NUTIKAS
Hoone kasutusea täitumine ei tähenda, et hoone on end ammendanud, kirjutavad Simo Ilomets ja Anni Martin. Eesti vananeva elamufondi renoveerimises ja ehitusmaterjalide taaskasutamises näevad nad nii tehnilist kui ka loomingulist väljakutset, kus arhitektide osalus on hädavajalik. Hoonete, eriti masselamute renoveerimine on kompleksne probleem, mille targalt lahendamine loob nii kliimasõbralikuma kui ka tervislikuma ja mõnusama elukeskkonna. Loosunglikult kõlades — pigem kasvagu puu kui majandus. Hoonete kande- ja piirdetarindid võimaldavad neid hooneid pärast tervikrenoveerimist veel kaua kasutada.
Eesti settekiht väärib väärindamist, leiab materjaliarenduse ja disainistuudio kuidas.works. Maria Luiga ja Hannes Praks kirjutavad hiljutisest maaehitusteemalisest õppereisist Pariisi. Prantsusmaal on pinnast, nii otseses kui ülekantud tähenduses, et nüüdisaegses ehituskultuuris jätkusuutlikke ehitusvõtteid propageerida ja rakendada. Head savist pinnast on ka Eestis, siin aga on ehitus- ja arhitektuurivaldkonna vaade sellele praegu veel pioneeride Prantsusmaa ja Belgia omast erinev. Ehitusplatsidel kaevatavat vaadeldakse meil endiselt kui jääki.
Modulaarsetel ja taaskasutatavatel ehituskomponentidel põhinev tööstuslik ehitustehnoloogia aitab parandada ehitustegevuse tõhusust ja lahendada paljud valdkonna murekohad.
Tallinna on põimitud rohkelt haruldasi arhitektuuriajalookihistusi, millest üks ainulaadsemaid on puidust kortermajade üürike ajajärk vahemikus 1870–1920. Tollastest tüüpprojektidest põnevaim on insenerist linnapea järgi nime saanud Lenderi maja. See on kohandatav tüüpprojekt: enamjaolt kahekorruseline puidust kortermaja, mille planeeringuline ja mahuline paindlikkus võimaldab luua kordumatuid hooneid.
Saatesari „Restoran 0“ kajastas Põhjaka peakokkade Ott Tomiku ja Märt Metsalliku eksperimenti rajada Viljandisse ühe nädala jooksul kontseptuaalne restoran. Esitati küsimus selle kohta, kuidas on võimalik maailmas jätkusuutlikult ja rahulikult elada ajal, mil ökokatastroof on parajasti pärale jõudmas. Kas restorani on võimalik rajada nulleelarve ja -jalajäljega? Selleks, et luua ruumiline lahendus, kutsuti appi stuudio kuidas.works.
Tartu „Kureeritud elurikkuse“ maastikulaboris on seni tehtud kuus katset. Me ei saa väikeselt tegutsedes küll muuta maailma kohe, kuid me saame alustada sellest, millest jõud üle käib.
Haljastuse rolli kliimakangelasena ei saa mõõta üksnes rohelise pinna suuruse ega puude arvuga. Roheväärtus on krundi või piirkonna kui terviku võimekus tasakaalustada tehiskeskkonna kliimamõju.
Ülemiste City tutvustab end tuleviku suunanäitaja ja esimese targa töö- ja elukeskkonnana Eestis. Nüüdisaegne targa elukeskkonna käsitlus seab keskmesse inimese vajadused. Vaatleme, kuidas Ülemiste piirkond vastab inimese keskkonnapsühholoogilistele vajadustele.
Maastikuarhitektuuri eesmärk peab olema kliimapositiivsus. See täitub ilmselt siis, kui maastiku CO2-positiivsus on muutunud müügiargumendiks või esitatakse üleüldine poliitiline tellimus ja on täiendatud õigusakte.
Mida rohkem kahaneb ühistranspordi kasutajate arv, seda vähemaks jääb liine ja väljumisi ning seda raskem on konkureerida personaalsete liikuvusteenustega. Kuidas murda seda nõiaringi, mõeldes kliimakriisile?
