Kaur Sarv: Tudulinna „tööstusliku taganurga“ elustamisest

Muinsuskaitsealuste hoonete korrastamine ja neile sisu leidmine on üks võimalus väikeasula tutvustamiseks ja elavdamiseks.
Minu lugu Tudulinnast algab 1980ndate lõpus, tolmava kruusatee kurvides loksuvas bussis. Korraks vilksatavad tolmusest aknast sihvakas kivikirik, vineerplaatidest kuivati ja laguneva krohviga hoone seinad. Viimane oli vanaema sõnul kunagi kirik. Sellest tehti kolhoosiajal ladu ja torn tõmmati maha. Meie sugulasel Juhannese-onul oli selles „linnas“ kunagi suur talu ja tuuleveski.

Katrin Koov: Mäetaguse reisikiri

Muutustele avatud Mäetaguse alevikus on õnnestunud erinevatest ajastutest pärit hoonetest koosnev keskuseala siduda hea väliruumiga mõjusaks ja terviklikuks keskkonnaks. Teades, milline on mõisakomplekside seis paljudes teistes paikades üle Eesti, samuti seda, et Mäetaguse pole osalenud avaliku ruumi programmides ega korraldanud avalikke (maastiku)arhitektuurivõistlusi, samas sai sealne mõisasüda maastikuarhitektuuribüroo Tajuruum tegevuse läbi eelmisel aastal maastikuarhitektuuri aastapreemia, siis tundus see kõik kokku üksjagu hämmastav. Tekkis huvi, mis eriline koht see selline on ja millised inimesed nende muudatuste taga on. Sõitsin ühel sombusel detsembripäeval kohapeale asja uurima.

Elo Kiivet: väikelinna värvid

Kolmel järjestikusel suvel on Paide keskväljakul kohalike elanike, Arvamusfestivali ja linnavalitsuse koostöös otsitud kogukonnale parimat ühisruumi.Tundmatut ja kauget ruumi kiputakse nägema mustvalgelt, äärmuseni lihtsustatult. Riigis, kus kolmandik rahvast elab pealinnas, on paljudele selliseks väikelinnad. Küll lauldakse need depressiivseks, küll tembeldatakse liiga tähtsusetuteks, et need vääriks elementaarsete teenuste hoidmist. Teistpidi kahtlaselt idülliliselt mõjuvad lood lambaid silitavatest väiketalunikest ja kaugtöötavatest kultuurinomaadidest. Stereotüüpiline nägemine ei tunnista vahetoone ja kaotab sideme tegeliku eluga, varjutades tihti väikelinnade siseilma. Selle kirevust ja soojust näeb vaid kohal olles.

Andres Rõigas: linnast maale

Sarnaselt kogu Euroopaga on Eesti maapiirkondades kahanenud elanike arv ja toimunud tagasilöögid traditsioonilises majanduses. Eriti kiired muudatused nii rahvaarvus kui ka tööhõives said alguse 1990. aastatel. Vaatamata arvukatele ettepanekutele ei ole maapiirkondade probleemidele tänini leitud toimivaid lahendusi. Siiski on maailmas hakanud väärtushinnangud muutuma, üha vähem nähakse paremaid võimalusi üksnes linnades või edasiviivaid lahendusi urbaniseerumises. Mis on maapiirkondade eelised ja mis mõjutab maale kolimist?

Madli Maruste: Eesti talu kui kompass minevikku ja tulevikku

Suures neoliberalistlikus peapöörituses tormasid inimesed võtma laenu, et osta betoonist kortereid ning tagatise saamiseks müüdi väga paljud tagastatud suguvõsa põlistalud, maad ja metsad. Siiani on taluarhitektuuri vaadeldud peamiselt nostalgilise pilguga ning vanade majade taastamist vahel lausa mõistetud kui romantilist minevikuihalust. Uues globaalses situatsioonis kannavad aga vanad käsitööna valminud puit- ja kivihooned uut tähendust, mis siiani ei ole ülearu palju tähelepanu saanud. Mida on nüüdisajal õppida rehielamu arhitektuurist?

Laura Linsi: East projektiläbirääkimised

Vestlus Judith Lösingi, Julian Lewise ja Dann Jesseniga (arhitektuuribüroo East Architecture Landscape Urban Design Ltd.) selle üle, kuidas büroo ligi 20 aasta pikkune arhitektuuritegevus suhestub autorluse teemaga ja kuidas peaaegu ainult Londonis tegutsemine seda vormib.

Mariann Drell: ruumiluule, ruumiluul, ruumiloome, ruumiluuleloome

Küsimus lasub tundmatusel endal ja kuidas tundmatust ennast mõtestada. Sest lõpuks saab vast igale tundmatule luua tuntava, tuttava konteksti. Kuid kõneleme siinkohal tundmatuse tundest. Kas see võib olla midagi rohkemat, ehedamat või hoopiski delikaatsemat kui kõige ilmsem, näiteks mahajäetud hoone? Kas tundmatu võib jääda oma vormi keelelt lausa tundmatuks, et seda tähelegi ei pane? Ja täitsa tundmatu ta seejuures kunagi pole olnudki, vaid on hoopis olematu? Kui arhitektuuri pole võimalik tunnetada või tundmatust tundma õppida, on ta üldse sel juhul olemas?

Urmo Mets: mõõdetavast ja mõõtmatust arhitektuuris

Ehituskunst on valdkond, mis toimib igikestvas mõõdetava ja mõõtmatu pingeväljas, kus ratsionaalne ja põhjendatav materialiseerub kokkupuutes arhitekti omailmas tehtud kunstiliste otsustega, mille tegelik sisemine tekkemehhanism võib tihti osutuda sõnastamatuks ja käest libisevaks. Järgnev on katse avada mõõtmatu tahke ja heita nii valgust arhitekti loomeprotsessi varju jäävale.

Marianne Jõgi: ka seinad räägivad

Ühel hetkel, kui elu oli otsas ja kõik oli metsas, leidsin end tummade seinte vahelt mõtlemas: mis siis, kui need seinad vastaksid mulle lohutavas ja julgustavas keeles. Sest seda, mis vajas rääkimist, võis tunnistada parema puudumisel ainult seinale. Ja seda, mida oleks kuulda võtnud, poleks saanud öelda ükski inimkeel.