Isepäises ruumis on oma võlu. Nii üksi – veelgi enam aga kogumina – tekitavad need katkestused harmoonias linnaruumihuvilisi vaimustavaid tulemusi. Vaatlen linnafotograafina tihti maju, hoove, tänavaid, argielu ja inimesi selles. Ühe pisikese alažanrina olen läbi aastate jäädvustanud ka väikese valiku kõnealuseid isepäiseid ruumiveidrusi.
Eesti Kunstiakadeemia varjualuse ja metsaonni loomise õppeülesanded süüvivad arhitektuuri võimalustesse ja uurivad, millist kogemust arhitektuur suudab pakkuda.
Aastal 2007 kiitis linnavolikogu taas heaks kontseptsiooni „Tallinna avamine merele”, mille üks eesmärke on saada rahvaküllane linnaruum. Samaaegsed teod – veeäärsed magistraalid, merevaadet ja rannakasutust piiravad traataiad on sellele aga risti vastukäivad.
Ruumiloome on valdkond, mis vajab erilise ettevalmistusega spetsialiste – arhitekte, maastikuarhitekte ja planeerijaid, miks mitte ka geograafe ja urbaniste. Ehitatud keskkonda ja elukeskkonda puudutavad otsused on äärmiselt pikaajalise ja ulatusliku mõjuga ning enamasti seotud ka suurte kulutustega. Seetõttu tuleb suurendada kindlust, et tehtud valikud on heal tasemel ja kooskõlas pikaajaliste eesmärkidega.
Tartusse koondunud maastikuarhitektide kolmik esindab uut isepäist põlvkonda, kes usaldavad looduse iseorganiseerumise võimet ja lubavad, et nende koostöö kestab, kuni kogu Eesti on kaetud kvaliteetse avaliku võsaga.
Intervjueeris Katrin Koov.
