Rein Einastoga vesteldes avaldub interdistsiplinaarsuses midagi enamat kui erinevate oma ala ekspertide eesmärgistatud koostöö. Selle tähendus on pigem kultuuriline kui projektipõhine: ühiselt jagatud ühiskondliku vastutuse võtmine, ühistegevuse mõtestamine või ka kasutades Einasto mõistet – ühisvaimus olemine.
Koolide, vallamajade ja muude ühiskondlike hoonete puhul on arhitektuurivõistlus muutunud tavapäraseks nähtuseks. Võistlusega otsitakse uusi ideid ja hoonetele senisest teistsugust lähenemist. Ruumi, mis saab paljude inimeste viimaseks elupaigaks, selles loos aga eraldi mõtestamist väärivaks ei peetud. Ühiskond ülistab noorust ja ilu ning vananemine – see võiks silma alt ära olla. Kui elu on juba elatud, siis mis seal enam muud tarvis kui koridoriveeres kohta, kus pikali visata ja vaikselt lõppu oodata.
Kui kuulsin uudist, et Niguliste kirikusse on rajatud lift, tuli kohe meelde kuulus Gustave Eiffeli õpilase Raoul Mesnier du Ponsardi projekteeritud Santa Justa lift Lissabonis. Kui asja süveneda, siis on see muidugi pisut teistlaadne: Santa Justa lift ühendab seitsmele mäele ehitatud linna kahte eri tasandit, olles küll samal ajal vaateplatvorm ja turismimagnet. Analoogse lifti kavandas Nunne tänava Kitsepargi ja Toompea vaateplatvormi vahelisele alale 1935. aastal arhitekt Herbert Johanson. Samuti on lifti (tõstetooli) proovitud joonistada Patkuli trepi tsooni ja seda juba möödunud sajandi 20-ndatel ja siis 50-ndatel ning kolmas kord 90-ndatel. Mida aga ikka pole, on tõstetool!
„… kui humanistid kaebavad, et inimesi koheldakse kui objekte, on nad täielikult ebateadlikud, et nad kohtlevad objekte ebaõiglaselt.“ Bruno Latour
Termin „ligipääsetavus“ tähistab kogu elanikkonna kaasatust elu- ja infokeskkonda, tagades inimesele olenemata vanusest või tervislikust seisundist võrdsed võimalused ühiskonnaelust osa võtta. Sellest räägitakse üha rohkem nii riigi kui ka kohaliku omavalitsuse tasandil, valmivad erinevad aruanded ja eeskirjad. Mõistetavalt tegeletakse pidevalt ligipääsetavuse parendamisega ka kultuuriasutustes, sealhulgas muuseumides, mis asutusetüübina on selle artikli keskmes.
Aprilli lõpul võttis minuga ühendust üks vana tuttav, kes on Szolnoki poe alaline klient. Ta kirjeldas sealset olukorda, kus kõik kassapidajad on koondatud ning kauba eest saab tasuda vaid makseautomaatidele. Kuna Rimis on kokku hoitud ka konsultandi või abistaja arvelt, tunnevad paljude vanemad inimesed end seal äärmiselt ebamugavalt, et mitte öelda alandatult.
Jacob D’herde käsitleb vanemaealiste koduloomet, tuginedes oma doktoritööle „Kodu(s)elamine: vanemaealiste kodu- ja väärikuseloomest“. Ta väidab, et koduloome on pidev läbirääkimisprotsess eluaseme ja inimese kodukujutelma vahel. Kui see protsess osutub edukaks, sulavad kodu ja eluase kokku selleks, mida ta nimetab majakoduks.
Kuidas mõista vanust? Või vanadust? Mõnel puhul on see hinnatud väärtuseks – midagi head, nagu veinid, mis ajaga paremaks muutuvad. Ka vanades linnades ja arhitektuuris peitub hulk väärtusi, mida vastloodutes pole, ja inimestegi puhul peetakse üldiselt positiivseks, et ajaga inimene küpseb, saab targemaks ja kogenumaks.
Eesti, Läti ja Leedu – Baltimaad – on suuremale osale maailmale kolm sisuliselt eristamatut väikeriiki. Geopoliitilise terminina on „Baltikum“ kinnistunud alles 20. sajandil. Kolme riigi varasem aja- ja kultuurilugu erineb mitmel tasandil. Ehk ongi see trots väljastpoolt seatud ühtlustava lihtsustuse vastu, et kipume eeskujusid otsima ikka kuskilt kaugemalt ja kohalikke kalduvusi käsitlema ainult oma riigi piires, omavahelist eluolu vaid sportlikus ja lihtsustavas võtmes võrreldes.
Ärevad ajad ühendavad ja ärgitavad väliste määratluste kõrval ka iseennast oma identiteeti mõtestama ja avastama—selleks, et meid kannaks ja koondaks hirmu asemel rõõm, nauding ja uudishimu.
Avarus, hägusad piirid, ebamäärased lõpud ja algused – Baltimaade olustiku võlu ei ole lihtne tabada. Aga nagu ütlevad Reinis Salinsi sõnutsi lätlased: „Katram savs stūrītis“ („Igaühel on oma nurgake“).
Oma kogemustest paekivi kasutamisel räägivad arhitekt Johan Tali, maastikuarhitekt Merle Karro-Kalberg, arhitekt Siiri Vallner, projektijuht Priit Õunpuu ja sisearhitekt Hanna Karits.
Paekivi on tänu oma laiale levikule ja pikale kasutustraditsioonile Eesti ehitus- ja arhitektuuriajaloos keskne tegelane. Paekivi sümboolne roll eesti ruumikultuuris tugevnes jõuliselt aga alles taasiseseisvumisele eelnenud ja järgnenud kümnendil. Carl- Dag Lige ajab jälgi, kuidas on erinevatel aegadel paekivi kasutanud nii kiviraidurid, arhitektid, geoloogid kui diskursusi ehitavad ajaloolased.
See artikkel, mille autorid on geoloog Rein Einasto ja insener Hubert Matve, ilmus esimest korda 13. juulil 1987 ajalehes Sirp ja Vasar. Ka 40 aastat hiljem on Rein Einasto veendunud, et kohaliku kivi mitmetahuline säästlik kasutamine on alternatiivita vajadus, mille suunas on meil avar tee minna.
Toimetaja Valik
Sajandat sünnipäeva tähistav Eesti Arhitektide Liit asendab missioonitundest nüüdisajal puuduvat riigiarhitekti institutsiooni. Ruumiloomes vältimatu valdkondadeülese koostöö korraldamisest Paide riigigümnaasiumi asukohavaliku näitel kirjutab liidu juht Andro Mänd.
Paide riigigümnaasium on suurepärane näide ajaloolise ruumi ja nüüdisaegse arhitektuuri teineteist täiendavast dialoogist.
Milline peaks olema suhe ruumi ja tema ümbrus(t)e vahel, et vältida ruumi esemestamist, hoonete või maa-alade käsitlemist kas skulptuuride või täielikult kontrollitavate esemetena?
1990. aastatel, vahetult pärast Eesti taasiseseisvumist ehitati vähe, kuid debatid ja praktikad, mis tol ajal tooni andsid, panid paljuski aluse sellele, millised jõujooned on viimastel kümnenditel arhitektuuris valitsenud. Fotol Naissaare äri- ja kultuurikeskus, Tõnis Vint, 1992-1995.
Teist põlve arhitekt Ralf väidab, et tal ei ole eriala suhtes illusioone; seda muljetavaldavama järjekindlusega seisab ta projekteerimisprotsessis arhitektuurse tuumidee säilimise eest. Arhitektiks olemine defineerib Ralfi kogu tegevust ja maailmavaadet töötegemisest reisimiseni – võib-olla ainult muusikal õnnestub hetkiti samavõrdse tähelepanu eest võistelda. Küsis Ingrid Ruudi.
Villem Tomiste on nagu Noor-Eesti tegelane – siiralt euroopalik ja linlik, kutsudes kohalikus alalhoidlikus kultuuris kohati esile skepsist. Erinevalt nii mõnestki ühiskondlikku hüve jutlustavast arhitektist elab ta ka ise moel, mida oma linnavisioonides propageerib – üdini urbanistlikult, jalgsi ja trammiga liigeldes, ülearu tarbimata ja esteetiliselt viimistletult. Kaasaegne ruumikultuur on tema jaoks võimaluste väli, mis ulatub linnaruumi- ja maastikuprojektidest dialoogideni nüüdismuusika, kujutava kunsti ja mitmesuguste näitusepraktikatega.
Küsis Ingrid Ruudi.
Sajandat sünnipäeva tähistav Eesti Arhitektide Liit asendab missioonitundest nüüdisajal puuduvat riigiarhitekti institutsiooni. Ruumiloomes vältimatu valdkondadeülese koostöö korraldamisest Paide riigigümnaasiumi asukohavaliku näitel kirjutab liidu juht Andro Mänd.
Enam loetud
Ruumiloome on valdkond, mis vajab erilise ettevalmistusega spetsialiste – arhitekte, maastikuarhitekte ja planeerijaid, miks mitte ka geograafe ja urbaniste. Ehitatud keskkonda ja elukeskkonda puudutavad otsused on äärmiselt pikaajalise ja ulatusliku mõjuga ning enamasti seotud ka suurte kulutustega. Seetõttu tuleb suurendada kindlust, et tehtud valikud on heal tasemel ja kooskõlas pikaajaliste eesmärkidega.
Lydia Koidulale ja Johann Voldemar Jannsenile pühendatud mälestusmärgist Tartu Kaarsilla otsal saab rääkida eelkõige kahes plaanis – skulptuuride ja maastikuarhitektuuri võtmes. Mälestusväljak püüdleb inimlikkuse poole, ent kas see ka õnnestub?
Muinsuskaitseala põhimäärusele vastav tegutsemine on Valga-taolises kahanevas linnas võimatu. Eri valdkondade toetusmeetmete väljatöötamisel tuleks kahanevates asulates soosida investeeringuid ehitismälestistesse ja muinsuskaitsealadel paiknevatesse hoonetesse.
Vannistika on näide ühest võimalikust kunstilisest meetodist, mis üritab võtta arvesse objekti perspektiivi, objekti per se.
Planeeringus väärtuslikuks üksikobjektiks nimetamist võiks võtta kui osutust, et tegu on arhitektuurse väärtusega, mida ei hävitataks teadmatusest ning millele määratakse konkreetsed tingimused ehitusloa või projekteerimistingimuste väljastamisel.
Nüüdisaegne muuseum on muutunud asjade esitlemise ja küsimuste küsimise asemel kogemuskohaks, kus tuleb alluda loojutustamise loogikale. Vaatleme, kuidas suhestub rekonstrueeritud Narva linnus ajaloo ja elamuste pakkumisega.
Ruumiloome on valdkond, mis vajab erilise ettevalmistusega spetsialiste – arhitekte, maastikuarhitekte ja planeerijaid, miks mitte ka geograafe ja urbaniste. Ehitatud keskkonda ja elukeskkonda puudutavad otsused on äärmiselt pikaajalise ja ulatusliku mõjuga ning enamasti seotud ka suurte kulutustega. Seetõttu tuleb suurendada kindlust, et tehtud valikud on heal tasemel ja kooskõlas pikaajaliste eesmärkidega.
