Ajakiri Maja on 1994. aastast olnud keskne platvorm Eesti arhitektuuri kajastamiseks ja edendamiseks. Ajakirja sajanda numbri puhul vestlesid kõik, kes peatoimetaja rolli aja jooksul täitnud – Leele Välja, Piret Lindpere, Triin Ojari, Katrin Koovi ja Kaja Pae –, rääkides tööpõhimõtetest ja ajakirja muutumisest läbi kahe ja poole kümnendi. Küsis Andres Kurg.
Toomas Paaver tunnistab, et mõne teema lahendamine ruumilises planeerimises võibki tunduda võimatu, kuid see võimatus ongi temas alati huvi tekitanud. Toomase mõtlemist iseloomustab ruumiline struktueeritus, võime leida keerulistes seostes põhjuslikkus, mis annab ta mõtlemisele ja argumentatsioonile erilise haarde. Kas olekski võimalik nii mitmekülgse teemaga, nagu toimiv ühisruum, teisiti tegeleda?
Intervjueeris Kaja Pae.
Peatoimetaja Kaja Pae.
Millega üllatab ja kui palju uuenduslikku lisab Fahle Pargi galeriitänav senistele tööstusarhitektuuri rekonstrueerimise viisidele?
Kuidas avastada siseruumi ehedust? Semele Kari kolib Tondi kasarmusse ja kirjeldab hüljatud ruumides vahekasutusena rändavat sisearhitektuuribürood kui metoodikat ruumile kohaseima uuenduse leidmisel.
Eesti ruumiamet saab pakkuda samasugust, 21. sajandil vältimatut integraalset vaadet elukeskkonnale ning olla tugeva kõlapinnaga autoriteetne üksus, kelle läbimõeldud ruumiotsustele ja heale nõule saab alati loota nii keskvõim, kohalik võim kui ka erasektor ja laiem avalikkus.
Andres Alver on tabavalt öelnud, et arhitektuurses mõttes läheb linnaplaneerimises 90% lahendustest põhjusel või teisel untsu ning välja tuleb vaid 10%, kui soodsad asjaolud kokku langevad. Osapooli on lihtsalt nii palju. Olen püüdnud seda teoreetilist 10% märgata ja ellu aidata.
Ilmetu, riskikartlik ja kasina kohatundega mulje ei tulene mitte rattateede ja autovabade väljakute puudusest, vaid sellest, et suuremad küsimused selle kohta, mida luuakse ja kes kui palju saab, on juba ette ära otsustatud.
