Tugeva iseloomuga maja on kerge vihata. Või siis armastada. Näiteks Tallinna linnahalli puhul on vähe neid, kes selle hoone suhtes ükskõikseks jäävad. Paljude jaoks on linnahall geniaalne tehismaastik ja linnalava, teiste jaoks, nagu oli ka 2007. aastal lammutatud Sakala keskus, Nõukogude okupatsiooni jäänuk, mis vabasse Eestisse ei sobi. On veel palju teisigi vähem või rohkem tuntud Nõukogude perioodi hooneid, mis on arhitektuurilt ambitsioonikad, kuid paljude jaoks kas esteetilistel või ideoloogilistel põhjustel vastuvõetamatud.

Kuidas saab ruumiline pärand panustada rohepöördesse ja kas rohepööre panustab mingil moel ka kultuuripärandisse, täpsemalt ehitatud pärandisse?

Pärast Rotermanni ja Telliskivi pika vinnaga sündinud ning teatavate mööndustega edulugusid pöördusid ruumiteemadest huvituvate, aga ka lihtsalt head ruumi ihalevate linlaste ootust täis pilgud Noblessneri poole, mis oli määratud saama üheks teetähiseks Tallinna vaevarikkal teel merele avanemisel. Kuigi mitte kaugeltki valmis, saab vilka elu- ja kultuuritegevusega kvartali kohta teha siiski juba vahekokkuvõtteid. Sealjuures võib täheldada teatavate ruumilis-sotsiaalsete arengumustrite süvenemist Eesti kinnisvaramaastikul.

1990. aastatel, vahetult pärast Eesti taasiseseisvumist ehitati vähe, kuid debatid ja praktikad, mis tol ajal tooni andsid, panid paljuski aluse sellele, millised jõujooned on viimastel kümnenditel arhitektuuris valitsenud. Fotol Naissaare äri- ja kultuurikeskus, Tõnis Vint, 1992-1995. 

Käesoleva sajandi alguskümnendil kõlama hakanud jutud muuseumide kaubamajastumisest ning kogu kultuuri muutumisest üheks lõppematuks festivaliks on tugevalt liialdatud. Uued kultuuriobjektid on näited riigi tellimusel valminud avalikust ruumist, üsna eneseteadlikud ega lähe üldiselt kaasa maad võtva kommertsialiseerumisega.

Linnast mõeldes jääb alati midagi tabamatuks. Kui mõtleme linnast, meenuvad ehk sealsed monumendid ja vaatamisväärsused, Eiffeli torn Pariisis, Central Park New Yorgis, vanalinn Tallinnas. Linnast mõeldes võime ette kujutada sealseid elanikke. Igapäevaseid olukordi, kus nad elavad ja töötavad, linnaelu õrna suminat. Linnadel on võime muutuda, ent siiski ka uute teede, hoonete ja inimeste lisandudes oma selgesti eristuv terviklikkus säilitada – eksistentsiaalsed protsessid ja füüsiline avaldumine on põimunud. Linnaplaneerijate, arhitektide ja disainerite töös heidab end linna tabamatuse tume vari paratamatult igale ettevõtmisele. Linna muutmine on Sisyphose ülesande mõõtu, igast kujunduselemendist ja sekkumisest saab osa linna lõputust valmimisloost.

Arutelu selle üle, kuidas planeerida head linna ja milliseid maju ehitada, muutub aina olulisemaks, sest inimesed on liigina jõudnud märgilise verstapostini: suurem osa ühiskonnast elab linnades. Kliimamuutuse ajastul on jätkusuutliku linna küsimus teravam kui kunagi varem ka Eestis, kus autostumine on kiire ja tõmbekeskused valglinnastuvad. Selles kontekstis tasub meenutada kahe urbanistliku teooria – uusurbanismi ja maastikuurbanismi ideoloogilisi lähtekohti, et seada edasisi sihte selle kohta, millise ruumi suunas me liikuma peaksime ning milliseid lõkse tuleks kindlasti vältida.

Ajakiri Maja on 1994. aastast olnud keskne platvorm Eesti arhitektuuri kajastamiseks ja edendamiseks. Ajakirja sajanda numbri puhul vestlesid kõik, kes peatoimetaja rolli aja jooksul täitnud – Leele Välja, Piret Lindpere, Triin Ojari, Katrin Koovi ja Kaja Pae –, rääkides tööpõhimõtetest ja ajakirja muutumisest läbi kahe ja poole kümnendi. Küsis Andres Kurg.

Muinsuskaitsealuste hoonete korrastamine ja neile sisu leidmine on üks võimalus väikeasula tutvustamiseks ja elavdamiseks.

Mis on maapiirkondade eelised ja mis mõjutab maale kolimist?