100 numbrit kriitilist arhitektuuridiskussiooni: vestlusring MAJA peatoimetajatega

Ajakiri Maja on 1994. aastast olnud keskne platvorm Eesti arhitektuuri kajastamiseks ja edendamiseks. Ajakirja sajanda numbri puhul vestlesid kõik, kes peatoimetaja rolli aja jooksul täitnud – Leele Välja, Piret Lindpere, Triin Ojari, Katrin Koovi ja Kaja Pae –, rääkides tööpõhimõtetest ja ajakirja muutumisest läbi kahe ja poole kümnendi. Küsis Andres Kurg.

Kaur Sarv: Tudulinna „tööstusliku taganurga“ elustamisest

Muinsuskaitsealuste hoonete korrastamine ja neile sisu leidmine on üks võimalus väikeasula tutvustamiseks ja elavdamiseks.
Minu lugu Tudulinnast algab 1980ndate lõpus, tolmava kruusatee kurvides loksuvas bussis. Korraks vilksatavad tolmusest aknast sihvakas kivikirik, vineerplaatidest kuivati ja laguneva krohviga hoone seinad. Viimane oli vanaema sõnul kunagi kirik. Sellest tehti kolhoosiajal ladu ja torn tõmmati maha. Meie sugulasel Juhannese-onul oli selles „linnas“ kunagi suur talu ja tuuleveski.

Andres Rõigas: linnast maale

Sarnaselt kogu Euroopaga on Eesti maapiirkondades kahanenud elanike arv ja toimunud tagasilöögid traditsioonilises majanduses. Eriti kiired muudatused nii rahvaarvus kui ka tööhõives said alguse 1990. aastatel. Vaatamata arvukatele ettepanekutele ei ole maapiirkondade probleemidele tänini leitud toimivaid lahendusi. Siiski on maailmas hakanud väärtushinnangud muutuma, üha vähem nähakse paremaid võimalusi üksnes linnades või edasiviivaid lahendusi urbaniseerumises. Mis on maapiirkondade eelised ja mis mõjutab maale kolimist?

Elo Kiivet: väikelinna värvid

Kolmel järjestikusel suvel on Paide keskväljakul kohalike elanike, Arvamusfestivali ja linnavalitsuse koostöös otsitud kogukonnale parimat ühisruumi.

Karin Bachmann: kui naaber on sõber

Kogukonnamajaks kui elustiilinäiteks võib põhimõtteliselt kujuneda iga kortermaja, mille inimkoosseis sobib omavahel sedavõrd, et majas tekib lisaks praktilisele vajadusele koos käia (ühistu) ka vabal tahtel kokkutulemine.

Eva Kedelauk: hüljatud pühakojad

Eestis on kokku ligi 50 kasutuseta või varemeis kirikut. Need valdavalt Eesti Apostliku-Õigeusu kirikud on unustusse jäänud linnastumise ja religiooni rolli taandumise tagajärjena. Mujal maailmas on sarnase saatusega kirikuid rekonstrueeritud kontserdisaalideks, restoranideks, büroodeks jms. Magistritöö pakub välja idee rajada Eesti hüljatud pühakodadesse kolumbaariumid ehk tuhaurnide matmispaigad. Kolumbaarium on vaimses mõttes pühakojale lähedane funktsioon ega eelda seetõttu ka suuri ümberehitusi. Minimaalne sekkumine hoonete seisukorda on

Eva-Liisa Lepik: rannakultuuriruumid

Ääremaaliste rannakogukondade aktiveerimine Rahvastiku muutused, turismi edenemine ja haldusreformiga kaasnev tsentraliseerituse kasv toovad ääremaalistel rannaaladel kaasa ka senisest erinevad ruumivajadused. Üks võimalus Eesti rannamaastike elavdamiseks on süüvida iseloomulikumatesse rannakogukondlikesse kohtadesse. Valitud rannakultuuriruumid – Liu paaditöökoda, Kabli linnujaam ja endine poldripõld mahajäetud pumbajaamaga on Pärnu lahe rannaaladel ergutamisväärsed paigad loomaks sündmusruume kohalikele ja külalistele. Ettepanek avada Liu paaditöökoda külalistele annab osalusturismi arendamise kaudu võimaluse traditsioonilise

Mark Grimitliht: hääbumise kureerimine

Kahanemise ruumiline planeerimine annab väikelinnale võimaluse teadlikuks arenguks ja diskussiooniplatvormi arutlemaks tuleviku üle. Eestis on kõik linnad kahanenud viimase 27 aasta lõikes 5-62%. Kahanemine võib olla läbimõeldud, linna identiteeti vääristav protsess. Iga väikelinn on unikaalne. Magistritöös käsitlen põhjalikumalt nelja Eesti väikelinna (Mõisaküla, Püssi, Kiviõli ja Räpina) rakendades kolme etappi: sekkumine, uus programm ja planeering. Sekkumine on väikesemahuline ideeteostus, näiteks installatsioon, mis on mõeldud idee testimisena,