellele, mis on juba jutuks olnud?

Arhitekt on üks ühiskonna korraldajaid. Mina kujutan ette nii, et on energia kimbud, ühiskonnad arenevad, see toimub tsükliliselt. Kõigil on oma roll ja neid tuleb aktsepteerida. Praegu on muutuste aeg, kus inimesed peaksid mõtlema ennekõike oma vaimu peale, arhitektuur tuleb alles pärast seda.

Kuidas  peaks linnaplaneerimisega tänapäeval tegelema? Kas peaksime mõtlema tervikule, kui sellega tegelemine on linna komplekssuse tõttu väga keeruliseks muutunud või ainult osadega, millele meil n-ö hammas peale hakkab?

Ainult osadega tegelemine pole minu tee. Tervik ja suur idee on mulle tähtis ka linna puhul. Oleme teinud omajagu linnaplaneeringuid, võitnud näiteks Marja-Vantaa planeerimise konkursi. Seal olid Helsingi ja Tamperega seonduvad liiklussõlmed, raudteeühendus, läbiv jõgi. Tegime jõulistele liikumistele ülesehitatud planeeringu, tugeva geomeetria. Jõuline lugu on meie stiil. Seda kiputakse praegu vanakooli asjaks pidama, kuid minu arvates päris noortele läheb see jälle korda. Tõsi, oleme rohkem müstikud. Arktika keskus, meie vahest kõige kuulsam töö, iseloomustab seda hästi. Ma nimetaksin meie stiili müstiliseks konstruktivismiks. Mul on kahju, et tänapäeva arhitektuuris on maagilisust väga vähe. Tegime ka La Vilette’i konkurssi. Käisin nüüd Bernard Tschumi võidutöö järgi ehitatud parki vaatamas ja niipalju kui pärast konkurssi see mulle enam ei meeldinud. Tema algne idee oli palju tugevam. Mis park see on punaste rauakolakatega? [Naerab. Vaatame Vileniga tema koos Ain Padrikuga tehtud La Vilette’i pargi võistlustööd, mille üks oluline kujund oli elevandikujuline restoran.] Kunagi käis Tallinnas Soome avangardi isa M. A. Numminen, kes oli ka absurdilembeline, Juhan Viidingu suur sõber. Meil oli just Tallinna Kümne näitus, kuhu Viiding Nummineni kutsus. Numminenile väga meeldis see elevant ja ta rääkis sellest hiljem Soome raadioski, sõnumiga, et soome arhitektuur võiks huvitavam olla.

Ma ei tea, kas lubad oma elevanti parimas mõttes naljaks nimetada. Mis sa arvad, miks sellist nalja tänapäeva arhitektuuris nii väheks on jäänud?

Mulle meeldib mõelda, et kõik on nali. Pühalt indiaanlaste tseremooniameistrilt küsiti, mis on elu mõte? Ta vastas, et elu on seiklus. Viibid oma energias, ei pea olema suurt mõtet, las kõik olla üks lust ja mäng. Mulle on alati meeldinud vaba ellusuhtumine.

 

Foto: Mark Raidpere

Did you find apk for android? You can find new Free Android Games and apps.

Kommenteeri