Ajakiri Maja on 1994. aastast olnud keskne platvorm Eesti arhitektuuri kajastamiseks ja edendamiseks. Ajapikku saavad päevakajalistest ajakirjanumbritest olulised ajastu dokumendid, mis oma valikute ja teemade tõstatamisega loovad pildi sellest, kuidas Eesti arhitektuuri mõistetakse ja hinnatakse ka aastate pärast. Ajakirja sajanda numbri puhul vestlesid kõik, kes peatoimetaja rolli aja jooksul täitnud – Leele Välja, Piret Lindpere, Triin Ojari, Katrin Koovi ja Kaja Pae –, rääkides tööpõhimõtetest ja ajakirja muutumisest läbi kahe ja poole kümnendi.
Kuidas te ajakirja juurde sattusite ja milline oli ajakiri teie alustamise hetkel? Millised olid teie plaanid või programm peatoimetajaks saades?
Leele Välja: Nagu 1990. aastatel tavaks, sündisid paljud asjad juhuste summana. Olin 1993. aastal lõpetanud Tartu ülikooli ja minu diplomitöö retsensent oli Krista Kodres. Kui Maja asutajad tema käest uurisid, kes võiks tulla tegevtoimetajaks, siis soovitas Krista mind kui ladusa sulejooksuga värskelt lõpetanud arhitektuuriajaloolast. Ajakirja kontseptsioon ja ka esimese numbri võimalik sisu oli toonasel kolleegiumil paigas, minu ülesandeks jäi see ellu viia. Edasiste numbrite juures sain ka sisu osas pisut kaasa rääkida ja professioonile omaselt püüdsin sisse tuua laiemat ajalist konteksti ja taustsüsteemi. Mis eeskujudesse puutub, siis aastal 1994 polnud just palju, mille järgi joonduda, arhitektuuriajakirja tegemine oli üks suur jalgratta leiutamine, mis omakorda vastaks siinsetele oludele ja võimalustele.
Piret Lindpere: Olin Maja toimetaja 1996. aasta algusest kuni 2000. aasta alguseni. Toimetajaks sattusin üsna juhuslikult. Pärast esimese toimetaja Leele loobumist tulin Solnessi kirjastusele ajutiselt appi, et numbrid ei hilineks. Kuidagi läks nii, et jäin tööle neljaks aastaks. Plaanid kujunesid töö käigus, eks eesmärk oli ikka algsega sama: et meil oleks oma Architectural Design, Domus või Casabella, mille abil Eestit maailma arhitektuurikaardile sättida. Konkreetse programmi dikteeris tollane ehitustegevus.
Triin Ojari: Aastal 2000 muutus ajakirja rahastusmudel – ilmselt oli puhtalt erarahal hea ajakirja tegemine jõudnud kriisi ja kulka arhitektuuri sihtkapital otsustas senisest oluliselt suuremas mahus hakata toetama Maja väljaandmiseks moodustatud kirjastust Maja, Solnessi tütarfirmat. Koos avaliku raha tulekuga muutus ka toimetaja positsioon – moodustati ajakirja kolleegium, kuhu kuulusid erialaliitude esindajad, kunstiteadlane ja kulka sihtkapitali liige. Peatoimetaja kohale korraldati avalik konkurss. Olin selleks ajaks ligi neli aastat töötanud Rotermanni soolalattu kolinud arhitektuurimuuseumi raamatukogus, seega oli mul ülevaade headest arhitektuuriajakirjadest – see oli veel interneti portaalide-eelne aeg, kus iga saabuv välismaine ajakiri oli sündmus ning huvi nii valminud majade kui ka teoreetilisemate artiklite vastu suur, infonälga kustutas tõepoolest trükimeedia. Võrreldes praegusega täiesti teine olukord! Eks ajakirjad nagu Casabella, Domus, El Croquis, Lotus jt olid toona veel paksul paberil luksuslikud väljaanded, kuhu kirjutas väike Lääne-Euroopa ja Põhja-Ameerika akadeemiline klikk, arhitektuuriteooria oli tunduvalt olulisemal kohal kui praegu. Rem Koolhaas, MVRDV ja kogu Superdutch-nimeline nähtus olid kuumad teemad ning ka siin oli vaja tutvustada tähelepanu nihkumist üksikobjektidelt linnaruumile, Aasia ja Aafrika megalinnadele. Ühesõnaga, tahtsin seni väga objektikeskset Maja laiemaks tõmmata, linnast kui erinevate jõujoonte kohtumispunktist rääkida, ja sellest, kuidas neoliberaalses vabaduseolukorras näib kõik käest libisevat – õige pea algas ka buumiaeg ja arhitekti roll marginaliseerus sama kiiresti kui erakapitali võim kasvas. Pildile astus noor arhitektide põlvkond, kes olid avara maailmavaatega, kriitiline ja tihti valmis ka kirjutama. Ajakirja uue üsna idealistliku positsiooni tagas muidugi ainult kulka rahastus, lugejana nägin ikkagi erialaringkonda. Muide, koos toimetajaga valiti konkursi korras ka uus graafiline kujundaja, võitis Jaanus Tamme, kes pärast paari numbrit usaldas selle positsiooni oma toonasele abilisele Margus Tammikule. Margus on viimase 20 aasta jooksul ajakirja kõige püsivam lüli olnud!
Katrin Koov: Mulle tuli kutse osaleda peatoimetaja konkursil 2014. aastal eelmiselt peatoimetajalt Triinult ja omanike ringist Kalle Vellevoolt. Ise polnud ma seda võimalust kaalunud, aga kui tehti ettepanek, leidsin, et see võib olla huvitav ja hariv väljakutse. Oligi. Triin oli tee väga hästi sisse käinud, üldine suund palju ei muutunud, küll aga muutus vaatepunkt, nimelt tuli kriitiku asemele arhitekti oma. Tõin oma programmis välja, et soovin ajakirja auditooriumi laiendada, n-ö ehitada sildu arhitektuuri ja teiste elualade vahele – panna arhitektuurist kirjutama ka teiste valdkondade asjatundjaid. Teisalt lootsin arhitektid ise oma loomingust rohkem rääkima saada – sündis persoonilugude rubriik.
Kaja Pae: Mina jõudsin Maja juurde 2017. aastal Katrini kutsel, kui Maja välja andnud kirjastuse Solnessi kriis kulmineerus ning Katrin hakkas otsima Maja päästmiseks erinevaid võimalusi. Ehkki tekkinud pundar oli paras väljakutse – mis nime all ajakiri jätkab, kes ja kuidas seda välja annab, kuidas saada asjad korda kulkaga, rääkimata honoraride järgi pärivatest autoritest – andis see õigupoolest väga hea võimaluse kujundada ajakirja taaskäivitus ja väljaandmine kõigi osapoolte koostöös ka mulle endale kõige sobivamal viisil. Erialaliidud lõid Arhitektuurikirjastuse – koos Kaire Pärnpuuga oleme selle juhatuse liikmed; oleme kirjastuse tegevusvälja ka omajagu laiendanud. Kui kogu korralduslik pool tuli uuesti üles ehitada, siis sisulise ja olemusliku järjepidevuse otsimine oli pigem inspireeriv, sest eelmised peatoimetajad olid teinud head ja originaalset tööd.
Maja alustas aastatel, kui ehitati vähe ja iga uus arhitektuuriobjekt oli omamoodi sündmus. Teisalt oli tegu ajaga, kus nii planeerimisse, arhitektuuri kui ka maaomandisse puutuvaid mängureegleid kirjutati aktiivselt ümber. Mil moel osales Maja nendes diskussioonides või kuidas te nägite enda positsiooni sellel väljal?
Piret Lindpere: Nii oligi: enne Triinu toimetajaks asumist oli ajakirja eesmärk ellu jääda ning tõestada ühiskonnale, lugejale, ehitusettevõtjatele ja reklaamiandjale, et Eesti arhitektuur on kõrgetasemeline, arhitektiloomingusse tasub panustada. Seetõttu oli avaldatava materjali valikuprintsiip põhisosas lihtne: kajastada professionaalsete arhitektide professionaalset loomingut. Pole vaja lisada, et valik ei olnud suur. Sellese perioodi jäi ka kõige teravam sõnavõtt Raivo Puusepalt nädalalehes Kultuurimaa („Eesti arhitekt on prostituut“). Selle artikli ümber toimus küll diskussioon, kuid üldiselt Maja pigem hoidus teravatest teemadest. Ajakirja värvipiltidega fassaad tundus olulisem.
Leele Välja: Algusaastate Maja oli ikka väga arhitektuurikeskne. Puudus arutelu seadusandlike küsimuste üle ja polnud sellist kaasamise traditsioonigi, mida peame praegu juba täiesti tavaliseks. Aeg-ajalt võeti üles küll üks või teine konkreetne tüliküsimus, enamasti teemaks autoriõiguse rikkumised. Selleks oli omaette rubriik „Kord“, mis praegu mõjub üsna kentsakalt. Maja võimalik roll diskussioonide kajastaja, mõjutaja või suunajana ei olnud üldse teadvustatud. Kindlasti oli üheks põhjuseks ka asjaolu, et toonaste kiirete muutuste taustal oli ajakirja kvartalikauaupa ilmumine lootusetult harv. Praegu tundub ka harjumatu, et kajastati uut arhitektuuri mujalt maailmast. Kui arhitektide liit oli parajasti kusagil reisil käinud, siis jagus mitmesse järgmisesse numbrisse selle põhjal uudiseid.
Triin Ojari: Kas algusaegadel mitte ei arutletud, et teha rubriik, kus osutada ka eriti ebaõnnestunud arhitektuurinäidetele? Mäletan diskussioone, et viimasele leheküljele võiks panna mõne eriti halva objekti. Näiteks ajakirjal Architectural Review oli selline rubriik nagu „Outrage“ [ee ’häbitegu, näotus’].
Üheks iseloomulikuks jooneks Maja puhul on olnud teatud pinge jooksva arhitektuuri kajastamise ja teemanumbrite vahel. Kuidas te selle enda jaoks lahendasite?
Leele Välja: See pinge ei olnud tuntav. Avaldamiskõlbuliku arhitektuuri pealevool ei olnud sugugi selline, mis oleks tinginud vajaduse mingeid raskeid otsuseid langetada ja teemanumbreid tegime kohe algusest peale. Algne idee, millest juttu teha, oli olemas ja eks siis töö käigus seda ka vastavalt materjalile kohandati. Kui oli mingi põnev teema, mis ei sobitunud väga hästi olemasolevate rubriikidega, siis tekkis neid ka ajapikku juurde.
Piret Lindpere: Aja jooksul avanes üha rohkem võimalusi teha teemanumbreid (1990. alguses oli ju keeruline üldse numbrit täis saada). Numbrit oli aga vaja täita arhitektuuriga ka sel lihtsal põhjusel, et väljaandmine sõltus otseselt reklaamist. Väga oluline oli selgitada välja kajastavate objektide juures tegutsenud kõige marginaalsemadki firmad, tegijad ja maaletoojad; nendega läbirääkimistesse asuda ja veenda nende panuse tohutus tähtsuses Eesti arhitektuurile. Maja algusaastatel oli toimetajatöös ainus abiline inglise keele tõlk, arvestav osa töömahust kulus reklaamiturundusele. Teinekord tuli ka diplomaatiliselt loobuda reklaamist, mis oleks tulnud kaasa objektidega, mida numbrisse ei soovinud – püüdsime siiski latti kõrgel hoida. Teemanumbrid olid kasulikud mitte üksnes lugejahuvi köitmiseks, vaid just reklaami huvides, teemadega tulid ka reklaamiandjad rohkem kaasa.
Katrin Koov: Tolleks hetkeks, kui mina toimetusega liitusin, oli Maja juba nii sisse töötanud ja tuntud just põnevate teoreetiliste teemade käsitlejana, et pelk jooksva arhitektuuri kajastamine ei pakkunud enam pinget. Palju huvitavam tundus välja uurida, miks mingeid asju (tihtipeale teistmoodi üldisest kaanonist) tehakse, kuidas erinevad arhitektid töötavad ja oma tööd mõtestavad. Leidsin, et arhitektuuriajakiri ei peaks olema fotoajakiri, mis esitleb ilusaid pilte valmis objektidest, vaid keskpunkti peaks asetama arhitektuuri loomise kogu oma komplekssuses ja eelkõige arhitekti töö. Just need kõhklused ja otsingud enne viimistletud lõpptulemuse esitlemist on kõige põnevamad. Samuti iga töö „saamise lugu“ ehk põhjused ja taust. Kui esimene sai läbi hooaeg (mille teemad pakkusin välja peamiselt iseenda huvidest lähtuvalt), siis edaspidi hakkasid teemad kujunema rohkem selle järgi, mida huvitavat parasjagu arhitektuurielus toimus ja kes oli kaanenägu (ja millega ta parasjagu tegeles).
Kaja Pae: Minu meelest on Eesti arhitektuur ja sellest eraldamatu mõttemaailm väga huvitav ja mitmekesine, on inspireeriv väljakutse kureerida seda nii, et tuua paistvusele uusi võimalusi, moodustada viljakaid kooslusi ja anda oma panus. Numbri terviku koostamine teemast lähtuvalt ja osade komponeerimine külgedele on minu jaoks kõige nauditavam. Olen teinud numbreid, kus kõik lood on teemaga seotud, st pole peateemat ja kõrvalteemasid. Eesti kultuurimeedia maastikul valitseb teemanumbristumine ja muidugi teadvustan ohtu, et nii võib eriline ja ainuline tähelepanuta jääda. Ent mingi teema suuremas mahus tõstatamine annab ühelt poolt võimaluse rõhutada selle olulisust laiemalt – see teema kaanel on nagu paari-kolme-sõnaline manifest, mis kaubanduskeskuste ajakirjariiulitelt vastu vaatab (näiteks „Arhitektuur on ruumikunst“). Teisalt on see ka võimalus mingit temaatikat kirjutajate kaudu uurima asuda (näiteks „Väikeses kohas elamise mõttekus“). Maja ongi mingis mõttes originaalne nähtus – tema lähtematerjal peaks olema suures osas kodumaine ja seepärast ei saa teda võrrelda rahvusvaheliste projektiajakirjadega ega ka tuntud koolide juures ilmuvate, rohkem uurimusi ja teemasid kajastavate arhitektuuriajakirjadega.
Kui palju on aastate jooksul muutunud vajadus kajastada Eestis ehitatud objekte?
Piret Lindpere: Maja kontseptsioon on põhjalikult teisenenud: see on muutunud kataloogi tüüpi väljaandest kriitilist diskussiooni ja arhitektide loomingut käsitlevaks ajakirjaks. Need on kaks erinevat tüüpi allikat ja otsustades, kumb tee on arhitektuuri kajastamisel õigem või asjakohasem, on vaja küsida, millisel eesmärgil me Maja materjali praegu ja tulevikus kasutada tahame. Taasiseseisvumise algaastatel oli nostalgilise ideaalina laual 1939. aasta teedeministeeriumi ehitusosakonna välja antud pildialbum „20 aastat ehitamist Eestis“, mis räägib päris palju eesti kultuurist, püüdlustest ja tõekspidamistest. Seda teeb ka algusaastate Maja. Arvestades praegust olukorda, kus arhitektuuribüroode arhiive (enamasti ka digiarhiive) ei säilitata, võib üksikobjektidesse puutuv info tulevastele uurijatele olla vägagi väärtuslik. Nii nagu avastad ühel hetkel, et nõukaaja uurimisel võib palju abi olla 1980ndate teisel poolel ilmunud Ehituse Teadusliku Uurimise Instituudi arhitektuurikroonika aastakataloogist (kus hinnanguid ei esitatud, kuid mille lühikesed tekstijupid räägivad mõndagi).
Triin Ojari: 2000. aastate esimesel kümnendil kajastati uusi objekte väga aktiivselt ka päevalehtedes ning nädalalehes Eesti Ekspress. Samuti andis Solness välja projektbüroode reklaamkataloogi Projekt ja Ehitus, seega polnud kõike uut tingimata vaja ajakirjas Maja käsitleda. Jooksvaks kriitiliseks kajastajaks on praegu jäänud veel Sirp, mille fookus on ehitatud keskkonnal laiemalt. Kuid kultuurisaade OP loobus arhitektuurist. Ehitatud objektide ülevaate funktsiooni täidab praegu arhitektuuripreemiate kogumik.
Katrin Koov: Lihtsalt võimalikult palju kajastada ja sellest katalooge koostada tundub üsna mõttetu – seda võib teha statistikaamet. Pealegi valmib väga palju kehva arhitektuuri, mida ajakirja ei tohikski lubada. Maja kui arhitektuurivaldkonna kõige olulisema ajakirja eesmärk peaks olema otsida massist välja väärtuslikud ja erilised ideed, näha läbi säravast pealispinnast, võtta aega, minna süvitsi, uurida tausta ja avada tegijate mõttemaailma. Ajakirjas kajastatud tööd peaksid olema põhjusega esile tõstetud.
Kaja Pae: Olen siinkohal Katriniga sama meelt. Olen Maja mõtestanud nii, et see on koht, kus saab Eestis loodavast arhitektuurist ja selle tekkepõhjustest lugeda pikemalt. Digitaalseid kanaleid läbiv infovoog tutvustab valminud objekte nägupidi niigi. Ajakirjal on üks väga oluline roll – olla osa arhitektuuridiskussioonist ja võimaldada laiemat ligipääsu sellele arutelule, ka neile, kellel ei ole ruumiloome valdkonnaga otseselt seonduvat haridust, aga töö on seotud ruumiotsustega, või kes soovivad muul põhjusel seda valdkonda mõista ja enda kasuks tööle panna. Seetõttu on Majas pikemad (ja kohati ikkagi ka didaktilised) artiklid, mis uurivad, miks?, kuidas?, mis põhjustel? Tean ühte tegusat hiljutist ehituse abilinnapead, kes inseneridega vaieldes lõi Maja lauale ja ütles: „Ainult mina ei mõtle nii, siin on ka teised, kes nii mõtlevad ja seda selgitavad!“ See ongi minu jaoks mingis mõttes Maja ideaal – selline avatus, diskussioonivõimelisus ja vahel ka lihtsustusoskus, mis teeb võimalikuks ajakirjal ruumiloomesse enam panustada. Kuid see kõik on võimalik ainult siis, kui eriala enda selgroog on tugev ja närviimpulsid rikkalikud – kui ka väljastpoolt tundub, et see distsipliin suudab midagi väga väärtuslikku ja originaalset pakkuda. Selle kahe pooluse hoidmine ajakirjas on suur väljakutse, aga ka väga jõustav!
Triin, Sinu pikka peatoimetajaperioodi jäi ka buumiaeg, kaantelt kadusid uued hooned ja asemele tuli kontseptuaalne pilt. Samas hakkas kriitiline diskussioon sel ajal üha enam kanduma teistesse meediatesse ja senine paberajakirjandus jäi tahaplaanile. Kuidas Maja neil aastatel muutus? Kuidas Sa lugejahuvi üleval hoidsid?
Triin Ojari: Kaanepilt kui märk tuli juba varem, kohe 2000ndate algusest koos kujundaja Margus Tammikuga, kaane välja mõtlemine oli lõbus ja see töötas väga hästi. Arhitektuurist kirjutamise lähiajalugu võiks keegi lausa uurida, aga minu meelest kuni buumiajani oli valdav ikka trükimeedia osatähtsus. Näiteks Ekspressis oli aktiivne toimetaja Ene Läkk, kirjutasin ka ise nii sinna kui ka Päevalehte, muidugi anti laiatarbemeedias põhiliselt hinnanguid hea-halb skaalal. Päevakorda tulid teemad nagu muinsuskaitse, era- ja avalike huvide põrkumine, linnavalitsuse jõuetus jne. Maja jätkas temaatiliste fokusseeritud numbritega (palju ilmus nt elamuehitusest), kus sõna said arhitektuuriteadlaste või näiteks linnageograafide kõrval peamiselt arhitektid ise, kritiseerides valitsevat olukorda või siis jäädes filosoofilisemale kõrvaltvaataja positsioonile.
Katrin ja Kaja, teie ajal muutus Maja varasemast enam arhitekti töö keskseks. Pean silmas teatud vaatepunkti muutust arhitektuurile, mis lähtub selle praktikast, aga ka poeesiast. Millised jõujooned mõjutasid arhitektuuri ja ühiskonna suhteid möödunud kümnendil? Kas ühiskonna „peenhäälestuse“ kontekstis võis jääda mulje, et arhitektuur on nüüd valmis?
Katrin Koov: Arhitektuur ei saa kunagi valmis. Mina ei tajunud seoseid päevapoliitikaga ega suhestunud tolle aja peenhäälestamise poliitikaga üldse, v.a siis, kui me omavahel rääkisime arhitektuuripoliitikast. Võibolla alateadlikult tekkis tugev vajadus tegeleda oluliste põhiküsimustega, rääkida sellest, millest poliitikud ei rääkinud. Vaatan neid teemasid: millised on uue aja elamise viisid, milline on perifeeria tähtsus, kuhu liigub haridus, mis on arhitektuuri kui distsipliini iseväärtus, kuidas mõjutavad arhitektitööd pragmaatilised valikud, mida tähendab ühiskonna jaoks hüppeline tehnoloogia areng – neid teemasid arutati ka ühiskonnas, kuid pigem pealiskaudselt ja mitte ruumi kontekstis. Samas, selle perioodi sisse 2016. aasta lõpus jäi ka oluline muutus poliitika tasandil – toonase valitsuse vahetusega asetasid sotsiaaldemokraadid lauale ruumipoliitika teema ja loodi ruumiloome ekspertrühm.
Kaja Pae: Arhitektina ajakirja tehes on hoiak ilmselt ka teine – aktiivsem ja arhitektuuriprotsessidesse sekkumishimulisem. Olen varem kureerinud mitmeid suuremaid ettevõtmisi, näiteks linnafoorume ja Annelinna visiooni loomisega seonduvat, mis transformeerus laiemaks vabaplaneeringu uurimiseks, ja uurimuslikku näitust „Kes loob linna?“. Nende ettevõtmistega tegeledes tajusin, et ühiskonna huvi hea ruumi vastu on kasvanud (ja mõned osapooled küll tahaks, aga ei oska endale vahendeid/rolli leida), mis oli minu jaoks omakorda üks põhjustest peatoimetaja kohale asumiseks. Ühiskondliku huvi tõttu hakkasid linnad ka rohkem oma avaliku ruumiga tegelema, hoone ja ümbritseva keskkonna suhe tõusis laiemalt fookusesse. Näiteks uue Balti jaama turu tellija Astri kinnisvara seadis ka endale väljakutse, et uus turg ei vastaks neile arendajatena hästi tuttavale ja läbiproovitud kaubanduskeskuse mudelile, vaid pakuks midagi uut ja sotsiaalselt koherentset – arhitekti ja tellija dialoog oli väga tihe, kogukonna ja linnavalitsuse panus lõpptulemusesse kaalukas. Minu meelest ei ole see küll mingi peenhäälestus, vaid märk ühiskonna küpsemisest, igasuguse rikkuse ja koostöö võime kasvamisest, mis on lasknud kvalitatiivses mõttes täiesti uusi tasandeid kombata.
1990ndate Maja valikutes võib näha soovi kehtestada uus ratsionaalne/minimalistlik kaanon vastukaaluks hilisnõukogude aja ehitamiskultuurile ja uusrikaste stiililisele praalimisele. 2020. aastal aga näib, et mingeid stiililisi leere Eesti arhitektuuris pole, pigem on üldine nn hea arhitektuuri konsensus ja enamus näib tegutsevat selle konsensuse raamides.
Piret Lindpere: Oi, see minimalistlik-esteetiline kaanon oli 1990ndatel väga oluline. Kuid juba sel ajal tuli olla ajakirjalehekülgedel stiiliküsimustes ettevaatlik, et autorite tundeid mitte riivata.
Maja ajakirja ja teisi arhitektuuriväljaandeid kirjastav Solness oli väikese grupi arhitektide isiklik ettevõtmine üheksakümnendate alguse turbulentsis. Võrreldes teiste tolleaegsete kultuuri ja elustiili ajakirjadega – millest enamik suutis üllitada vaid paar numbrit –, on tähelepanuväärne, et Maja ilmus erakirjastuse toel kuni rahastamismudeli muutumiseni. See tõi omakorda kaasa kontseptsiooni muutuse.
Leele Välja: See kõik tundub väga loomuliku ja loogilise arenguna. Praegune aeg on stiililise paljususe suhtes märksa tolerantsem, samas on arusaam „heast arhitektuurist“ märksa laiema kandepinna saavutanud ja erinevate elualade esindajad on selles osas üksmeelsemad.
Triin Ojari: Eks iga toimetaja tegutseb paratamatult mingilt konsensuslikult positsioonilt – mida ta heaks ja huvitavaks peab. 1990ndatel oli see ilmselt valulikum, 2000ndaid iseloomustab teatud „üle majade“ mõtlemine, aga ka modernistliku vormiesteetika muutumine maastikuliseks, diagrammiliseks, vernakulaarseks, paradoksaalseks jne. Nüüd arutletakse rohkem virtuaalse ja reaalse vahekorra üle, ilmselt on ka tehnoloogia võidukäik praegu olulisem kui 10–15 aastat tagasi, olulised märksõnad on kaasav planeerimine, kogukonna hääl ja energiatõhusus. Samas on teemaks ka üleüldine ehituse ja arhitektuuri bürokratiseerumine, nivelleerumine riigihangete rägastikus – hulluste aeg on möödas või on need kolinud mujale.
Katrin Koov: Mina arhitektina pole nõus, et arhitektuur on taandunud turvalisse „hea maitse“ aedikusse. Toimetadeski huvitasid mind pigem piiripealsed ja perifeersed nähtused, need on mitmes mõttes põnevamad oma võimaluste paljususes kui konsensuslikult heaks kiidetud maailm. Isegi bürood, kes nimetasid end otsesõnu pragmaatikuteks, otsisid kogu aeg seda „miskit“, mis asjale mõtte annaks, uurisid ja katsetasid. Enamik arhitekte, kellega 10 numbri jooksul persoonilugusid tegin ja kellega Kaja on hiljem lugusid teinud, ei võta oma ülesannet liiga kergelt. Samas ei pruugi neil tingimata olla äratuntavat käekirja ja lähenemised on pigem spetsiifilised. Arhitektuur on võrreldes 90ndatega muutunud mitmekesisemaks ja sisukamaks. Lõpp-produktile keskendumisest on olulisemaks muutunud küsimus, mis toimub taustal. Põhjused ja ajendid arhitektuuri tegemiseks on varasemaga võrreldes hoopis teistsugused. Näiteks ilmneb ka magistritöödest, kui suur pööre on toimunud teemades, millega tegeletakse – arhitektuur on muutunud eetilisemaks, empaatilisemaks, inimmõõtmelisemaks, kogukondlikumaks, keskkonnateadlikumaks. Otsuseid kaalutletakse: kas üldse on vaja uut ehitada? Kui jah, siis kuhu ja kuidas? Väline vorm ei räägi sellest tihtipeale nii palju kui protsess ise.
Mida tähendas arhitektuurikriitika aastal 1994/1996/2000 ja mida see tähendab praegu?
Piret Lindpere: Arhitektuurist rääkimise viis on paarikümne aasta jooksul põhjalikult muutunud. 1990ndate Maja ei seadnud ka eesmärgiks arhitektuurikriitika kui žanri arendamist, uurimuslik ja teoreetiline pool oli tagaplaanil, kirjutajate mitmekesisus oli honorarifondi puudumise tõttu pärsitud. Ega mujal olukord parem polnud, ka Kultuurilehes praktiliselt rubriik puudus; kui diskussioon toimus, siis laiemal baasil (kultuuriehitiste ehitamine – ERM, EKM, EMTA – oli tulipunktis). Praegu ilmub ka märksa keerulisemat, eelteadmisi vajavat arhitektuurikriitikat.
Leele Välja: Kui 1990. aastatel oli mul noore kriitikuna valmisolek erinevate arhitektuuriilmingute (või konkreetsete hoonete) suhtes sõna võtta palju suurem, siis aastate möödudes tunnen endal selleks üha vähem õigust olevat. Lõppude lõpuks on igal hoonel oma lugu, miks ta just selline sai. Selleks, et midagi arvata, peaks justkui kõiki asjaolusid teadma. Kitsas erialaringis, st arhitektide ja kunstiteadlaste kesksel toimuvaid diskussioone näib praegu olevat rohkem. Võrreldes 90ndatega on suurim muutus see, et arhitektuuriaruteludesse on liitunud palju rohkem inimesi, seda just sotsiaalmeedia kaudu (erinevates gruppides erineval tasemel). Selle juures on parim see, et arhitektuur läheb paljudele korda, arusaamad on alati arendatavad ja ajas muutuvad.
Triin Ojari: Mul on tunne, et veel 1990ndatest kuni aastatuhande vahetuseni oli nõukogude aja tuules arhitektuur täieõiguslik kultuuriajakirjanduse osa ja arhitektuurikriitika avaldamine nn peavoolumeedias hea toon, meediamaastik polnud veel pihustunud. Buumiajal polnud arhitekt tingimata positiivne tegelane, rääkimata kaasaegse arhitektuuri üldisest mainest, aga vähemalt sellest räägiti. Sotsiaalmeedia tulekuga on see kõik muutunud, fookus on mujal, hea arhitektuuri ära tundmine, selle seletamine ja propageerimine meedias on ja jääb nišitooteks. Keskkonna, miljöö ja võrdõigusliku ruumi teemad on praegu rohkem esil kui varem, näib, et arhitektid võtavad varasemast harvem sõna, samas kirjutavad erinevate siduserialade spetsialistid ruumist praegu ehk rohkem. Kui temaatikanihe kõrvale jätta, siis on võimalik, et laias laastus pole arhitektuurikriitika olemus nii palju muutunud. Huvitav oli eelmisel aastal arhitektuurikriitika preemia žüriina tegutsenud kirjandusteadlase Jaak Tombergi mõte arhitektuurist kirjutamise olemuslikust erinevusest võrreldes muu kultuuriajakirjandusega: see on utopistlik, soovib muuta maailma paremaks ja väga otsekohene, instrumentaalne – igale haigusele on pakkuda ravi.
Kaja Pae: Minul on kahju, et viimasel ajal pole esile kerkinud noori arhitektuurikriitikuid. Arhitektuurist kirjutamise tunnustamiseks lõime eelmisel aastal koos Sirbiga artiklipreemia. See, kuidas kunstiteaduse taustaga inimesed või arhitektid ise arhitektuurist kirjutavad, on rikastavalt erinev. Meenub arhitekt Leo Lapini artikkel Maarjamäe kommunismiohvrite memoriaalist, kus ta asub ise memoriaali ühtlasi täiendama – see on seesama – paremat maailma tahtev hoiak. Arhitektuuriteadlased ei kipu arstiriistu nii otskoheselt välja otsima ja maalivad kultuurilist konteksti teinekord nii mõjusalt, et patsiendile saab endale raviplaan selgeks või joonistub välja seosestik, mis ehitise hoopis erilisemasse kultuurilisse konstellatsiooni seab. Kuid tuleb sedagi ette, et nad asetavad kuuldetoru hoonel arhitekti jaoks mõnevõrra ootamatusse kohta, mis tekitab arhitektis tunde, et diagnoos on saadud juhuslikult.
Katrin Koov: Arhitektuurikriitika on kogu aeg järjest huvitavamaks läinud. On hea meel, et ei ole välja kujunenud üht kindlat viisi, kuidas arhitektuurikriitikat teha, pilt on mitmekesine ja sageli tuleb põnevaid vaatenurki arhitektuuri teemal hoopis teiste elualade inimestelt. Hea kriitika on ka hea lugemiselamus — on nauding lugeda teksti, mille autor oskab sõnadega loovalt ümber käia, kelle tekst avardab pilku ning mis annab teosele enesele ka midagi olulist juurde, näeb arhitektuuris seda, mida autor ise ei ole sinna teadlikult sisse pannud.
ANDRES KURG on Eesti Kunstiakadeemia kunstiteaduse ja visuaalkultuuri instituudi professor.
Foto üleval: (üleval vasakult) Piret Lindpere, Kaja Pae, Katrin Koov, Leele Välja, Triin Ojari. Foto: Renee Altrov
Avaldatud Maja 2020 kevadnumbris Maja 100! (100).
