Ingrid Ruudi. Kohanemine: Eesti arhitektid üleminekuaja tuultes

1990. aastatel, vahetult pärast Eesti taasiseseisvumist ehitati vähe, kuid debatid ja praktikad, mis tol ajal tooni andsid, panid paljuski aluse sellele, millised jõujooned on viimastel kümnenditel arhitektuuris valitsenud. Fotol Naissaare äri- ja kultuurikeskus, Tõnis Vint, 1992-1995. 

Triin Ojari. Veel üks muuseum, palun!

Käesoleva sajandi alguskümnendil kõlama hakanud jutud muuseumide kaubamajastumisest ning kogu kultuuri muutumisest üheks lõppematuks festivaliks on tugevalt liialdatud. Uued kultuuriobjektid on näited riigi tellimusel valminud avalikust ruumist, üsna eneseteadlikud ega lähe üldiselt kaasa maad võtva kommertsialiseerumisega.

Leonard Ma: pikas perspektiivis oleme nagunii surnud

Linnast mõeldes jääb alati midagi tabamatuks. Kui mõtleme linnast, meenuvad ehk sealsed monumendid ja vaatamisväärsused, Eiffeli torn Pariisis, Central Park New Yorgis, vanalinn Tallinnas. Linnast mõeldes võime ette kujutada sealseid elanikke. Igapäevaseid olukordi, kus nad elavad ja töötavad, linnaelu õrna suminat. Linnadel on võime muutuda, ent siiski ka uute teede, hoonete ja inimeste lisandudes oma selgesti eristuv terviklikkus säilitada – eksistentsiaalsed protsessid ja füüsiline avaldumine on põimunud. Linnaplaneerijate, arhitektide ja disainerite töös heidab end linna tabamatuse tume vari paratamatult igale ettevõtmisele. Linna muutmine on Sisyphose ülesande mõõtu, igast kujunduselemendist ja sekkumisest saab osa linna lõputust valmimisloost.

Hannes Aava: uusurbanism ja maastikuurbanism. Jätkusuutlikuma linnaruumi ideoloogilised võitlustandrid

Arutelu selle üle, kuidas planeerida head linna ja milliseid maju ehitada, muutub aina olulisemaks, sest inimesed on liigina jõudnud märgilise verstapostini: suurem osa ühiskonnast elab linnades. Kliimamuutuse ajastul on jätkusuutliku linna küsimus teravam kui kunagi varem ka Eestis, kus autostumine on kiire ja tõmbekeskused valglinnastuvad. Selles kontekstis tasub meenutada kahe urbanistliku teooria – uusurbanismi ja maastikuurbanismi ideoloogilisi lähtekohti, et seada edasisi sihte selle kohta, millise ruumi suunas me liikuma peaksime ning milliseid lõkse tuleks kindlasti vältida.

100 numbrit kriitilist arhitektuuridiskussiooni: vestlusring MAJA peatoimetajatega

Ajakiri Maja on 1994. aastast olnud keskne platvorm Eesti arhitektuuri kajastamiseks ja edendamiseks. Ajakirja sajanda numbri puhul vestlesid kõik, kes peatoimetaja rolli aja jooksul täitnud – Leele Välja, Piret Lindpere, Triin Ojari, Katrin Koovi ja Kaja Pae –, rääkides tööpõhimõtetest ja ajakirja muutumisest läbi kahe ja poole kümnendi. Küsis Andres Kurg.

Elo Kiivet: väikelinna värvid

Kolmel järjestikusel suvel on Paide keskväljakul kohalike elanike, Arvamusfestivali ja linnavalitsuse koostöös otsitud kogukonnale parimat ühisruumi.

Karin Bachmann: kui naaber on sõber

Kogukonnamajaks kui elustiilinäiteks võib põhimõtteliselt kujuneda iga kortermaja, mille inimkoosseis sobib omavahel sedavõrd, et majas tekib lisaks praktilisele vajadusele koos käia (ühistu) ka vabal tahtel kokkutulemine.