RUUMILOOME
Tagavere dolomiidi õhukused plaadid pudenevad Linnahalli seintelt – Eesti arhitektuuri vaieldamatult mütoloogiliselt elukalt. Madli Kaljuste vaatas seina; okasnahkseid, käsi-ja lülijalgseid, luges vee liikumise miljoneid aastaid. Luges linnahallist kirjutatud lõputöid, kunstiprojekte, arvamusartikleid, vestlusringe. Tähemärke. Jõudis küsimusteni – mida omas maailmas püsivana, mida ajutisena tajume? Kuidas tajume end ja omi tegemisi settivas ja muutuvas ajas? Kas settiv sütitaja on üks mõttetu oksüümoron?
Inimkond on muutmas planeeti enda majandussüsteemi teenindavaks taristuprojektiks. Maastikuarhitekt Hannes Aava vaatleb selle arengu peegeldusi kriitilises teoorias ja arutleb, mida peaksime tegema, et inimkonna metabolismist ei saaks metastaas.
Igasugune uus tehniline taristu tuleks kavandada nii, et see toimiks ühtlasi sotsiaalse taristuna, kirjutab Mattias Malk.
Hiiumaa valla arhitekt Kaire Nõmm heidab pilgu sellele, kuidas võiks elu välja näha ühel meie suursaartest.
Viimasel aastakümnel on mitmes Euroopa riigis, eesotsas Saksamaa, Šveitsi ja Suurbritanniaga, hoo sisse saanud mittetulunduslike eluasemete arendused. Kas kooperatiivne arendamine ja omandivorm võiks hästi mõjuda ka Eesti eluasemefondile? Sellega kaasnevatest ruumilistest võimalustest, sh uutest põnevatest ja paindlikest tüpoloogiatest, kirjutavad Eneli Kleemann ja Helena Rummo. Juhtumiuuringutena vaatlevad nad Mehr als Wohneni kvartalit Zürichis ja La Borda kooperatiivi Barcelonas.
Eluasemepoliitika puhul räägime millestki, mis on meile kõigile kallis ja südamelähedane – meie igaühe kodust. Käes on õige hetk revisjoniks ja vaatamaks, kuhu oleme praeguseks jõudnud ja mis on olnud peamised puudused ja takistused, aga ka kasutamata võimalused eluasemevaldkonna arendamisel taasiseseisvunud Eestis. Kirjutab Veronika Valk-Siska
Eestis on viimase kümne aasta jooksul jõudsalt kasvanud väikelaevade hulk, kuid merenduse arengut piirab sadamakohtade defitsiit. Harilikult on siin sadamaid käsitletud kui pelgalt insenertehnilisi vesiehitisi, mistõttu pole tähelepanu pööratud kasutaja vajaduste sõnastamisele ega kasutajakogemuse disainimisele. Arhitekt Indrek Allmann kirjutab terviklike lahendustena ehitatud väikesadamatest, mis vaatavad näoga mere poole – kus mere poolt tulijate ja selle poole minejate vajadused mõjutavad jõuliselt ka planeeringut maismaal.
Rügeni saarelt pärit arhitekt Susanne Brorson keskendub Läänemere rahvaarhitektuuri uurimisele ja õpitu rakendamisele tänapäevases arhitektuuris.
Ateljé Ö asub Visby linnas Ojamaal ehk Gotlandil, Rootsi suurimal saarel. "Saare piires moodustunud mikrokliimas, kus on tugev kohalik kogukond ja maine levib kiiresti, on tagasihoidlikkus ja austus üliolulised. /.../ Ajaloolised hooned ja rajatised, tänapäevased mõjutused, saare jõuline loodus ning Läänemeri on meie igapäevaelus pidevalt kohal. Me töötame oma saarel üksteisega tihedalt seotud meistrite kogukonnas, kellega vahetame mõtteid ja kogemusi nii tihti kui võimalik." Kirjutavad Mats Wahlström Walter ja Joel Winsnes.
Igasugune ehitamine tuleb peatada. Tuginedes oma 2021. aastal EKA arhitektuuris kaitstud magistritööle „30 aastat pausi. Uurides mittetegemist“, küsib Ulla Alla: „Kas juba on piisavalt?“ Kui uus pole enam võimalik, siis ei jää üle muud kui kasutada olemasolevat. Arhitektil on selles oluline roll, sest tema saab luua projekte, mis kasutavad põhiliselt taaskasutatavat materjali, mis omakorda toob esile vajaduse ümber mõelda praegused ehitusstandardid ja -viisid.
