Hea küll, lepime. Fikseerime selle kokkuleppe kuidagi ära ka. Jah, muidugi, kirjutame seadustesse sisse, et ruumilised lahendused olgu eeskujulikud.

Vastukaaluks ruumiloomes vohavale bürokraatlikule paindumatusele ja aeglusele on välja kujunenud uus metoodika, mis võimaldab demokraatlikumat, mängulisemat, eksperimentaalsemat ning kulutõhusamat tegutsemist.

Ringmaja projektiga korraldatakse jäätmete liigiti kogumist, ent selle laiem eesmärk on ühiskonna harimisele keskendudes destigmatiseerida kordus- ja taaskasutuskultuuri.

Putukaväil ulatub piki vana raudteetrassi Kopli kaubajaamast Hiiuni. Tegu on koondnimega erinevatele linnaplaneeringulistele tegevustele, mille tulemusena saame näha kuut linnaosa ühendavat aktiivset rohe- ja kergliiklustelge, mis arvestab nii linnakodanike kui ka looduskeskkonna vajadusi. Kuid mõistena elab „putukaväil“ juba praegu iseseisvat elu.

Nõustiku abil tahetakse juurutada praktikat, kus tänavate kavandamise lähteülesannetes (nii projektide kui ka planeeringute korral) on olulisemad teemad enne läbi analüüsitud ning töö tegijal on kohustus algandmed aluseks võtta.

Tartu linnaarhitekt ja ruumiloomeosakonna juht Tõnis Arjus kirjutab Tartu linna uuest ambitsioonikast veebirakendusest, mis arvestab parkimiskohti tegeliku vajaduse järgi.

Ruumilise planeerimise vastuolud peituvad nii üld- kui ka detailplaneeringute menetlusele kuluvas ajas ning ruumilises tühimikus mis kahe planeeringu liigi vahel laiutab. Kuidas paremini mõtestada planeerimisprotsesse ja vabaneda vastuolusid põhjustavast rangusest?

Andres Alver on tabavalt öelnud, et arhitektuurses mõttes läheb linnaplaneerimises 90% lahendustest põhjusel või teisel untsu ning välja tuleb vaid 10%, kui soodsad asjaolud kokku langevad. Osapooli on lihtsalt nii palju. Olen püüdnud seda teoreetilist 10% märgata ja ellu aidata.

Tugeva iseloomuga maja on kerge vihata. Või siis armastada. Näiteks Tallinna linnahalli puhul on vähe neid, kes selle hoone suhtes ükskõikseks jäävad. Paljude jaoks on linnahall geniaalne tehismaastik ja linnalava, teiste jaoks, nagu oli ka 2007. aastal lammutatud Sakala keskus, Nõukogude okupatsiooni jäänuk, mis vabasse Eestisse ei sobi. On veel palju teisigi vähem või rohkem tuntud Nõukogude perioodi hooneid, mis on arhitektuurilt ambitsioonikad, kuid paljude jaoks kas esteetilistel või ideoloogilistel põhjustel vastuvõetamatud.

Kuidas saab ruumiline pärand panustada rohepöördesse ja kas rohepööre panustab mingil moel ka kultuuripärandisse, täpsemalt ehitatud pärandisse?