Artiklipreemia eesmärk on tunnustada MAJAs ilmunud ruumiloome valdkonna parimaid artikleid, tunnustades nii kriitikat, esseistikat kui ka valdkonna piire avardavat uurimistööd. 2024. aasta artiklipreemia nominendid ja laureaadi valis kunstikriitik ja kuraator Aleksander Metsamärt.
Igasugune uus tehniline taristu tuleks kavandada nii, et see toimiks ühtlasi sotsiaalse taristuna, kirjutab Mattias Malk.
Ingrid Ruudi kirjutab arhitektide suhtest ajaga ning erinevatest viisidest, kuidas kõrges eas arhitektid oma tegevust ajalukku jäädvustavad.
Kui mõni ehitustehnoloogia või -materjal jääb pikemaks ajaks kõrvale, tekib tahes-tahtmata mulje, et see ongi olemuslikult iganenud. 21. sajandile on tüüpiline võimetus kujutada ette praegusest erinevat tulevikku ja nii on valdavaks paekivikasutuseks selle õhkimine killustikuks, et täita maad ja segada betooni.
Sisearhitekt ja õppejõud Malle Jürgenson soris meie toimetuse palvel sahtlites ja vanades märkmetes ning leidis 2020- 2021 kirjutatud kirja sõbrale Belgiast, koos lühikese päevikusissekandega enda kodumaja värskelt soojustatud seintes toimuvast.
Läänemere laiaulatusliku valgala piirkonnas elab üle 85 miljoni inimese. Mereäärsetele rahvastele on Läänemeri olnud ajalooliselt oluline majanduslik, poliitiline ja kultuuriline ressurss, kuid ka maastiku, sh kultuurmaastiku, ja eneseteadvuse kujundaja. Ent inimese side ümbritseva keskkonnaga on hääbumas. Üks keskkonnaprobleemide leevendamise viise võiks peituda arhitektuuris, mis inimeste suhet ümbritseva keskkonnaga taas lähendab.
Arhitekt Musta projekteeritud Kärdla põhikoolis Hiiumaal pole õuevahetund ideoloogiline ponnistus, vaid lihtsalt üks tavaline ja loomulik mõte. Nii kirjutab Kadri Klementi põhikooli uuest majast. Kobaratesse paigutatud klasside vahele jääb ruumi õppimiseks, õpetamiseks, lõõgastumiseks ja mitmekülgseks liikumiseks – ainult läbiliikumiseks kõlbavat koridori peaaegu et polegi.
Mihkel Tüür kirjutab puitlamellmajast, mille ta 15 aastat tagasi Muhu saarele ehitas.
Usun, et nii mõnigi lugeja kujutab saari vaimusilmas ette rullikeeratud rannajoonena, sest ega saartel sageli ju suurt muud peale lainete vahu ja linnukisa polegi. Eesti saared küll tasapisi kasvavad, kuid meil on endiselt väga palju väikesaari – rahusid, karisid, laide –, samal ajal kui saari, kus aasta ringi elataks, mitte eriti.
Hiiumaa valla arhitekt Kaire Nõmm heidab pilgu sellele, kuidas võiks elu välja näha ühel meie suursaartest.
Olla olemas tähendab tänapäeval olla ühendatud. Elektri-, sooja-, teede- ja tänavavõrk, internetiühendus ja veevarustus – kõigist neist ristuvatest, osati kattuvatest võrgustikest on saanud justkui inimeste põhiõigus. Seni, kuni need võrgud hästi toimivad, jääb neist sõltuvus märkamatuks – harva peatume, et teadvustada energiat, mis jõuab üle taevalaotuse, maa- ja merealuste trasside ning seinasiseste juhtmete kaudu miljonitesse seadmetesse. Kui aga miski võrgustiku toimimist häirib, olgu selleks türanliku naaberriigi sõjaline rünnak, hindade järsk kallinemine või katastroofilised ilmaolud, avaldub nende struktuuride poliitiline, majanduslik, eetiline ja tihti ka ruumiline mõõde.
Elo Kiivet vaatab tagasi 2006–2007 Tartus Tulbi ja Veeriku tänavate vahelisel alal Pluss Arhitektide projekti järgi valminud elamukvartalile, mis illustreerib oma ajastu eesrindliku näitena hästi seda, et omavalitsused olid saanud tugevamaks ja arhitektuurivõistluse kasutamine muudetud Tartu linnavalitsuses linnaplaneerimise osaks.
Toimetaja Valik
Sajandat sünnipäeva tähistav Eesti Arhitektide Liit asendab missioonitundest nüüdisajal puuduvat riigiarhitekti institutsiooni. Ruumiloomes vältimatu valdkondadeülese koostöö korraldamisest Paide riigigümnaasiumi asukohavaliku näitel kirjutab liidu juht Andro Mänd.
Paide riigigümnaasium on suurepärane näide ajaloolise ruumi ja nüüdisaegse arhitektuuri teineteist täiendavast dialoogist.
Milline peaks olema suhe ruumi ja tema ümbrus(t)e vahel, et vältida ruumi esemestamist, hoonete või maa-alade käsitlemist kas skulptuuride või täielikult kontrollitavate esemetena?
1990. aastatel, vahetult pärast Eesti taasiseseisvumist ehitati vähe, kuid debatid ja praktikad, mis tol ajal tooni andsid, panid paljuski aluse sellele, millised jõujooned on viimastel kümnenditel arhitektuuris valitsenud. Fotol Naissaare äri- ja kultuurikeskus, Tõnis Vint, 1992-1995.
Teist põlve arhitekt Ralf väidab, et tal ei ole eriala suhtes illusioone; seda muljetavaldavama järjekindlusega seisab ta projekteerimisprotsessis arhitektuurse tuumidee säilimise eest. Arhitektiks olemine defineerib Ralfi kogu tegevust ja maailmavaadet töötegemisest reisimiseni – võib-olla ainult muusikal õnnestub hetkiti samavõrdse tähelepanu eest võistelda. Küsis Ingrid Ruudi.
Villem Tomiste on nagu Noor-Eesti tegelane – siiralt euroopalik ja linlik, kutsudes kohalikus alalhoidlikus kultuuris kohati esile skepsist. Erinevalt nii mõnestki ühiskondlikku hüve jutlustavast arhitektist elab ta ka ise moel, mida oma linnavisioonides propageerib – üdini urbanistlikult, jalgsi ja trammiga liigeldes, ülearu tarbimata ja esteetiliselt viimistletult. Kaasaegne ruumikultuur on tema jaoks võimaluste väli, mis ulatub linnaruumi- ja maastikuprojektidest dialoogideni nüüdismuusika, kujutava kunsti ja mitmesuguste näitusepraktikatega.
Küsis Ingrid Ruudi.
Sajandat sünnipäeva tähistav Eesti Arhitektide Liit asendab missioonitundest nüüdisajal puuduvat riigiarhitekti institutsiooni. Ruumiloomes vältimatu valdkondadeülese koostöö korraldamisest Paide riigigümnaasiumi asukohavaliku näitel kirjutab liidu juht Andro Mänd.
Enam loetud
Joel Kopli, Koit Ojaliiv ja Juhan Rohtla on pärast Eesti Kunstiakadeemia arhitektuuri ja linnaplaneerimise eriala lõpetamist 2008. aastal töötanud praktiseerivate arhitektidena. Alates 2014. aastast on nad EKA arhitektuuri ja linnaplaneerimise eriala kursuseprojekti juhendajad. Nende 2011. aastal asutatud büroos KUU arhitektid on tegevad ka Johannes Aasmäe, Eik Hermann, Liis Juuse, Kristo Põlluaas, Kristjan Reidi.
Küsis Eik Hermann.
Ringmaja projektiga korraldatakse jäätmete liigiti kogumist, ent selle laiem eesmärk on ühiskonna harimisele keskendudes destigmatiseerida kordus- ja taaskasutuskultuuri.
Kommunismiohvrite memoriaali minimalistlik suurejoonelisus ja arhetüüpne kuvand kõnetavad, isegi vapustavad vaatajat, kirjutab Leonhard Lapin.
Põhjalik eeltöö Suure-Jaani tervisekeskuse asukohavalikuga, kohaliku omavalitsuse mõistlikud otsused ning hulga avalike funktsioonide koondamine on loonud eeldused väga hea arhitektuuri ja tulevase Suure-Jaani keskuse sünniks.
Perekond Kreisi fond on Eestis elava perekonna poolt loodud arhitektuuri toetav fond, mille asutas 2012 Heljo Kreis, kes on varalahkunud arhitektide Hanno ja Erki Kreisi ema. Preemia eesmärk on väärtustada Eesti arhitektuuris peavoolust kõrvale jäänud huviäratavaid ilminguid, alternatiivseid praktikaid ja mitmekülgseid loojaid. 2019 preemia laureaat on Marika Lõoke.
Kuidas on arenenud Tallinna
mereäärsed arendused ja mida on neist õppida Põhja-Tallinna arendamisel, mis kasvab elanike arvult Tartu suuruseks linnaks?
Joel Kopli, Koit Ojaliiv ja Juhan Rohtla on pärast Eesti Kunstiakadeemia arhitektuuri ja linnaplaneerimise eriala lõpetamist 2008. aastal töötanud praktiseerivate arhitektidena. Alates 2014. aastast on nad EKA arhitektuuri ja linnaplaneerimise eriala kursuseprojekti juhendajad. Nende 2011. aastal asutatud büroos KUU arhitektid on tegevad ka Johannes Aasmäe, Eik Hermann, Liis Juuse, Kristo Põlluaas, Kristjan Reidi.
Küsis Eik Hermann.
