Tahame suhestuda kõikvõimalike arhitektuuri puutuvate otsustega ning ühiskonna kasvav digitaliseerimine mõjutab seda, kuidas toodetakse, tarbitakse ja vahetatakse kultuurilisi artefakte. Meid huvitab, kuidas uus tehnoloogia muudab inimeste argirutiini, kultuuri ning kui palju see omakorda mõjutab füüsilise ruumi asustamist ja muutmist. Meid huvitab, mil viisil tuleks nende suurte argimuutuste valguses arhitektuur ümber mõtestada.

Gordon Matta-Clarki looming ärgitab mõtlema arhitektuuri ja kunsti suhete ning arhitektuuri olemuslike küsimuste üle.

Vindi ja Maasiku kooslus on nii loogiline ja harmooniline, et saab vaid küsida, miks alles nüüd. Küllap on Arne Maasik astunud selle näitusega siiski suurema sammu oma varasematest tegemistest selle ühtsuse poole. Ta on geomeetrilise ideaalmaailma arhitektoonid ise konstrueerinud ja ehitanud ning seejärel fotodele jäädvustanud.

Kaasaegses kultuuris ei näi olevat kindlapiirilist kodu mõistet. Kodutus, võõrandatus ja eksiil on palju enam diskuteeritud teemad kui autentne või idülliline kodu – koht või paik, kus inimene elab. Millisena on inimese kodu kujutletud kirjanduses ja filosoofias? Ja miks need kujutlused ikkagi lõpuni pole teoks saanud? Need on küsimused, mis on puudutanud väga erinevate ajastute mõtlemist ja kirjandust.

Üleüldse on positiivsuse imperatiiv turismindusse kui rõõmu vahendavasse meelelahutusärisse sisse kirjutatud. Näiteks manitseb giidieetika hoiduma teemadest, mis võiksid esile kutsuda negatiivseid reaktsioone. Seega peavad giidid teatud määral elu ilustama ja varjama ühiskondlikke probleeme, giid ei tohiks kaevuda oma jutuga sügavamale, kui silm seda lubab (ja silmal on kombeks peatuda ainult ilul).

Planeeringus väärtuslikuks üksikobjektiks nimetamist võiks võtta kui osutust, et tegu on arhitektuurse väärtusega, mida ei hävitataks teadmatusest ning millele määratakse konkreetsed tingimused ehitusloa või projekteerimistingimuste väljastamisel.