Vananemine on siiski ka miski, milleks enamik inimesi vähem või rohkem teadvustatult valmistub, kõige harilikumas ning riiklikult soositud vormis raha pensionifondi kogudes. Kas avame Pandora laeka, kui küsime, kuidas ja kas mõjutavad need kõige levinumad investeerimisfondid keskkonna ja ühiskonna arenguid praegu ja lähitulevikus?
Hoone kasutusea täitumine ei tähenda, et hoone on end ammendanud, kirjutavad Simo Ilomets ja Anni Martin. Eesti vananeva elamufondi renoveerimises ja ehitusmaterjalide taaskasutamises näevad nad nii tehnilist kui ka loomingulist väljakutset, kus arhitektide osalus on hädavajalik. Hoonete, eriti masselamute renoveerimine on kompleksne probleem, mille targalt lahendamine loob nii kliimasõbralikuma kui ka tervislikuma ja mõnusama elukeskkonna. Loosunglikult kõlades — pigem kasvagu puu kui majandus. Hoonete kande- ja piirdetarindid võimaldavad neid hooneid pärast tervikrenoveerimist veel kaua kasutada.
Taristu on oma olemuselt ruumiline, kuid milline roll on arhitektuuril ja arhitektidel selles läbipõimunud võrgustike võsas? Ootame kuni 200-sõnalisi ettepanekuid kaastöödeks.
Ateljé Ö lähtub arhitektuuri luues materjalidest nende puhtal kujul, ehituslikest põhimõtetest, kontekstuaalselt olemasolevast ning lihtsaimates ideedes komplekssuse leidmisest. Kirjutavad Joel Winsnes ja Mats Wahlström Walter
Igasugune ehitamine tuleb peatada. Tuginedes oma 2021. aastal EKA arhitektuuris kaitstud magistritööle „30 aastat pausi. Uurides mittetegemist“, küsib Ulla Alla: „Kas juba on piisavalt?“ Kui uus pole enam võimalik, siis ei jää üle muud kui kasutada olemasolevat. Arhitektil on selles oluline roll, sest tema saab luua projekte, mis kasutavad põhiliselt taaskasutatavat materjali, mis omakorda toob esile vajaduse ümber mõelda praegused ehitusstandardid ja -viisid.
Eesti settekiht väärib väärindamist, leiab materjaliarenduse ja disainistuudio kuidas.works. Maria Luiga ja Hannes Praks kirjutavad hiljutisest maaehitusteemalisest õppereisist Pariisi. Prantsusmaal on pinnast, nii otseses kui ülekantud tähenduses, et nüüdisaegses ehituskultuuris jätkusuutlikke ehitusvõtteid propageerida ja rakendada. Head savist pinnast on ka Eestis, siin aga on ehitus- ja arhitektuurivaldkonna vaade sellele praegu veel pioneeride Prantsusmaa ja Belgia omast erinev. Ehitusplatsidel kaevatavat vaadeldakse meil endiselt kui jääki.
Jurga Daubaraite, Egija Inzule ja Jonas Zukauskas algatasid Leedus Nidas Neringa metsaarhitektuuriprojekti. Nad räägivad oma tegevusest, mis keskendub Balti riikide metsadele kui konstrueeritud ruumile, infrastruktuurile ja inimtegevusest sõltuvale keskkonnale.
Modulaarsetel ja taaskasutatavatel ehituskomponentidel põhinev tööstuslik ehitustehnoloogia aitab parandada ehitustegevuse tõhusust ja lahendada paljud valdkonna murekohad.
Tartus Toomemäe nõlva all looklevale Vallikraavi tänavale lisandub tänavu kolm mahukat korterelamut, kahekordistades vaid paarikümne majaga palistatud lühikesel tänaval asuvate eluruumide arvu ja pindala. Vanalinnade süsteemne tihedamine elavdab linnaelu võimalusi ning toetab ökonoomsemast liikuvusest tulenevat energia kokkuhoidu.
Kaija-Luisa Kurik annab ülevaate muinsuskaitseameti ning Norra kultuuripärandiameti 30-kuulise partnerprojekti „Ajalooliste linnasüdamete elavdamine kultuuripärandi kaudu“ tulemustest ning püüab lahti mõtestada pärandihoiu valdkonna, urbanistika ja kestliku arengu järjest tihedamaid seoseid.
Norras põhineb planeerimine tugevalt strateegilistel lähenemistel ja laiematel riigi seatud eesmärkidel, mis kohalikku tasandit suunavad. See kajastub ka kohaliku kultuuripärandi haldamises ja arendamises. Vignir Freyr Helgason, Norra kultuuripärandiameti (Riksantikvaren) vanemnõunik annab ülevaate sellest, kuidas strateegiaid riigi, omavalitsuste ja kogukondade koostöös kavandatakse ja ellu viiakse.
Ewa Effiom süüvib säilitamise tähendusse kaasaegset arhitektuuri, ilu ja funktsionaalsust puudutavates debattides.
Toimetaja Valik
Sajandat sünnipäeva tähistav Eesti Arhitektide Liit asendab missioonitundest nüüdisajal puuduvat riigiarhitekti institutsiooni. Ruumiloomes vältimatu valdkondadeülese koostöö korraldamisest Paide riigigümnaasiumi asukohavaliku näitel kirjutab liidu juht Andro Mänd.
Paide riigigümnaasium on suurepärane näide ajaloolise ruumi ja nüüdisaegse arhitektuuri teineteist täiendavast dialoogist.
Milline peaks olema suhe ruumi ja tema ümbrus(t)e vahel, et vältida ruumi esemestamist, hoonete või maa-alade käsitlemist kas skulptuuride või täielikult kontrollitavate esemetena?
1990. aastatel, vahetult pärast Eesti taasiseseisvumist ehitati vähe, kuid debatid ja praktikad, mis tol ajal tooni andsid, panid paljuski aluse sellele, millised jõujooned on viimastel kümnenditel arhitektuuris valitsenud. Fotol Naissaare äri- ja kultuurikeskus, Tõnis Vint, 1992-1995.
Teist põlve arhitekt Ralf väidab, et tal ei ole eriala suhtes illusioone; seda muljetavaldavama järjekindlusega seisab ta projekteerimisprotsessis arhitektuurse tuumidee säilimise eest. Arhitektiks olemine defineerib Ralfi kogu tegevust ja maailmavaadet töötegemisest reisimiseni – võib-olla ainult muusikal õnnestub hetkiti samavõrdse tähelepanu eest võistelda. Küsis Ingrid Ruudi.
Villem Tomiste on nagu Noor-Eesti tegelane – siiralt euroopalik ja linlik, kutsudes kohalikus alalhoidlikus kultuuris kohati esile skepsist. Erinevalt nii mõnestki ühiskondlikku hüve jutlustavast arhitektist elab ta ka ise moel, mida oma linnavisioonides propageerib – üdini urbanistlikult, jalgsi ja trammiga liigeldes, ülearu tarbimata ja esteetiliselt viimistletult. Kaasaegne ruumikultuur on tema jaoks võimaluste väli, mis ulatub linnaruumi- ja maastikuprojektidest dialoogideni nüüdismuusika, kujutava kunsti ja mitmesuguste näitusepraktikatega.
Küsis Ingrid Ruudi.
Sajandat sünnipäeva tähistav Eesti Arhitektide Liit asendab missioonitundest nüüdisajal puuduvat riigiarhitekti institutsiooni. Ruumiloomes vältimatu valdkondadeülese koostöö korraldamisest Paide riigigümnaasiumi asukohavaliku näitel kirjutab liidu juht Andro Mänd.
Enam loetud
1990. aastatel, vahetult pärast Eesti taasiseseisvumist ehitati vähe, kuid debatid ja praktikad, mis tol ajal tooni andsid, panid paljuski aluse sellele, millised jõujooned on viimastel kümnenditel arhitektuuris valitsenud. Fotol Naissaare äri- ja kultuurikeskus, Tõnis Vint, 1992-1995.
Kodu ja kinnisvara on ühe ruumi erinevad, kuid ka ristuvad tasandid.
Räägime Eesti eluasemepoliitikast ja
kaasaegsete korteriplaanide paindlikkusest. Küsime, kas kooperatiivne arendamine võiks
Eesti eluasemefondile hästi mõjuda?
Vaatleme ka üürimaja Imaveres,
elamukvartalit Tartus ja kortermajade naabruskonnapõhist renoveerimist Rakveres.
Number on müügil Apollos, samuti R-kioskites, Selverite, Prismade jt ajakirjariiulitel.
Maja uus number lähtub üleskutsest kehtestada kõiksugu uue ehitamisele moratoorium. „Peatada uue ehitamine, kas või ajutiselt, pakuks kehtivast ruumi loomise korrast ja selle kahtlusi äratavast kasvuimperatiivist teistsugustele võimalustele radikaalse mõtteraami,“ kirjutas Charlotte Malterre-Barthes, kes 2022. aastal toonase Harvardi ülikooli kõrgema disainikooli (GSD) kaasprofessorina moratooriumi mõtte arhitektuurimaailmas jõuliselt välja käis.
Villem Tomiste on nagu Noor-Eesti tegelane – siiralt euroopalik ja linlik, kutsudes kohalikus alalhoidlikus kultuuris kohati esile skepsist. Erinevalt nii mõnestki ühiskondlikku hüve jutlustavast arhitektist elab ta ka ise moel, mida oma linnavisioonides propageerib – üdini urbanistlikult, jalgsi ja trammiga liigeldes, ülearu tarbimata ja esteetiliselt viimistletult. Kaasaegne ruumikultuur on tema jaoks võimaluste väli, mis ulatub linnaruumi- ja maastikuprojektidest dialoogideni nüüdismuusika, kujutava kunsti ja mitmesuguste näitusepraktikatega.
Küsis Ingrid Ruudi.
Globaalses mastaabis on mitmeid küsimusi, mis ähvardavad revolutsioonifaasi jõuda: tehnoloogiline murrang, rohepööre, muutused ühiskonnas. Kõige õhus oleva taustal ei tohiks arhitektid unustada oma tunnetust ärksana hoida ning uue ja parema maailma järele küsida. Kuidas sillutada teed parema homse poole?
Pärast Rotermanni ja Telliskivi pika vinnaga sündinud ning teatavate mööndustega edulugusid pöördusid ruumiteemadest huvituvate, aga ka lihtsalt head ruumi ihalevate linlaste ootust täis pilgud Noblessneri poole, mis oli määratud saama üheks teetähiseks Tallinna vaevarikkal teel merele avanemisel. Kuigi mitte kaugeltki valmis, saab vilka elu- ja kultuuritegevusega kvartali kohta teha siiski juba vahekokkuvõtteid. Sealjuures võib täheldada teatavate ruumilis-sotsiaalsete arengumustrite süvenemist Eesti kinnisvaramaastikul.
1990. aastatel, vahetult pärast Eesti taasiseseisvumist ehitati vähe, kuid debatid ja praktikad, mis tol ajal tooni andsid, panid paljuski aluse sellele, millised jõujooned on viimastel kümnenditel arhitektuuris valitsenud. Fotol Naissaare äri- ja kultuurikeskus, Tõnis Vint, 1992-1995.
