Kaisa Ling: vannistika

Vannistika on näide ühest võimalikust kunstilisest meetodist, mis üritab võtta arvesse objekti perspektiivi, objekti per se. Tärkav vannistika sai esimese tõuke Leedu kunstniku Marija Baranauskaitėst sohvaduse-uurimusest. Nimelt hakkas ta aastal 2018 arendama kontseptuaalse klounaadi lavastust nimega „Sofa Project“, mille sihtrühmaks pole inimpublik, vaid vaataja, kel pole isegi teadvust – diivan. Lisaks sellele, et see lahutab (loodetavasti) diivan-publiku kõrval ka inimpubliku meelt, on see köitev ka teoreetilises plaanis, innustades mõtisklusi tehnoloogia filosoofia, kriitilise posthumanismi, objektorienteeritud ontoloogia suundades ning lisaks veel ka mitte-inimkeskse mõtlemise harjutusi, püüdeid subjekti asemele paigutada muud kui inimest.

Intervjuu avataridega

Space Popular on multidistsiplinaarse ja akadeemilise suunitlusega disaini- ja arhitektuuribüroo, mida juhivad Lara Lesmes ja Fredrik Hellberg. Nad loovad füüsilist ruumi – hooneid, interjööre, sisustust – ja virtuaalruumi ning uurivad, kuidas tulevikus need kaks võiksid üheks sulanduda. Nende virtuaal-liitreaalsuse projekti The Venn Roomi sai näha Tallinna Arhitektuuribiennaali kuraatorinäitusel.

100 numbrit kriitilist arhitektuuridiskussiooni: vestlusring MAJA peatoimetajatega

Ajakiri Maja on 1994. aastast olnud keskne platvorm Eesti arhitektuuri kajastamiseks ja edendamiseks. Ajakirja sajanda numbri puhul vestlesid kõik, kes peatoimetaja rolli aja jooksul täitnud – Leele Välja, Piret Lindpere, Triin Ojari, Katrin Koovi ja Kaja Pae –, rääkides tööpõhimõtetest ja ajakirja muutumisest läbi kahe ja poole kümnendi. Küsis Andres Kurg.

Tõnu Runnel: isepäine ruum

Isepäises ruumis on oma võlu. Nii üksi – veelgi enam aga kogumina – tekitavad need katkestused harmoonias linnaruumihuvilisi vaimustavaid tulemusi. Vaatlen linnafotograafina tihti maju, hoove, tänavaid, argielu ja inimesi selles. Ühe pisikese alažanrina olen läbi aastate jäädvustanud ka väikese valiku kõnealuseid isepäiseid ruumiveidrusi.

Mõistatuslik arhitektuur

Milline hoone või arhitektuurne projekt on mõjunud kõige mõistatuslikumalt? Nii, et see on omal kombel seletamatuks jäänud, aga seeläbi ka kõnetanud läbi aja? Mis teeb hoone selliseks, et võib öelda: „Arhitektuur on ruumikunst“?

Hans van der Heijden: korduslaul

Kas muusikaga võiks leiduda paralleele arhitektuuriloome töömeetodites? Kas ka projekteerimisest võiks mõelda kui millestki, mida teatud rühm inimesi piiratud aja jooksul loob? Kas arhitektuur võib olla protsess, mille käigus lisatakse projekti pidevalt uusi kihte ning eri inimesed teevad erinevat kaastööd, alates kindlakäelisest bassimängijast kuni lauljani, müüriladujast projektijuhini ning ennekõike projekteerijast lõppkasutajani?

Roland Reemaa: kes tegi?

Käesoleva projekti arhitektuurseks kirjelduseks on kõige mõttekam vaadelda asutust kui materjalide voo, akumulatsiooni ja taaskasutusena. Säärane hajutatud või isegi autorluseta ning eelkõige materiaalne vaatepunkt pakub mõtteainet hoopis ruumilise esteetika üle, mis nähtavalt ja kogetavalt pakub meeleliselt ja kehaliselt vabastavat meeleolu.