Fotografiska ilmus justkui eikusagilt, initsiatiiv tuli n-ö kaasaegse kunsti valdkonna kõrvalt, Rain Tamme, Maarja Loorentsi, Margit Aasmäe ja Peeter Piheli omaalgatuse ja erakapitali toel. Eks „saladus kui strateegia“ ka, aga siinse väikese ja üsna prekaarselt toimetava välja mõttes oli see ikkagi tõeline vau. Ja tekkida veel kohe nõnda valmiskujul, totaalselt ja korraga! See tutikas, pakendist välja võetud kaunisasi on alles kulumisjälgedeta ning veri, higi ja pisarad – kui neid selle Stockholmist pärit UFO maandamise juures ka kulus, välja ei paista.

Siin me seisame, planeeringu järgi „lihtsa ja asjaliku“ tehasehoone ees ja ajame projekteerijaga juttu: „Rapsikuivati ja -hoidlate juures pole arhitektil eriti midagi teha. Insenerid teevad põhiskeemid valmis, arhitektil on vaja mõelda majale vaid seinad ümber. Kogu kompleksi on põhimõtteliselt võimalik juhtida ka mobiiltelefonist.“
Kuidas me siia jõudsime?

Rannamõisa leinamajal on eriliselt huvitav avamisjärgne käekäik. Nimelt toimus paralleelselt hoone avamisega hoone identiteedi muutus. Juhtkonna ning külastajate ühisel soovil võeti hoone programmi ärasaatmiste ja peielaudade kõrvale ka muid elulisi sündmusi, nagu sünnid, pulmad ja kontserdid ja sellega algas leinamaja transformatsioon laiema üldnimetusega tavandimajaks. Kas identiteedi muutuse põhjustas autor arhitektuuri kaudu?

BALTA Tink-tonk-tink-tonk lendab pinksipall laual edasi-tagasi. Tuulevaikne hoovisopp lubab mängul üha kiiremaks ja kiiremaks muutuda. Osa publikut elab mängule kaasa, teised ei pane seda tähelegi, nemad on omavahel sügavas jutuhoos. Külalisi saabub aga üha juurde. Metallikrigina saatel avaneb lükandvärav tänava poolt, sisenetakse teadlikult hoovi, oskuslikult lükatakse värav kinni, ühinetakse jutusuminaga või võetakse sammud otsejoones siseruumi suunas. Kahepoolse raudukse taga, mille aknaid katavad kõrvuti ENSV

Hoolimata arhitektuurialase hariduse puudumisest ja seatud piirangutest, tõi kartmatu Jaan Vomm 1965.a. septembris oma filigraansed joonised Töörahva Saadikute Nõukogu Täitevkomitee lauale. Eramu projekt oli julge ega sobinud miljöösse, kuid sai sellegipoolest kinnituse tingimusel, et uus hoone saab katuse peale kolme aasta jooksul. Projekteerimine ja ehitus muutus aga veterani elutööks – lubatud kolme aasta asemel kestis ehitusprotsess 22 aastat.

Milline hoone või arhitektuurne projekt on mõjunud kõige mõistatuslikumalt? Nii, et see on omal kombel mõistatuslikuks jäänud, aga seeläbi ka kõnetanud läbi aja? Mis teeb hoone selliseks, et võib öelda „Arhitektuur on ruumikunst”?

Vana ja uus saun on raamistatud ühte mängu – nad panevad märkama arhetüüpset talumaastikku ning mõtlema meie suhte üle maakoduga.

Sellest majast õhkub armastust. Kunstiakadeemia uus hoone Kalamaja serval Tallinnas on väga hoolikalt läbi mõeldud arhitektuuriga ning annab Eesti tuntuima kunstikõrgkooli edasisele tegevusele positiivse tõuke.