Loodu(s) vs. taristu

Funktsioonid ruumis või funktsionaalne ruum?

Miks rääkida taristust? Pühendada sellele terve ajakirjanumber? Nii nagu austraallased ei saa ühtki sõnavõttu alustada ilma, et nad tunnustaks maa algupäraseid hooldajaid, ei saa mitte ühtegi keskkonda puudutavat arutelu alustada kliimaprobleemidele viitamata. Need probleemid on üheselt mõistetavalt inimkonna põhjustatud. Taristu ehk infrastruktuur on aga kõige inimloodu alus. Infra ehk alus ja struktuur ehk ehitus. Me oleme loonud tohutud süsteemid ja võrgustikud – globaalne majandus, õigus, transport, energeetika, toit –, mida tehnosfääri masinavärk töös hoiab. Taristus on ilmselged struktuursed vead, mis koormavad meie planeeti ning mida üritatakse nn rohepoliitikaga lappida.

Nagu ikka ilmneb asjade olemus meile siis, kui need on katki. Ühtäkki avastame – kuigi ehk oleme seda alati teadnud –, et meie ehitatud vankumatu aluskonstruktsioon seisab kanajalgadel. Selleks et midagi parandada, tuleb see tükkideks võtta, leida viga, see kõrvaldada ja uuesti kokku panna. Nii võime toimida näiteks mootori või kulunud mööbliga. Kui aga probleemid on nii komplekssed nagu kliima puhul, siis selline analüütiline meetod meid enam ei aita. Mängu tulevad ka isiklikud maailmavaated ja paras kogus usku. Lahenduse leidmine pole enam tehniline tegemise vaev, vaid see vajab sisulist debatti ja loomingulist lähenemist. Nii peab muutuma ka meie arusaam taristust, mis oma olemuselt on midagi väga tehnilist ja tehislikku ehk tehtut, vastupidiselt loodusele ja loomingule, mis on loodud.

Infrastruktuur ehk alusehitus on midagi, mis peaks nähtamatuks jääma, kuid on samal ajal nähtava toimimise eeldus. Nähtamatu nähtavale toomine on omane nii teadusele kui ka kunstile. Esimene avaldab asjade olemust nii, nagu nad on iseeneses, teine aga inimese suhte kaudu nendesse. Esimene on kindel, teine on suhteline ja subjektiivne. Tehnika üritab välistada teadmatust ja mõistetamatust (lihtsustatult öeldes, et sillad kokku ei kukuks), looming üritab tabada seda, mis tervikus on olemas, kuid võrrandisse ei sobitu. Kui looduses on funktsiooni tekkimine tagajärg, selle püsimajäämine aga põhjuslik,¹ siis inimesed teevad oma elu keeruliseks sellega, et nende tegevus peab olema ette planeeritud ja põhjendatud. See võimaldab mõelda eetiliselt ja panna inimesi vastutama oma tegude eest. Tänapäeval ei saa me luua ilu, mis juhuslikult ka enam-vähem toimib, vaid ilu tuleb tahes-tahtmata lisapingutusega – funktsioon on primaarne, ilu teisejärguline. Asi pole muidugi niisama lihtne: kui mõelda näiteks mitmetasandilisest ristmikust, siis ei ole küsimus mitte ilusates ja koledates viaduktides, vaid ennekõike selles, kas kahetasandiline ristmik teeb elu ilusamaks ja kelle jaoks. Oleme jõudnud punkti, kus tehnika ja loomingu vastandamisel on globaalsed tagajärjed, lokaalsetest rääkimata.

Taristu maal

Sõna „infrastruktuur“ võtsid kasutusele prantslased 19. sajandil, kuid selle mõiste tänapäevane tähendus on palju hilisem. NATO loomise tõttu pärast teist maailmasõda hakati rääkima sõjalisest infrastruktuurist. Alles hiljem on mõiste laienenud planeerimise ja projekteerimise valdkonda. Tänapäeval võib taristu all mõelda ükskõik millist süsteemi, mis on vajalik millegi toimimiseks, olgu see aineline, mõtteline, sotsiaalne või digitaalne. Enamasti mõistetakse selle all midagi, mida on vaja ühiskonna turvaliseks, majanduslikuks ja sotsiaalseks toimimiseks ehk see on seotud avaliku huviga, mis tähendab, et ka teatav konflikt indiviidi ja ühiskonna vahel on taristusse sisse kirjutatud. Riikliku tähtsusega taristu puhul saab avalikust arvamusest ja eraomandi puutumatusest mööda hiilida. Alles hiljuti püüdis avalikkuse tähelepanu Lõuna-Eestis Nursipalu harjutusvälja laiendamine, mis kohtas tugevat kohalike vastupanu. Harjutusväljale jäävad eraomandis krundid osteti sundkorras välja. Kohalikud saavad riikliku kompensatsiooni, kuna valitsus on otsustanud, et avalik huvi, mis ei pruugi ühtida avaliku arvamusega, kaalub üles eraisikute oma.

Oleme jõudnud punkti, kus tehnika ja loomingu vastandamisel on globaalsed tagajärjed, lokaalsetest rääkimata.

Kui mõelda ruumilisest taristust, siis kerkivad esimesena silme ette insenertehnika tippsaavutused, mis trotsivad loodusjõude, sildavad mäeahelikke, ühendavad ookeane. Üks selline, jällegi päevakajaline objekt Eestis on Linnamäe tamm ja hüdroelektrijaam, kus peale energiatootmise ja loodushoiu on mängu segatud ka kultuurilugu. Linnamäe hüdroelektrijaama pais on tunnistatud kultuurimälestiseks ja seetõttu on paisutamisega lubatud jätkata tingimusel, et kalade olukorda parandatakse kuskil mujal. Keskkonnaamet aga sellist luba ei väljasta, sest kuskil mujal pole võimalik paisutamise keskkonnamõju korvata.² Taristuobjekti säilitatakse, ilma et see oma algupärast funktsiooni täidaks. See omakorda seab kahtluse alla objekti edasise püsimise.

Tänapäevase taristu puhul kerkivad esile aga hoopis vähem heroilised rajatised. Rohepöörde jaoks on vaja ümber ehitada energiasüsteem. Taastuvenergia vajab hajusamat võrku ja rohkem ühendusi. Kõik rajatavad tuule- ja päikesepargid vajavad ühendusi, mis suudavad energiat vastu võtta sealt, kus on tuult ja päikest, ja laiali jaotada sinna, kus energiat vajatakse. Maa peal ei ole õhuliinidele konkurenti, väljaarvatud linnas, kus maa hind kaalub kaablite maa alla viimise kulukuse üles. Õhuliine on vaja ajakohastada ja taastuvenergiale üle minnes ka juurde ehitada. Eestis on see seotud lisaks n-ö Venemaast lahti ühendamisega. Kui vanade õhuliinidega on inimesed harjunud ja lepivad nendega, siis uutega on olukord keerulisem, vaidlusi on rohkem. Elektri põhivõrgu liinikoridor on kuni 80 meetri laiune! Elering on disainmastide tellimisega teinud ruumilise mõju korvamises otsa lahti, kuid ehk oleks võimalik jõuda olukorrani, kus kõik uued mastid on disainmastid ja liinikoridoride korrastamises saavad sõna sekka öelda ka maastikuarhitektid.

Küsimus ei ole aga ainult jaotusvõrgus, energia tootmisega on lugu veel keerulisem. Mere tuuleparkide planeeringute puhul võtab tohutult aega, et selgitada välja keskkonnamõju ja tasuvus, lisaks veel ühiskonna arvamus. Jälle tulevad mängu kompensatsioonimehhanismid. Saare-Liivi tuulepargi arenduse kodulehelt võib lugeda, et läheduses asetsevad omavalitsused hakkavad saama nn tuulikutasu. Lisaks arendatakse hooldussadamaid ja neid ühendavat teedevõrku ehk tuulepargi ruumiline mõju on kohalikule elanikule oluliselt ulatuslikum kui 10–50 km kauguselt paistvad tuulikud. Samas on kohalikud elanikud ka meres: „Uuringu käigus selgitatakse välja piirkonnas elavate ja liikuvate kalade, lindude, nahktiivaliste, hüljeste ning teiste liikide toitumisalad, rändekoridorid ning liikumisteed, et kogutud info pinnalt hinnata kavandatava meretuulepargi mõju täna selles piirkonnas elavatele ning seal liikuvatele liikidele.”³

Taristu linnas

Linnas suureneb taristu osakaal järsult. Kui maal või merel piisab sellest, kui rajatis keskkonnale liiga ei tee – tehnitsistlik konstruktsioon võib looduskeskkonnas mõjuda isegi atraktiivselt –, siis mida linlikum on keskkond, seda looduslähedasem peab olema ka taristu. Enamik kogetavast avalikust ruumist linnas on tänavavõrk. Kui ühtedele on see kõigest liikumiskoridor, kus oma isiklikus hästi tempereeritud keskkonnas ringi tuhiseda, siis teistele on see peamine, tihti ainuke avalik ruum. Vähe sellest, et see vastuolu kodanikke kahte leeri jagab, Tallinnas on isegi linnavõimu tasandil selle ühise ruumi komponendid eri vastutusalades: transpordi-, keskkonna- ja kommunaal- ning linnaplaneerimisamet on kolm eraldiseisvat üksust. Transport annab sisendi, KeKo projekteerib ja ehitab, linnaplaneerimine korraldab tervikut. Kõlab lihtsalt ja loogiliselt: kõigepealt lahendame konkreetse probleemi ja siis sobitame keskkonda ning lõpuks õpime selles elama. Füüsika tunnist mäletame, et osa valemeid töötab vaid vaakumis või mõnes muus ideaalkeskkonnas. Kui lähtuda ainult funktsioonist, siis peame ilmselt õppima vaakumis elama. Kuid just sellisena kujutatakse tihti ette arhitekti rolli – tegime ideaalse lahenduse, palun kaunistada.

Funktsiooni ja ilu teineteisest lahutamisega oleme viimase kaotanud. Klassikalises arhitektuuris oli ilu kandja ornament. Modernsele inimesele muutus aga funktsioon nii palju tähtsamaks, et ornament tunnistati sootuks kuriteoks. Selle tulemusel aga hakati ilu otsima ruumis ja vormis endas. Ehk nagu Bruno Latour on öelnud, pole me kunagi olnud modernsed – ehitust lihtsustades muutsid modernistid selle veel keerulisemaks. Analüütilisel meetodil klassikalise arhitektuuri funktsiooniks ja dekooriks lammutamisega ei puhastatud üht teisest, vaid loodi hoopis nende hübriid, mis peab olema korraga konstruktiivne ja dekoratiivne, funktsionaalne ja emotsionaalne. Selline hübriidne lahendus toimib hoonete puhul, kus ruumi loomist juhivad arhitektid. Taristu puhul pole varem niimoodi toimitud, kuid just keskkonnaprobleemid on taristu viimasel ajal avalikkuse huviorbiiti toonud ja seadnud senise mõeldud-tehtud-praktika küsimuse alla. Kui esimene reaktsioon on olnud muuta see mõeldud-tehtud-kaunistatud-praktikaks, siis edaspidi peame liikuma mudeli poole, kus kaalukaid ruumilisi otsuseid juhivad vastava haridusega eksperdid.

Arvestades seda, kui kallis on taristut rajada, on kvaliteetsesse projekteerimisse investeerimine esmatähtis. Olulisemate taristuobjektide puhul peaks kindlasti kaaluma arhitektuurivõistluse korraldamist, nagu seda on tehtud peatänavate ja mõne silla puhul. Usun, et kõik Tallinna asumid soovivad oma peatänavat, oma Vana-Kalamaja. Kvaliteetse tulemuse saavutamiseks tuleb ennekõike tagada arhitekti kaasatus objekti valmimiseni. Tahaks ju ilusat elu linnas, mitte funktsionaalses transpordivõrgustikus.

Meetodid ja tööriistad

Kuidas tagada kvaliteetne projekteerimine? Kas arhitektid ikka oskavad sildu, tunneleid ja tänavaid projekteerida ja samal ajal keskkonnamõjuga arvestada? Kui me tahame mõista tänapäevast linna, majandust, sotsiaalseid suhteid, organismi toimimist, siis peamine viis seda teha on mudeldada. Ma ei pea siin silmas makette, vaid arvutusmudeleid: koondame peamised iseloomulikud muutujad, erinevad tingimused ja loome nendest numbrilise simulatsiooni. Nii saab uurida süsteemide toimimist, aga ennekõike nende käitumist, kui parameetrid muutuvad. Kui see kõlab väga tehniliselt, midagi millega tegelevad füüsikud või matemaatikud, siis jah, see on tõsi, kuid kohati veel vilunumad on selles valdkonnas digioskustega arhitektid. Kuna arhitektuur on ülimalt kompleksne valdkond, on teaduspõhisus olnud alati arhitektuuri lahutamatu osa.

Samal ajal on arhitekt olnud alati ka visionäär. Igasugune uus tehnoloogia võetakse kasutusele diletantliku entusiasmiga, mida n-ö tõsised teadlased endale lubada ei saa. Küll aga viib diletantlik entusiasm eksperimenteerimiseni, mis omakorda viib uute teadmisteni. Praeguseks on digitaalne arhitektuur kõike muud kui asjaarmastuslik. Eesrindlikumad inseneribürood on palganud just digioskustega arhitekte, kes suudavad peale simulatsioonimudelite ehitamise nendesse ka loovalt suhtuda, eksperimenteerida ja uut moodi lahendusteni jõuda. Sellisele loomingulisele eksperimentaalarendusele on viimastel aastatel tekkinud ka nimi: loovuurimus. Loovuurimuse kõige tugevam külg ongi just eri distsipliinide kokku toomine ja sünteesimine. Ehitusvaldkonnas nimetatakse seda kokkutoomist integreeritud projekteerimiseks, mis tähendab, et kõik töötavad samas arvutusmudelis. Insener ei paku enam lõplikku lahendust, vaid loob mudeli selle osa, mis analüüsib ja optimeerib kandekonstruktsiooni. Samal ajal võib arhitekt muuta objekti vormi ja saada vahetut tagasisidet, kuidas see liigutus konstruktsiooni kandevõimet või materjalikogust mõjutab. Sellisel meetodil projekteerisime arhitektuuribürooga PART Soolaste perekonna disainmastid, millest esimene oli Risti ristis paiknev kõrgepingeliini disainmast Soorebane. Praeguseks on perekonnaga liitunud veel Sookurg Tartus ja Sookureke Mustvees. Kuigi need on erinevad, on need sama arvutusmudeli kolm eri tulemit.

Kuhu edasi ja kas üldse?

Planeedi suurima probleemi lahendamiseks ehk atmosfääris CO₂ vähendamiseks pakkus ühe visiooni loovuurija, filmirežissöör ja arhitekt Liam Young oma projektiga „The Great Endevour”.⁴ Ta visualiseeris tohutuid jaamasid, mis eraldavad atmosfäärist CO₂ ja pumpavad selle siis sügavale maapõue. See looks uue tööstusharu, mis võiks oma suuruselt olla samaväärne naftatööstusega. Kuigi ehitusvaldkond on üks suurimaid saastajaid, siis võib see tulevikus olla ka planeedi päästja. Samal ajal kui üha enam peaks hoiduma uute hoonete ehitamisest, hakkab meie elukeskkonda üha rohkem mõjutama kliimamuutuste leevendamiseks ja nendega kohanemiseks vajaminev taristu. Arhitektide töövahendid ja -ülesanded on selle tõttu muutumises, kuid mitte meie keskne kompetents, milleks on ruumi kui terviku mõistmine ja kavandamine.

Kui taristu mõiste on aina laienenud ja seekaudu mitmekihilisemaks muutunud, peaks ka selle projekteerimisele mitmekülgsemalt lähenema. Loodan väga, et tänu loodavale maa- ja ruumiametile saavad ruumieksperdid osa riikliku tähtsusega taristu projektide kavandamisest, olgu selleks siis harjutusväljad või (energia)tootmisrajatised. Linnades on aga täiesti möödapääsmatu, et linnaruumi kavandamisse on kaasatud ka arhitekt, kes ei ole ainult kummitempel. Teaduste akadeemia president Tarmo Soomere rõhutab alati, et tulevik on sotsiaalteadlaste päralt. Ma täpsustaks seda väitega, et tulevik on hübriidne, integreeritud ja kompleksne, ja et see ei muutuks sogaseks, on meil vaja loovuurijaid, kelle tugevus on erialaülene lähenemine. Üks arvutusmudeli tugevusi on vastandlike kvaliteetide kokku toomine ja nende suhete parameetriline optimeerimine. Nii saab leppida hübriidide vohamisega ja kaovad mittetoimivad eristused loodu ja tehtu, loomingu ja tehnika, looduse ja taristu vahel. Oluline on nende suhete loominguline kalibreerimine.

SIIM TUKSAM on arhitekt ja loovuurija, Eesti kunstiakadeemia arhitektuuri teaduskonna teadustöö ja doktoriõppekava juht ning arhitektuuripraksise PART kaasasutaja.

PÄISES foto Tõnu Tunnel
AVALDATATUD: MAJA 3-2024 (117), peateema TARISTU

1 Daniel C. Dennet, From Bacteria to Bach and Back: The Evolution of Minds (London: Penguin, 2017).
2 „Keskkonnaamet keeldus Linnamäe paisutusloa andmisest“, ERR, 29.07.2024.
3 Saare-Liivi meretuulepargi veebileht
4 „The Great Endeavor“, Liam Youngi veebileht