NÄITUS „MAJAD, MIDA VAJAME”
Näitusel osalevad: Anna-Liisa Unt, Arhitektuurikool, b210, Elina Liiva ja Helena Rummo, Johanna Jõekalda ja Artur Staškevitš, Kadarik Tüür Arhitektid, KUIDAS, Leonhard Lapin, LLRRLLRR, Margit Mutso ja Inke-Brett Eek, Molumba, PART, PLUSS, Peeter Pere, Raoul Kurvitz, Stuudio Tallinn
Kuraator: Jarmo Kauge
Ruumikujundajad: Eva Kedelauk ja Kristel Niisuke
Graafiline kujundaja: Margus Tamm
Toimus: 11.06-21.11.2021 Eesti Arhitektuurimuuseumis
Eesti Arhitektuurimuuseumi ühisnäitus „Majad, mida vajame“ (11.06–21.11.2021) tutvustab 16 osaleja nägemusi majadest, mille „eesmärk on kindlustada ilusam, turvalisem ja rahulikum tulevik planeedil Maa“.
Kui väga ma ka tahaksin alustada artiklit millegi muu kui pandeemiaga, tuleb tunnistada, et Helsingist Tallinnasse üle lahe tulek pole kunagi tundunud nii erakordne kui nüüd. Tõenäoliselt ei olnud ma ainus vaktsineeritud Euroopa Liidu kodanik, kes kenal suvisel nädalavahetusel ootas pikisilmi näitusekülastust. Selles valguses on arhitektuurimuuseumi 30. sünnipäeva tähistav näitus „Majad, mida vajame“ värskendav vaatemäng neile, kes aina murettekitavama globaalse tuleviku kiuste ikka veel mingit laadi utopismi hellitada püüavad.
Kuid esmalt kerime seda tulevikku siiski paar aastakümmet tagasi. Kui nägin laevatekil Tallinna siluetti aeglaselt horisondile ilmumas, jäin paratamatult mõtlema, kuidas olen seda teekonda Eestisse ette võtnud juba alates 1990ndate algusest. Soome arhitektuurse pühalikkuse üsnagi staatilisest perspektiivist on mulle ikka tundunud, et nüüdisaegne Eesti arhitektuur ja linnaplaneerimine reageerivad paremini tänapäeva signaalidele ja suundumustele ning on altimad läbima kiireid muutustetsükleid. Mäletan, kuidas Tallinna siluetile ilmusid esimesed klaasist pangatornid ja kõik need moodsad hooned, mis uudsuse ihaluses eksperimenteerisid materjalide, värvide ja motiividega. Sellele järgnes vanalinna järkjärguline (ja peatumatu) keskklassistumine, Kumu neomonumentalism ning Vabaduse väljaku ja teiste sümboolsete paikade arhitektuurne (taas)loomine. Hiljuti on lisandunud näitusepindu, renoveeritud tööstushooneid, tähelepanu alla on sattunud kaitsealused objektid ja linna äärealad. Rohkelt on tutvustatud tehnoloogilisi uuendusi, linnasüsteeme, näitusi ja uusi plaane. Aga kui see kõik peegeldab viimase aja üha kiirenevat arengut, kus siis praegu ollakse?
Käibetõde näib olevat, et kõik asjad on kaubanduslikult ja visuaalselt kõikjal aina enam ühetaolised. Samuti näib, et elame ajastul, mil arhitektuur või disain jõuab meieni peaasjalikult ekraani vahendusel, kinnistub Pinterestis ning meie kriitikameelt suunavad e-fluxi moesõnad. Küllap seetõttu ongi värskendav külastada näitust, mis kõneleb vajadusest majade järele, ükskõik kuidas neid siis määratleda. Mulle tundub, et näitus käsitleb maja kui arhitektuurse mõtlemise vahendit või kandjat, kuid siiski viisil, mis tugineb paljuski meediakesksele ja vahendatud kaasaegsele kogemusele.
Rühmanäitus „Majad, mida vajame“ tutvustab 16 osaleja nägemusi majadest, mille „eesmärk on kindlustada ilusam, turvalisem ja rahulikum tulevik planeedil Maa“. Esmapilgul võib see sõnastus kõlada veidi naiivsena, kuid praegusel ajal selline toon isegi kõnetab.
Vesteldes muuseumi direktori Triin Ojariga, kuulsin huvitavat asjaolu, et projekt sai alguse muuseumi töötajate ümarlauaarutelu käigus, kus otsustati kaasa minna fotokoguhoidja Jarmo Kauge näituseideega. Kauge püstitatud kuraatoriülesandes paluti osalejatel „pakkuda spekulatiivseid lahendusi, tõstatada küsimusi ja näidata alternatiivseid olemisvõimalusi“, mida saab tõlgendada selge üleskutsena tegeleda arhitektuuriloome visionaarse küljega. Kuid mulle tundub, et sellega on antud ühtlasi institutsionaalne voli teatud sinisilmsuseks ja irooniaks. Nüüdisaegsel kureerimisväljal, mis keerleb pakiliste küsimuste ümber, on niisugune pinge mahavõtmine tõepoolest tervitatav. Kuid läheme viimaks näituse enda juurde.
Sissepääsu juures tervitab külastajaid Eesti oma arhitektuurivisionääri Leonhard Lapini betoonist arhitektoon „30“. Tajun, et kõigist töödest esindab just see teos kõige enam püsivust. Skulpturaalne vorm jääb oma praegusele kohale ka pärast näituse lõppu, Ojari sõnul vähemalt mõneks aastaks. Lapini teos viitab nüüdisaegse arhitektuuri potentsiaalile olukorras, kus kinnisvaraarendajate eesmärk on teha iga viimne kui ruutmeeter võimalikult kasumlikuks.
Ülejäänud näitus toimetab paljuski praeguse aja infoküllase keskkonna raamistikus, kuid eksponeeritud on 15 projekti siiski visuaalselt sidusas siseruumis. Näituse ruumi- ja graafilisest kujundusest õhkub üksjagu väljapeetust, mis rõhutab muuseumi juubeli tähistamiseks sobivat pidulikkust. Teoseid eksponeeritakse jõulisel miesilikul ruudustikul, mis annab võimaluse käsitleda kontseptuaalselt nii tulevikku kui ka muid abstraktseid mõisteid.
Selline rahulik esitusviis toimib iseäranis hästi enamiku pildilise materjali puhul, näiteks Laura Linsi ja Roland Reemaa tahvelmaal „Puhastusjaama allegooria“ ning ka muhedalt Buckminster Fuelleri stiilis „Kapten Nemo maja“ kunstnik Raoul Kurvitzalt.
Näitus pakub ka üksjagu huumorit. Brändiloometöökoda jäljendav „Superroheline“ noorelt Eesti büroolt Molumba sarnaneb nii mõnegi ajurünnakuga, milles olen osalenud ja millest on jäänud pigem hägusad mälestused.
Helena Rummo ja Elina Liiva „Hotelliparadoksis“ mängivad futuristliku hotellielu kujutavad maketid ruumilise absurdsusega ja käsitlevad priiskavalt küllusliku lääneliku elustiili tulevikku.
Isegi nõukogudeaegsete elamurajoonide tegelikkusel on omad väiksed veidrused, selgub Johanna Jõekalda ja Artur Staškevitši projektist „Uued võrdsuse vormid“. Teos mängib inimkesksemate maailmade võimalikkusega karuste masstoodetud paneelmajade vahel ning vaatab tulevikku, kus olemasolevate struktuuride ideoloogilised sõnumid hakkavad viimaks oma algset pitserit kaotama.
Kuigi varjatumalt, esineb näitusel ka ökoloogilisem ja posthumanistlikum vaatenurk. Alates ökoloog Tuul Sepa esseest näitusekataloogis annab tooni tõdemus, et võib-olla ei peaks me liigina nii vankumatult kinni hoidma oma praegustest arusaamadest elamise ja ehitamise viiside kohta. Kas saaksime hakkama mugavusteta, mida pakuvad kaasaegsed hooned?
Selle mõttekäiguga näib haakuvat teos „Maja, kuidas me vajame?“ rühmituselt Kuidas. Teose minimalistlikkus eksponeerib kohapeal valatud savikihte, mis moodustavad maketi võimalikust elupaigast või ka uudsest arhitektuursest süsteemist – juhuks, kui meil seda kunagi vaja peaks minema, näiteks lõpeb betoon otsa vms.
Võimalike süngemate aegade tarvis esitab küsimusega kombineeritud lahenduse ka arhitekt Peeter Pere teos „Paas“, mis kujutab haarava detailsusega dioraami-laadset paekivikaevandust.
Projekte uurides jään mõtlema, kuidas publik, meedia või ka Eesti ühiskond on näituse vastu võtnud. Mida märgatakse, millised ideed võiksid kõnetada nii palju, et külastajaist saaksid kaasutopistid?
Triin Ojari ütleb, et seni on meedia teinud valiku pigem selle põhjal, kui suure jagamisväärtusega kujundeid kasutatakse, näiteks Kadarik Tüür Arhitektide „Prügitempel“. Olgugi visuaalselt atraktiivne ja detailirohke, on tempel üks kõige kõhedusttekitavamaid tulevikuvisioone, mis põimib düstoopilises ühiskondlikus katlas kokku religiooni, staatuse, jõukuse ja jäätmekäitluse.
Samaväärselt fotogeenilise ning võib-olla veidi lootusrikkama pildi annab b210 arhitektide „Rüüruum“. Nende Eesti lambavillast valmistatud teoses saavad postapokalüptilised nomaadid ja ka praktilise meelelaadiga minimalistid varjuda asustatavasse villarüüsse, mida saab kanda nii seljas kui ka kaasas.
Lõppkokkuvõttes lahkun näituselt siiski pigem lootusrikkalt, sest nähtu ei lisa uusi kihte valitsevale tulevikuängile, mida paljud endas kannavad. Näituse parim osa püüab minu arvates küündida kaugemale stsenaariumitest, kus meile tuttav maailm ühel või teisel moel lõppeb, hääbub või muutub. Need teosed näitavad, et arhitektuur või visiooniloome ei lõppe automaatselt koos maailmalõpuga. Olgugi et meile esitatakse vaieldamatult arhitektuurikeskne seisukoht, täiendab see oluliselt peavoolu arutelu jätkusuutlikkuse ja rohehoonete teemal. Muidugi on igati oluline keskenduda jätkusuutlikele tehnoloogiatele ja lahendustele, ent meil tuleb teadvustada, et jätkusuutlikkusest kõnelemine eeldab teatud määral seda, et kogu ühiskondliku ja majandusliku arengu narratiiv jääb samaks. Optimistliku sõnumi kohaselt säilitab arhitektuur oma vabaduse ning disain saab olla intellektuaalselt ja kunstiliselt võimalik, hoolimata konkreetsetest asjaoludest ja tulevikustsenaariumitest.
Õhtul viimase laevaga koju sõites tunnen paratamatult, et näitus tõukub teatud moel ka väikse riigi kogemusest kaasaegses maailmas, kus väljakutsed on globaalsed. Vähemalt minu silmis on eestlased alati teadvustanud võimu – või ütleme pigem jõude, mis panevad rattad käima. Kaasaegses maailmas tähendab see kõrgtehnoloogiat, sotsiaalmeediat, nähtavust või ka ühiskonnaküsimusi ning ka horisondil terendavaid ulatuslikke katastroofe. (Olgu kõrvalmärkusena lisatud, et peasaali kohal oleval galeriikorrusel eksponeeritud arhiivifotode kollaažid, mis uurivad võimu avaldumist arhitektuuris ja pildikeeles, ei tundu siinkohal sugugi kõrvalised.) Seega tahaksin tagantjärele lugeda näituse pealkirja kui laiaulatuslikumat manifesti. Fraasi „Majad, mida vajame“ ridade vahel võime näha üldisemat üleskutset kaasutopistide leidmiseks. Kui arhitektidel ja disaineritel ei ole vajalikku pealehakkamist, võib muuseum võtta vastava rolli ja luua vestlusruumi, kus käsitleda meie ühist potentsiaalselt keerulist ja möödapääsmatut tulevikku.
MIKA SAVELA on Helsingis resideeruv arhitekt ja kuraator. Ta on varasemalt töötanud Soome arhitektuuriajakirja Arkkitehti peatoimetajana ning praegu tegutseb arhitektuuripoliitika nõunikuna.
PÄISES: Johanna Jõekalda ja Artur Staškevitš „Uued võrdsuse vormid”.
FOTOD: Evert Palmets
AVALDATUD: Maja 106 (sügis 2021), peateema Ruumipöörded
