Tänavuse Tallinna Arhitektuuribiennaali raames EKAs toimunud kõrgtasemeline konverents käsitles digitaalsuse mõju arhitektuuriloomele, tootmisprotsessidele ja ühiskonnakorraldusele.
Digitehnoloogia on muutmas seda, kuidas, mida ja kellele me disainime. On selge, et arvutid on muutnud viise, kuidas me töötame. Raaltehnoloogia automatiseerib, eemaldab tööst inimtegevuse. Digitaalsed arvutid on asendanud (inim)arvutajad – jah, selline töökoht oli kunagi päriselt olemas. Peagi näeme, kuidas enamik tööülesandeid, mis eeldavad spetsiaalset oskust või teadmist, automatiseeritakse kulutõhususe-põhiselt. See protsess on tuure kogumas ja hakanud muutma seda, mida me disainime – üha enam on selleks objektide asemel protsessid. Automatiseerimisest on seega saamas pigem disaini- kui inseneeriaküsimus, pigem vahend tähendusloomeks kui probleemilahenduseks. Automatiseerimine ei ole neutraalne, vaid omab alati tähendust, disain tegeleb sellega, mis see tähendus olla võiks. Hetkel, mil mõistame, et meil ei ole tegelikult õnnestunud eraldada loodust kultuurist, objektiivset subjektiivsest ja me pole seega modernsust õieti saavutanudki, saab kõigest disain. Faktid muutuvad küsimusteks, nagu väidab Bruno Latour (1). Sealjuures neid, meie endi elusid kujundavaid automatiseeritud süsteeme disainides disainime iseend. Seega on paratamatu, et digireaalsuse-teemaline diskussioon on poliitiline.
1. KUIDAS ME DISAINIME
Ajast, mil digivahendid 90ndate alguses arhitektuuris kasutusele võeti, on üheks peamiseks küsimuseks olnud autorluse muutuv roll. Sellel teemal on mitmeid tahke. Näiteks raalprojekteerimise (CAD) puhul on küsimus selles, kes on töövahendi autor. Kui looja kasutab Bézier kõveraid, kas Renault’ insener Pierre Bézier on siis mingis mõttes kaasautor? Esimeste põhjuste seas, miks CAD-tarkvara kasutusele võeti, oli digifailide redigeeritav iseloom, mis tähendab, et mitu inimest võib ühe ja sama failiga töötada ja samast kavandist erinevaid versioone luua, ning puudub vajadus haarata žiletitera järele, et mõnda joont kustutada. See viib omakorda ühisloome ideedeni, seda eriti nn veeb 2.0 esiletulekuga, kus kasutaja on ühtlasi sisulooja. 30 aasta jooksul, mil arhitektuuridisaini digtaliseerimine on kogunud hoogu, oleme läbinud ka FabLab-revolutsiooni – töökojad, kus saab kasutada 3D-printereid, laserlõikureid jms. Viimase kaudu on omakorda tagasi arhitektuuri jõudnud meisterluse (craft) kontseptsioon. Raaltootmistööriistad (CAM) on loonud silla disainitava ja toodetava vahel (CAD-CAM) ning kasvatanud põlvkonna nn meister(daja)-arhitekte.
Konverentsipubliku seast kõlanud küsimuse ajel kujunes kirglik diskussioon selle üle, kas digivahendid võiksid arhitekti vabastada tehnilistest, sotsiaalsetest ja õiguslikest piirangutest. Kuigi ajaloolane Antoine Picon vastas lühidalt „Ei!“, on küsimus muidugi keerulisem. Enamik paneliste nõustus, et mõte meisterlusest, arhitektidest kui meistrdajatest või isegi oma hoonete tootjatest ei ole pädev. Picon märkis, et suurem osa arhitektidest, kes sellist mudelit on proovinud, on pankrotistunud. Piconi mõtet toetas ka arhitekt ja teadur Roland Snooks, kelle jaoks on raaljuhitud tootmisvahendid disainitööriistad, mille abil on võimalik saada kohest materiaalset tagasisidet teostuse kohta. Kuna disainer otsib pidevalt uudsust ja mitte niivõrd kasumlikke mudeleid, peab säilima vahe disaineri ja tootja vahel. Seda enam, et piirangute ületamine muudabki arhitektuuri huvitavaks, leidis Snooks.
Loomevabaduse ja disainiprotsessi osapoolte rollide ehk agentsuse küsimusi puudutasid ka mitmed ettekanded. Rääkides automatiseerimisest ehk inimfaktori eemaldamisest on oluline märkida, et ainus viis, kuidas tagada tõeline loomevabadus, on disainida ise oma automatiseeritud disainitööriistad ehk -algoritmid. Näiteks loob peakõneleja Roland Snooks generatiivsete algoritmide abil oma töödes nn kummalist käitumist (strange behaviour). Ta programmeerib virtuaalagente, mis joonestavad ettekirjutatud käitumismustrite põhjal kolmemõõtmelisi objekte (agendipõhine mudeldamine). Gilles Retsin argumenteeris täisautomatiseeritud lähenemise poolt, tuues näiteks oma hoolikalt disainitud diskreetse arhitektuuri loomise meetodi. Täisautomatiseeritud lähenemise korral toimub vormiloome skripti ehk programmeeritud käsuahela, mitte joonestamise ega mudeldamise kaudu. Samal põhjusel esitasin oma argumendi moduleeritud modulaarsuse poolt, kus modulaarne lähenemine võimaldab probleeme lihtsamateks osadeks jaotada ja moduleerimine viitab autori võimalusele skriptimise abil sekkuda sellesse keerulisse, rangete konstruktsiooniliste, majanduslike ja ehituslike piirangutega süsteemi. Mehhanism on sama, mis Bézier’ kõveratel, kus kõverat genereeriv algoritm tõlgib üksikute kontrollpunktide asukohad sujuvaks kurviks.
Sille Pihlak uurib koostöövorme disainiprotsessides, eesmärgiga luua protokollide prototüüpe disainiinformatsiooni paralleelseks töötlemiseks. Selle tulemusel sünnib kaasav mudel, kus arhitekt ei ole vaid komponeerija, vaid ka dirigent, tuginedes ajaloolase Mario Carpo märgitud analoogile muusikalise ja arhitektuurse noteerimise vahel. Pihlaku seisukoht on, et digitehnoloogiad võimaldavad erinevatest distsipliinidest pärit teadmisi paralleeltöötlevasse süsteemi põimida, mis uuenduslikumates projektides on juba praegu tavapraktika. Nimelt saavad arhitektid ja insenerid töötada koos disainimudelites, millesse on integreeritud konstruktsioonianalüüs. Enamgi veel, nagu näitavad mõned suuremad Euroopa tootjad nagu CIG Architecture või Blumer-Lehmann, on avatud ligipääsuga algoritmiline disainiplatvorm Grasshopper leidmas kasutust ka tööstusliku tootmise ettevalmistuses. Sellest tarkvarast on saanud põhiline erinevaid disaini osapooli kaasava ja disaini automatiseerimise töövahend, mis võimaldab kollektiivset intelligentsi disainis – see on idee, mille poolt Christopher Hight ja Chris Perry argumenteerisid oma 2006. aasta ADs (2)– ajal, mil Grasshopperit polnud veel olemas. Kui tugineda Michael Hardti ja Antonio Negri poliitilistele terminitele, loob jagatud vastutus paljususe (3) (multitude), kus individuaalsed panused koonduvad tervikuks, selle asemel, et neid taandada ühtseks rahvaks. Kuigi digitaliseerimine võimaldab kehtestada rangemat regulatsiooni ja kontrolli, saab digivahendite abil neid piiranguid kasutada ka loominguliste tööriistadena.
2. MIDA ME DISAINIME?
Võib tekkida küsimus, miks on agentsuse hajutatus arhitektidele hea uudis. Arhitektuur on alati olnud poliitiline, tegelenud inimeste veenmisega, et asjade ühel viisil tegemine on parem kui teisel viisil tegemine. Hiljuti nägime, kuidas suuri andmekogumeid kasutati valimistulemuste mõjutamiseks. Niisamuti mõjutab paljususe poliitilist tahet siiani vägagi suurel määral see sama meedia, mis sellele paljususele hääle annab. Seda teadmist kasutas oma valimiskampaanias ära Obama sama palju kui Trump. Mida rohkem eksperte on disainifaasi kaasatud, seda rohkem saab arhitekt aimu, mis on eraldiseisvate faktorite toimemehhanismid ja neis peituvad võimalused, ning mitte olla pelgalt fikseerunud lahenduste vastuvõtja. See toobki meid konverentsi ilmselt suurima alateemani – poliitikani.
Roemer van Toorn tõi Jacques Rancière’ile viidates esile, et arhitektuuriteadmises, esteetikas eneses sisaldub poliitika. Arhitektuur kehtestab suhteid ja need suhted ei ole alati neutraalsed. Esteetika läbi töötavad teadvustamata tasandil samaaegselt mitmesugused struktuurid ja väärtussüsteemid, mis loovad elu toimimiseks olukordi ja raamistikke. Van Toorn esitas küsimuse: „Millist poliitikat võimaldab tehnoloogia?“ „Selline poliitika ei peaks keskenduma kontrollile, mida teeb suur osa arhitektuurist, vaid otsima lahkhelisid, et hääle saaksid inimesed ja asjad, millel seda ei ole.“ Van Toorn kutsub sellega meid suhestuma „teisega“, migrandiga, ka migrandiga meis endis. Oma ettekandes tõi ta esile eetilisi vaatemänge kui osa tarbijakultuurist, kus kavalalt loodud fantaasiad ja stimuleeritud ihad kõnelevad millegi tõelisega, mis asub sügaval meie sees. Van Toorn kutsub meid selle vooluga kaasa minema, kuid suunab tegema seda eetilistel eesmärkidel.
/…/
Edasi saab lugeda Maja 2020.a. talvenumbrist (nr 99)
SIIM TUKSAM on Eesti Kunstiakadeemia arhitektuuriteaduskonna nooremteadur ja doktorant ning arhitektuuripraksise PART asutaja.
VIITED:
1 – Bruno Latour, A Cautious Prometheus? A Few Steps Toward a Philosophy of Design (with Special Attention to Peter Sloterdijk). – Keynote lecture for the Networks of Design* meeting of the Design History Society Falmouth, Cornwall, 3rd September 2008.
2 – Collective Intelligence in Design. Architectural Design 30, toimetajad Christopher Hight, Chris Perry. Wiley, 2006.
3 – Tõlgetes on kasutatud ka vastet „rahvahulk“
Üleval: EKA konverentsi peaesinejad (vasakult): Mario Carpo, Roland Snooks, Antoine Picon. Foto autor Lisanna Remmelkoor.
