PERSOON

Andres Alver on tabavalt öelnud, et arhitektuurses mõttes läheb linnaplaneerimises 90% lahendustest põhjusel või teisel untsu ning välja tuleb vaid 10%, kui soodsad asjaolud kokku langevad. Osapooli on lihtsalt nii palju. Olen püüdnud seda teoreetilist 10% märgata ja ellu aidata.
Karen Jagodin vestles kahe arhitekt-sisearhitekt tandemiga, kelle jaoks on ühiste objektide tegemine saanud eelistatud loominguvormiks: Kalle Vellevoog ja Tiiu Truus ning Mihkel Tüür, Ott Kadarik ja Kadri Tamme.
Teist põlve arhitekt Ralf väidab, et tal ei ole eriala suhtes illusioone; seda muljetavaldavama järjekindlusega seisab ta projekteerimisprotsessis arhitektuurse tuumidee säilimise eest. Arhitektiks olemine defineerib Ralfi kogu tegevust ja maailmavaadet töötegemisest reisimiseni – võib-olla ainult muusikal õnnestub hetkiti samavõrdse tähelepanu eest võistelda. Küsis Ingrid Ruudi.
Space Popular on multidistsiplinaarse ja akadeemilise suunitlusega disaini- ja arhitektuuribüroo, mida juhivad Lara Lesmes ja Fredrik Hellberg. Nad loovad füüsilist ruumi – hooneid, interjööre, sisustust – ja virtuaalruumi ning uurivad, kuidas tulevikus need kaks võiksid üheks sulanduda. Nende virtuaal-liitreaalsuse projekti The Venn Roomi sai näha Tallinna Arhitektuuribiennaali kuraatorinäitusel.
Perekond Kreisi fond on Eestis elava perekonna poolt loodud arhitektuuri toetav fond, mille asutas 2012 Heljo Kreis, kes on varalahkunud arhitektide Hanno ja Erki Kreisi ema. Preemia eesmärk on väärtustada Eesti arhitektuuris peavoolust kõrvale jäänud huviäratavaid ilminguid, alternatiivseid praktikaid ja mitmekülgseid loojaid. 2019 preemia laureaat on Marika Lõoke.
Villem Tomiste on nagu Noor-Eesti tegelane – siiralt euroopalik ja linlik, kutsudes kohalikus alalhoidlikus kultuuris kohati esile skepsist. Erinevalt nii mõnestki ühiskondlikku hüve jutlustavast arhitektist elab ta ka ise moel, mida oma linnavisioonides propageerib – üdini urbanistlikult, jalgsi ja trammiga liigeldes, ülearu tarbimata ja esteetiliselt viimistletult. Kaasaegne ruumikultuur on tema jaoks võimaluste väli, mis ulatub linnaruumi- ja maastikuprojektidest dialoogideni nüüdismuusika, kujutava kunsti ja mitmesuguste näitusepraktikatega. Küsis Ingrid Ruudi.
Joel Kopli, Koit Ojaliiv ja Juhan Rohtla on pärast Eesti Kunstiakadeemia arhitektuuri ja linnaplaneerimise eriala lõpetamist 2008. aastal töötanud praktiseerivate arhitektidena. Alates 2014. aastast on nad EKA arhitektuuri ja linnaplaneerimise eriala kursuseprojekti juhendajad. Nende 2011. aastal asutatud büroos KUU arhitektid on tegevad ka Johannes Aasmäe, Eik Hermann, Liis Juuse, Kristo Põlluaas, Kristjan Reidi. Küsis Eik Hermann.
Spektermõtlemine on ta vabastanud kammitsevast must-valgest maailmanägemisest: pooltoonides triivimine võimaldab vabalt valida neid teemasid, mis käivitavad. Alustatu tuleb lõpuni viia; seda hõlbustab süvenemine kui peamine töömeetod, mis väljapoole tundub petlikult kaootiline. Küsis Mirko Traks.
Arhitektuuris on vist nii, et ainus garantii kõrge kvaliteedi tekkimiseks on pühendumus, läbitöötatus ja täpsus. Tomomi Hayashi ja Hanno Grossschmidt ajavad oma asja tasakaalukal moel, professionaalselt ja pühendunult. Ja nende arhitektuur räägib nende eest. Intervjueeris Kalle Komissarov.
Aastate jooksul on Veronika tähelepanu keskpunkt liikunud aina enam arhitektuuri loomiselt arhitektuuri võimaldamisele. EKA arhitektuuriteaduskonna teadustöö juhina on ta tegelenud arhitektuurihariduse arendamisega, arhitektuuri- ja disaininõunikuna on vaadelnud ruumivaldkonda juba kogu riigi perspektiivist.
Postitused otsas