(LINNA)MAASTIK
Francisco Martínezi ja Joosep Kivimäe inventuur Eesti piirilinna Narva ruumiobjektidest.
Arhitekt Toms Kokins uurib rahvusvahelise metsatööstuse mõju Baltimaade kultuurmaastikele.
Baltikum kui identiteediraasuke paistab veidi nagu taskusse unustatud kurioosum, mille teatud intervalli tagant taas avastame. Küsisime tervelt hulgalt Eesti, Läti ja Leedu arhitektidelt, arhitektuuribüroodelt ja teist sorti ruumipraktikutelt: mis on teie lemmik ruum, ruumiline olukord või tunnusjoon, mis näib omane just Baltimaadele (või ühele neist).
Balti riikide ja Venemaa (nagu ka selle lahutamatu liitlase Valgevene) vahelise piiri kindlustamisel on piirialade maastikule suur mõju.
Kagu-Aasia vihmametsa simulaakrumis võimaldab tehnoloogia just neil ekspositsiooni (!) valitud loomadel ja taimedel enda miniilma luua. Ei saarmas, binturong, plataanipuu ega hõbefaasan Joosep pole seal pelgalt oma keskkonna tarbija, nende omavaheline kooslus muundab, aga ka taasloob seda keskkonda – pilti, mida minul on võimalik läbida.
Paula Veidenbauma ja Diāna Mikāne küsivad, kuidas rääkida raudteest, mis praegu eksisteerib üksnes meie kujutluses, aga sellest hoolimata on meie igapäevaelus vägagi kohal.
Taristu ehk alusehitus (infrastruktuur) kannab või teenindab pealisehitust. Pealisehitus (superstruktuur) peab arvestama aluse kandevõimega ega tohi seda ülekoormata. Seoste ja sõltuvuste mitmekesisus kujundab kestliku ja säilenõtke elurikkuse, nende lihtsustamine muudab elu haavatavaks.
Hooletaristu kui kogukondlik algatus läheb kaugemale pelgast funktsionaalsusest, luues sidemeid, mis kosutavad vaimu ja soodustavad kollektiivset paranemist. Lisa Goncharenko tutvustab nelja Ukraina algatuse ja vabaühenduse kogemust, mis puudutavad Ukraina ülesehitamist keset käimasolevat sõda.
Me oleme loonud tohutud süsteemid ja võrgustikud – globaalne majandus, õigus, transport, energeetika, toit –, mida tehnosfääri masinavärk töös hoiab. Taristus on ilmselged struktuursed vead, mis koormavad meie planeeti ning mida üritatakse nn rohepoliitikaga lappida.
Usun, et nii mõnigi lugeja kujutab saari vaimusilmas ette rullikeeratud rannajoonena, sest ega saartel sageli ju suurt muud peale lainete vahu ja linnukisa polegi. Eesti saared küll tasapisi kasvavad, kuid meil on endiselt väga palju väikesaari – rahusid, karisid, laide –, samal ajal kui saari, kus aasta ringi elataks, mitte eriti.
