RUUMILOOME

Viimasel aastakümnel on mitmes Euroopa riigis, eesotsas Saksamaa, Šveitsi ja Suurbritanniaga, hoo sisse saanud mittetulunduslike eluasemete arendused. Kas kooperatiivne arendamine ja omandivorm võiks hästi mõjuda ka Eesti eluasemefondile? Sellega kaasnevatest ruumilistest võimalustest, sh uutest põnevatest ja paindlikest tüpoloogiatest, kirjutavad Eneli Kleemann ja Helena Rummo. Juhtumiuuringutena vaatlevad nad Mehr als Wohneni kvartalit Zürichis ja La Borda kooperatiivi Barcelonas.
Eluasemepoliitika puhul räägime millestki, mis on meile kõigile kallis ja südamelähedane –  meie igaühe kodust. Käes on õige hetk revisjoniks ja vaatamaks, kuhu oleme praeguseks jõudnud ja mis on olnud peamised puudused ja takistused, aga ka kasutamata võimalused eluasemevaldkonna arendamisel taasiseseisvunud Eestis. Kirjutab Veronika Valk-Siska
Näoga maa ja mere poole olevatest väikesadamatest kirjutab arhitekt Indrek Allmann.
Süveneva kliimakriisi ja kahanevate ressursside tingimustes arhitektuuristrateegiad otsides on tähelepanu keskpunkti tõusnud rahvaarhitektuur. Peamiseks põhjuseks on selle passiivne vastavus kohalikule ilmastikule ning võime rakendada „eestleitut“  –  seda mitte üksnes loodusvarade ja ehitusmaterjalide, aga ka saadaolevate meistrite ja kohalike kogukondade oskuste tähenduses.
Ateljé Ö lähtub arhitektuuri luues materjalidest nende puhtal kujul, ehituslikest põhimõtetest, kontekstuaalselt olemasolevast ning lihtsaimates ideedes komplekssuse leidmisest. Kirjutavad Joel Winsnes ja Mats Wahlström Walter
Igasugune ehitamine tuleb peatada. Tuginedes oma 2021. aastal EKA arhitektuuris kaitstud magistritööle „30 aastat pausi. Uurides mittetegemist“, küsib Ulla Alla: „Kas juba on piisavalt?“ Kui uus pole enam võimalik, siis ei jää üle muud kui kasutada olemasolevat. Arhitektil on selles oluline roll, sest tema saab luua projekte, mis kasutavad põhiliselt taaskasutatavat materjali, mis omakorda toob esile vajaduse ümber mõelda praegused ehitusstandardid ja -viisid.
Küsimustele vastasid arhitekt Ott Kadarik (Kadarik Tüür Arhitektid, Kalaranna tn 8 hoonetegrupi autor) ja aktiivselt linnateemasid kajastav Facebooki grupp „Mitte_tallinn“).
Kalaranna kujunemislugu on uute urbanistlike ideaalide otsingulugu. Vaevarikka planeerimis- ja vaidlusprotsessi taustal sai küpseks ja professionaliseerus hulk linnaaktiviste. Tänapäevaseid kaasamislahendusi paljuski alles leiutava protsessi kaudu toodi nähtavale ja kinnistati nüüdseks elementaarseks muutunud avaliku huvi ootused avaliku ruumi ja ruumiõigluse teemadel. Johanna Holvandus kirjutab linnaaktivismi ja urbanistlike protsesside muutustest.
Kalaranna valmivale arendusele eelnes aastatel 2008–2016 kestnud ja märgiliseks saanud vaidlusrikas planeerimisprotsess, mille käigus seisid Telliskivi selts ja suur hulk linnaaktiviste mereäärse promenaadi ja populaarseks saanud ad-hoc-supluskoha avaliku ruumikvaliteedi ja -huvi eest. Nüüdseks kuju võtnud linnaruumist ja arhitektuurist kirjutab protsessist vahetult osa võtnud toonane Tallinna linnaarhitekt Endrik Mänd.
Rotermanni kvartal on taasiseseisvunud Eesti esimene ambitsioonikas katse luua terviklikku ja arhitektuurselt kõrgetasemelist linnaruumi. Tänavu möödub 20 aastat, mil kinnitati piirkonna arengu aluseks olev tsoneerimiskava. Urbanist Mattias Malk uurib, mida õppida märgilise ja murrangulise ruumi kujunemisest.
Postitused otsas