„Päris vastuse annab ajalugu“

Ingrid Ruudi kirjutab arhitektide suhtest ajaga ning erinevatest viisidest, kuidas kõrges eas arhitektid oma tegevust ajalukku jäädvustavad.

Arhitektidel on ajaga väga spetsiifiline suhe. Terav pilk kaasajale on enesestmõistetav eeldus, aga projekteerimine, uue ruumi kujutlemine nõuab tegelikult mõttelist paiknemist tulevikus. Samal ajal tuleb – ideaalis – samahästi mõista minevikku: kuidas aeg ja asjaolud on kujundanud sellise ruumi, nagu ta meil parasjagu on. See vajadus paikneda ühtaegu eri temporaalsustes võib mõjuda pisut skisofreeniliseltki. Mis on õieti arhitektuuriteos ja millal ta on – kas projektina praegu? Valmisehitatuna tulevikus? Sisseelatuna veel kaugemas tulevikus? Rääkimata neist megalomaanidest, kes võtsid teosena arvesse ka varemeid tuhande aasta pärast. Kui siia lisada arhitektuuriproduktsiooni paratamatu aeglus – hulk arhitektist endast sõltumatuid asjaolusid, mis planeerimise, projekteerimise ja ehitamise käigus niikuinii aega võtavad, aga vahel ka protsessi kuudeks või aastateks toppama panevad –, siis pole ime, et vajadus ja püüd kontrollida aega selle erialaga alati kaasas käib. Nii nagu projekteerimine eeldab teatavat linnulennuvaadet praegusest tulevasse aega, on arhitektid varmad ka hoolitsema selle eest ja kontrollima seda, kuidas nende tegevus ajalukku jäädvustub.

Veidi aja eest tähistas Andres Alver oma 70. juubelit raamatuga „AA. Arhitektuurist“, mis esitleb end paari aasta taguse Kuressaares toimunud ülevaatenäituse ilmumata jäänud kataloogina. Olemuselt on siiski tegemist 400-leheküljelise läikpaberil esindusalbumiga, mis koondab valiku projektidest, konkursitöödest ja ehitatud hoonetest, mis mõne üksiku erandiga on valminud viimase paarikümne aasta jooksul. Nii et see ei ole õigupoolest elutöö kokkuvõte: ühe vahekokkuvõttena on ju 1999. aastal koos Veljo Kaasiku ja Tiit Trummaliga ilmunud ka „Üle majade. Linnaehituslikke projekte ja artikleid aastatest 1994–1998“. Sellegipoolest kõneleb „AA“ valikutest, mida ja kuidas on jäädvustamise vääriliseks peetud: oma arhitektitee algusaastatest Nõukogude ajal on ta selleks pidanud näiteks ühtainust objekti, Haabneeme tehnokeskust, mis oma komplekssusest ja tõeliselt suurest joonest hoolimata kunagi valmis ei saanudki, aastaid kummalise varemena, ajastu tunnistajana, keset hoogsalt arenevat keskust seisis ja lõpuks lammutati. Küllap pälvis Haabneeme koha raamatus mitte ainult lammutamise, vaid ikka ruumi iseloomu tõttu: selles oli dramaatikat, mida väljendavad paljud Alveri projektid ja mis seekordses komplektis kuidagi eriti esile tuleb. Varasemates nii „Üle majade“ artiklites kui intervjuudes on Alver sageli ära märkinud Rem Koolhaasi ideede ja hoiakute olulisuse linna kui iseareneva organismi suunamisel. Nüüdsest raamatust kumab aga ehk mõneti üllatuslikult läbi Kenneth Framptonit, kelle jaoks oli üks põhiväärtusi linn kui avalik näitelava. Alver rõhutab, et lisaks ratsionaalsusele peab linnas leiduma „midagi muud“; ka virtuaalsusest küllastunud inimene vajab päriselu kogemust, aga mitte juhuslikku, vaid vajab seda läbikomponeeritud ruumina. Arhitekt ilmneb siin raamatus kui suur unistaja (konkursitöid ja teostamata projekte selgitavates tekstides on eriti rohkelt kolme punktiga lõppevaid lauseid), kelle missioon on orkestreerida suurt pilti. „Suur kujund on asi, mida tasub otsida,“ kirjutab ta, kuid see kujund pole kindlasti tühi, vaid täis polüfoonilist aktiivsust. Linnaruum on selles nägemuses suisa sümfooniline, linn kui üks suur etendus. Kuigi dramaatilise kuju võtavad isegi väikesed ülesanded, olgu selleks kõige arhetüüpsemalt majakujuline majake Pärnus, jõuline valge betoonvorm või petlikult süütu sindelkattega eramu, mille varikatusealune äkiliselt punane.

On selge, et Alver tahab jäädvustuda Loojana. Omaenda mälestuste või arengutee lahtirääkimise asemel klaarib ta arveid nii kaasaja konkursipraktikaga kui kogu 20. sajandiga, ses mõttes räägivad tekstid meiega mitte otste kokku tõmbaja, vaid jätkuvalt teha tahtja vaatepunktist. Arhitektuur ongi veel üks väheseid valdkondi, mis ei ole noorusekultusest üleni vallutatud, vaid kus autoriteet koguneb ajaga ja vanussurve ei välista parimate tööde valmimist hilises eas. Autorit käivitavaks jõuks on lõputu rahulolematus: mõnikord on selge, kes on süüdi või loll, mõnikord jääb see ebamäärasemaks. Kumab läbi hoiak, et võib-olla nende ruumide asukad lihtsalt ei väärigi kogu seda urbaanse elu ilu. Metsarahvas ei oska linnas elada – Alver pole kindlasti ainus sellele mõrule tõdemusele jõudnud Eesti arhitekt, küll aga ehk üks jonnakamaid ja kannatamatumaid. Ja kuigi nii ambitsioonikas teos taotleb kindlasti laiemat avalikkust, on nii visuaalide kui teksti poolest selge, et esmalt on kõnetatud ikkagi eriala enda kogukonda – neid, kes teavad ja mõistavad. „Päris vastuse annab ajalugu,“ ütleb Alver konkurssidest kirjutades: arhitekt mõõdab oma teed ja tegemisi ikkagi mitte tänases, vaid aja makroskaalal. Arhitektuur on Sisyphose töö, aga ometi ka lõputult optimistlik: mingis tuleviku ajaloolises ajas selgub lõpuks õige vastus, pääseb võidule hea ja õige lahendus.

Diametraalselt vastandlikul moel otsustas oma 85. juubelit tähistada Veljo Kaasik, Alveri lähemaid kaasamõtlejaid ja mitme projekti kaasautor. Tema tekstikogumik „Maal. Linnas. Tänaval. Majas“ (2023) on petlikult tagasihoidlik ja õhuke, üksikute mustvalgete piltidega kogum mälestustekilde, lisaks vaid neli varem ilmunud artiklit, mis ometi suudavad suures plaanis haarata Kaasiku arhitektikreedo tuuma 1982. aasta krestomaatilisest postmodernismi manifestist „Venturi ja me“ 2007. aasta Tallinna kesklinna diagnoosini. Nüüdsetes mälupiltides manifestatiivsust ei ole, need on ehtkaasikulikud vaatlused, kus tekst hulgub kohati kiira-käära ja põhiline selgub sageli kuidagi kaude. Ometi saavad tabavalt kinni püütud nii elu kulgu ja maailmanägemist määranud juhuslikud sõlmpunktid kui ka sõprade-kolleegide loominguline olemus. Tekstid, mis pealtnäha räägivad klassikalisel moel tähendusrikastest momentidest lapsepõlves või täiskasvanuea lävel, on siiski kirja pandud arhitekti silme läbi, andes meeleliselt edasi keskkondi ehteestilikust talumiljööst, maanteeäärtest ja rannast metropolitunnetuse kogemuseni sõjajärgses Riias. „Road-movie’ stsenaarium,“ ütles Kaasik tekstikogumiku kohta ise, ja põgusa, liikuva kinnipüüdmise tundest need kantud ongi. Neid tekste on täpselt nii vähe, et toita janu ilmselt paljude teiste jutustamata lugude järele. Aga kuklasse jääb kummitama ka küsimus, miks just need momendid on salvestunud olulistena: juhuslikkuse ilu on see, mis siit jääb. Ka kriitika tänapäeva pihta – mida jagub Kaasikulgi – tuleb esile mõtlikesse arutlustesse põimituna ning on suunatud eelkõige lihtsustava maailmanägemise ja tuimade reeglite läbimõtestamata järgimise vastu

Klassikalisi mälestusteraamatuid leiab Eesti arhitektidelt õigupoolest vähe. Tuntuim on kindlasti Edgar Johan Kuusik, kelle kummastavalt kolmandas isikus, kuid nõtke sulega kirjutatud mälestused annavad laiahaardelise pildi nii arhitekti enda kujunemisteest kui sajandi esimese poole ühiskonnast ja oludest, maalides ühtlasi elavaks hulga teisi eestiaegseid arhitekte, kellest muidu teaksime vaid tööde nimekirja. Erika Nõva annab vastukaaluks ettekujutuse arhitektielust tollases kontekstis harulduse – naisarhitekti – vaatepunktist. Nõva tekst on märksa asisemas kõnepruugis, sageli teravalt otsekohene. Nõukogude aja eripäradest ja bürokraatlike protsesside telgitagustest saab eri määral aimu Ülo Stööri, Dmitri Brunsi või Raul-Levroit Kivi mälestustest. Leonhard Lapini mahlakas mälestustekogumik haarab talle iseloomulikul moel tervet plejaadi elu-, loomingu- ja mõttekaaslasi eri valdkondadest. Aga sellega valik ka enam-vähem piirdub. Mõned, nagu Jüri Okas ja Marika Lõoke või Irina Raud, on otsustanud end jäädvustada konventsionaalse projektide kataloogiga, kindlustades oma retseptsioonile range professionaalse raamistuse; neist esimesed keeldusid tagasivaatelisest intervjuust isegi hiljutise elutööpreemia puhul.

See-eest on ebatavaliselt suurt tähelepanu arhitektide mälestuste ja lugude jäädvustamisele pööranud arhitektide liit. Selle eestvõtjaks on olnud liidu seenioride sektsioon, nähtus, mis on loominguliste liitude seas üleüldse erandlik ja annab tunnistust arhitektide vilkast aktiivsusest kõrge eani. Muu hulgas hoolitsevad seeniorid selle eest, kas ja kuidas arhitektide panus ajalukku jäädvustub. Alates 2007. aastast on tehtud vanema põlvkonna arhitektidega videointervjuusid, praeguseks juba 31 tunni-paaripikkust salvestust, sel ja järgmisel aastal on järge ootamas veel 30. On suurepärane, et niimoodi väärtustatakse suulist ajalugu, mida konventsionaalne ajalookirjutus kuigivõrd oluliseks pidanud ei ole, samas tõstatab ettevõtmine ka mitmesuguseid küsimusi. Kelle mälestused on jäädvustamist väärt? Millised küsimused on küsimist väärt? Ja mille tarvis? Projekti kummitabki mõningane ebamäärasus: intervjuudesse on püütud haarata osaliste kogu elukaar ja tegevus selgema nägemuseta, mis neist jäädvustustest edasi saab. Praegu ei teavita sellise mälupanga olemasolust mitte miski ei arhitektide liidu ega ka arhitektuurimuuseumi kodulehel, kuhu lõpuks osa intervjuudest jõudnud on. Õnneks on Eesti arhitektuuriuurijate kogukond piisavalt väike, et võib loota sõna levimisele.

Intervjuu on intersubjektiivne ettevõtmine: selle käigus ei anta edasi mingit juba selgepiiriliselt olemas olevat lugu, vaid narratiiv sünnib vestluse käigus, küsija küsimuste ja jutustaja vastuste koostöös. Nii on seenioride projektis koonduvad lood nii vastajate kui arhitektidest ja arhitektuuriajaloolastest küsijate nägu. Ja see nägu paljastab vägagi konventsionaalse arusaamise, mis on arhitekti elus olulist või tuleviku tarbeks jäädvustamist väärt: küsitakse eelkõige erialavaliku ajendite, õppimisaja ja karakteersemate õppejõudude kohta ning seejärel kronoloogilises järjekorras enamasti olulisemate, juba kanoniseeritud projektide ja objektide saamislugusid. Mõnevõrra puudutatakse projektbüroode argipäeva ja kuulsamaid, „legendaarseid“ kolleege, selgitatakse ehituskomitee või arhitektide liidu asjaajamiste tagamaid. Taastootes keskuse-perifeeria narratiivi, uuritakse alati välismaiste eeskujude, nähtud ajakirjade ja käidud reiside kohta. Arhitektuurivälisest elust palju teada ei saa: arhitektide seltsielu (pidusid, piljardiõhtuid või ekskursioone) puudutavad möödaminnes vaid üksikud intervjuud ja mõni jutustaja ka keeldub vähegi isiklikumatele küsimustele vastamast. Üllatavalt harva kõlab üldistusi arhitektiks olemise eripärast, rollist ühiskonnas või oma tegevuse muudlaadi sügavamat mõtestamist. Sama harva suhestutakse tänase päeva või üldse oma kunagiste projektide järeleluga: arhitektuuriobjekt väärib tähelepanu ikka oma ideaalolekus, arhitekti ideena. Teisalt, vaadeldes ettevõtmist kui tervikut ja lugedes salvestiste mahakirjutusi järjestikku, koorub neist kohati vastastikku üksteisele viitavatest lugudest ettekujutus arhitektidest kui tihedast, üksteist toetavast kogukonnast, kelle väärtused ja hoiakud on üllatavalt sarnased. Ja kuigi inimlikust poolest saab aimu pigem teiste iseloomustuste kaudu, toovad kõnepruuk, žestid, rütm, pausid ja ütlematajätmised siiski esile ka karakterid. Isegi kui intervjuude ülesehitus ja küsitu liiguvad arhitektuuriajaloo sissejuurdunud rada mööda, muudab suuline ajalugu pildi ikkagi mitmehäälsemaks, lisab nüansse, talletab afektiivseid aspekte.

Samamoodi on jäädvustamiskohuse oma kätesse võtnud sisearhitektid, kel küllap veelgi enam põhjust tavapärase ajalookirjutusega rahulolematu olla. Aastate jooksul on Taimi Soo ja Irena Timusk moodustanud põhjalikud kaustad neljateistkümne vanema põlvkonna sisearhitekti kohta, mis on hoiul nii sisearhitektide liidus kui ka tarbekunsti- ja disainimuuseumis. Võrreldes arhitektidega on nad lähenenud ettevõtmisele vabamalt: kaustad koondavad võrdlemisi heterogeenset materjali, lisaks varasematele või spetsiaalselt läbi viidud intervjuudele on püütud kokku koguda mitmesugust projektimaterjali, visuaale ja ajakirjanduses ilmunud kajastusi. Fotode hulgas on läbisegi interjööride ülespildistused, seltskonnaelu ja lapsepõlvepildid. Sama avara, elu kaasava hoiakuga on intervjuud, mis kohati algavad juba esivanemate eellugudega; samuti tekib intervjuudevahelistest ristviidetest kõnekas võrgustik. Professionaalset uurijat frustreerival moel on sageli puudu viited projektide või kujutiste päritolule või on üldse raske visuaali õige infoga kokku viia. Kuid teisalt seisneb selles õieti ettevõtmise võlu – see ei peagi olema ajaloolaste tegemata töö lüngatäide ega vastama arhiveerimise konventsioonidele, vaid pigem tuleb seda vaadata omaette teosena, kus protsess, sisu ja vorm on võrdväärsed osised. Nn suurele ajaloole alternatiivi pakkuva väikese arhiivina – mõiste on tuletatud Deleuze’i ja Guattari „väikese kirjanduse“ analoogia alusel – ei taotle see mitte vastanduvat, õigemat arusaamist, vaid vaatepunktide mitmekesisust ja hübriidsust.

Ajalooloome on mitmetahuline töö. Kaanon – aktsepteeritud ja ühine, osalt teadvustamatugi arusaam, mida me oma arhitektuuriajaloos oluliseks ja väärtuslikuks peame – kujuneb ajapikku hulga üksikute valikute ja otsustuste tulemusel, mis üksteist täiendavad, aga sageli ka varasemaid arusaamu võimendavad. Seetõttu on suurepärane, et arhitektuuriväljal kostab ses suhtes uurijatega ühevõrra tugevalt ja väga mitmekesises väljenduses ka praktikute endi hääl. Kuid sama põnev on aeg-ajalt peatuda ja teadvustada, mida, miks ja mil moel ajaloo tarbeks talletada püütakse.

INGRID RUUDI on arhitektuuriajaloolane, kriitik ja kuraator,kes töötab EKA kunstiteaduse ja visuaalkultuuri instituudis.

PÄISES: Veljo Kaasik, „Maal. Linnas. Tänaval. Majas“
AVALDATUD: Maja 2-2024 (116), peateema KÕRGE IGA