Hooletaristu

Tänapäeval tekitab „taristu“ mõiste tavaliselt kujutluspilte teedest, sildadest ja kommunaalteenustest – ühiskonna toimimiseks hädavajalikest füüsilistest süsteemidest. Kuid taristut võib mõista laiemalt kui üksnes millegi käegakatsutavana: see võib hõlmata ka hoole-, tervenemis- ja empaatiavõrgustikke. Hooletaristu kui kogukondlik algatus läheb kaugemale pelgast funktsionaalsusest, luues sidemeid, mis kosutavad vaimu ja soodustavad kollektiivset paranemist.

Ehitatud ja sotsiaalsete keskkondade läbipõimituses ilmnev kollektiivne jõud näitab, kuidas sellised algatused ei pruugi parandada mitte üksnes füüsilisi, vaid ka sügavamaid ühiskondlikke haavu. Selle kontseptsiooni selgitamiseks tutvustan ma nelja Ukraina algatuse ja vabaühenduse kogemust, mis puudutavad Ukraina ülesehitamist keset käimasolevat sõda. Nende püüdlused – sealhulgas vabatahtlik töö, kultuuri edendamine, hariduslikud tegevused, looduskeskkonna taastamine ja kogukonnasündmuste korraldamine – tõstavad esile ühistegevuse elutähtsat rolli.

Repair Together

Repair Together (ee parandame koos) on vabatahtlike algatus, mis keskendub venemaa¹ sissetungis kannatada saanud Ukraina külade ülesehitamisele. Füüsilist taastamistööd püüavad nad ühendada kultuuritegevuste, vabatahtlike kaasamise ja kogukonnasündmustega muusika, kunsti ja kultuuri kaudu. Repair Togetheri kaasasutaja, DJ ja loovjuht Daria Kosjakova rääkis nende projektidest lähemalt.

Nähes Tšernihivi oblastis valitsevat hävingut ja emotsionaalset kahju, saime me aru, et tarvis on nii füüsilist kui ka emotsionaalset taastamistööd, mis viiski Repair Togetheri loomiseni.

Mis inspireeris Repair Togetheri kontseptsiooni? Kuidas te neid tegevusi korraldama hakkasite?

Daria Kosjakova (DK): Enne täiemahulist sõda olime me lihtsalt üks sõpruskond, kes armastas koos reisida ja pidutseda. Kui venemaa sisse tungis, pakkus Vika, üks meie kaasasutajatest, idee korraldada Hostomelis nn koeratalgud, et toetada sealset loomade varjupaika. See tõi kokku 40–50 vabatahtlikku. Nähes Tšernihivi oblastis valitsevat hävingut ja emotsionaalset kahju, saime me aru, et tarvis on nii füüsilist kui ka emotsionaalset taastamistööd, mis viiski Repair Togetheri loomiseni. Kahe aasta jooksul on 4500 vabatahtlikku puhastanud 180 objekti, teinud korda 60 kodu ja alustanud 16 uue ehitamist. See on loonud ainulaadse õhustiku, kus vabatahtlikel tekib side nii üksteise kui ka kohalike kogukondadega.

Millega Repair Together tegeleb?

DK: Esialgu koristasime me rususid, parandasime katuseid, tegime värvimistöid ja korrastasime avalikke kohti, nagu mänguväljakud ja rahvamajad. Nüüd oleme me remondireividest edasi liikunud ja keskendume kolmele põhiprojektile.

• Rahvusvaheline ehituslaager
  Tšernihivi oblatis Lukašivka külas toimuv laager keskendub okupatsiooni ajal hävitatud kodude taastamisele. Vabatahtlikud töötavad 11 maja kallal ja elavad ise õdusas ühiskasutatavas hoones, kus neil on toiduvalmistamis- ja pesupesemisvõimalused, dušš, internet. Laager on isemajandav, kuivõrd toiduvalmistamise ja koristamisega tegelevad samuti vabatahtlikud.
• Velõke Divnõtstvo (naiste maja)
  Selle projektiga püüame murda stereotüüpi, mille järgi naistel pole ehitusse asja. Meil oli soov sedalaadi eelarvamusi lõhkuda ja tõestada, et naised suudavad sama hästi ehitada kui mehed, kui mitte paremini. Praegu ehitab meie tiim maja proua Ninale, üksikemale, kes kaotas sõja tõttu kõik. Proua Nina säilenõtkus innustab tiimi piire kompama ning naiste jõudu ja ehitusoskusi tõestama.
• Kogukonnakeskus Kiievis
  Hiljuti avatud keskus pakub ruume vabatahtlikele, aktivistidele ja kogukonnaliikmetele, et luua tutvusi, vahetada mõtteid ja teha Ukraina taastamisel koostööd. Ühtlasi korraldatakse seal kultuuriüritusi ja töötubasid, mis aitavad kogukonnasidemeid tugevdada.

Mis on teie eesmärgid? Millist tuge vajate, et neid täide viia?

DK: Meie eesmärk on taastada veelgi rohkem kodusid ja kogukondi üle terve Ukraina: viia käimasolevad rahvusvahelised ehituslaagrid lõpule ja alustada järgmistes piirkondades uutega. Selleks on meil tarvis jätkuvat rahalist tuge ehitusmaterjalide, tööjõu ja logistika jaoks, mistõttu otsime praegu aktiivselt partnereid ja sponsoreid.

Peale ülesehitustöö on meil mõtteis sõja tekitatud keskkonnakahju ja seetõttu planeerime oma tegevuse laiendamist teistessegi valdkondadesse. Näiteks oleme juba alustanud tegevust linnaruumi parendamiseks ning meil on mõttes ka keskkonna tervendamisega seotud projektid.

Nova Kahhovka muinsuskaitse selts

Nova Kahhovka muinsuskaitse seltsi rajasid 2012. aastal arhitektid Jelõzaveta ja Tetjana Jevsejeva. Selle eesmärk on Lõuna-Ukraina ainulaadset pärandit kaitsta, taastada, uurida ja tutvustada. Organisatsioon kaasab pärandikaitsesse kohalikke elanikke, korraldab restaureerimistöid, näitusi ja haridusalgatusi kohaliku ajaloo tutvustamiseks ning püüab lammutada Nõukogude ja vene käsitlusi Lõuna-Ukraina kultuurilise identiteedi kohta.

Mis on teie organisatsiooni fookus?

Jelõzaveta Jevsejeva (JJ): Meie projekt Nova Kahhovkas keskendub linna ainulaadse kultuuripärandi, iseäranis kiv1itikandite säilitamisele ja taaselustamisele. Kivitikand, ukraina keeles „кам’яна вишивка“, on 1950. aastatel kunstnik Hrõhori Dovženko väljaarendatud tehnika. Ta nikerdas keerulisi ukraina rahvusmustreid otse hoonete fassaadidele, ühendades oma erilisel viisil traditsioonilist kunsti ja modernistlikku arhitektuuri ning tehes tavalistest ehitistest linna identiteeti ja vastupidavust peegeldavad kultuurisümbolid.

Milline on töötubade mõju osalejatele ja kogukonnale?

JJ: Töötoad pakuvad praktilist viisi taasleida kultuurilisi juuri, seda iseäranis neile, kes on sõja tõttu pidanud ümber asuma. Oma kätega restaureerimine pakub inimestele eesmärgi- ja kogukonnatunnet. Üks meeldejääv osaleja oli Donetskist pärit naine, kelle kodu oli hävinud. Pärast kivitikanditehnika õppimist ütles ta: „Ma lähen tagasi, ehitan oma kodu uuesti üles ja teen sellele kivitikandi.“ Selles väljendub nende töötubade sisendatud säilenõtkus ja lootus. Nad ei paku üksnes kultuurilist pidet, vaid ka emotsionaalset tervenemist, aidates osalejatel oma elusid uuesti üles ehitada. Julgustame teisigi kogukondasid selliseid töötube korraldama, sest tegemist on võimsa vahendiga, mis aitab kultuuri säilitada ja iseendal taastuda.

Töötoad pakuvad praktilist viisi taasleida kultuurilisi juuri, seda iseäranis neile, kes on sõja tõttu pidanud ümber asuma.

Millised on teie organisatsiooni tulevikuplaanid? Kuidas inimesed teid toetada saavad?

JJ: Pühendume hoolimata sõjast endiselt oma kultuuripärandi säilitamisele. Meie tulevased projektid hõlmavad kunstiteoste restaureerimist, haridusprogramme ja pärandi tutvustamist. Meid saab toetada, kui osaleda töötubades ja käia näitustel, levitada sõna ja korraldada meiega koos üritusi.

Ukraina keskkonnahumanitaaria võrgustik

Ülesehitamise käigus tuleks teha aktiivset koostööd keskkonnaasutustega, et tagada säästev areng. Ukraina keskkonnahumanitaaria võrgustik (UKV), mille lõid 2022. aastal Dmõtro Tšepurnõi, Karolina Uskakovõtš, Jonathon Turnbull, Oleksandra Pohrebnjak ja Ewa Sułek, mängib selles keskset rolli.

Milliseid ökoloogilisi probleeme on UKV Ukraina maastikega seoses tuvastanud? Kuidas te neile oma algatustes tähelepanu pöörate?

Karolina Uskakovõtš (KU): Pärast Kahhovka tammi tragöödiat hakati nii Ukrainas kui ka maailma meedias rohkem rääkima venemaa ökotsiidist. Üks meie avasarja seminaridest oligi pühendatud „ökotsiidi“ mõistele. Arutasime seal looduse relvana kasutamist, sõja keskkonnamõju ja seda, mis sellest kõigest maha jääb. Hiljem tegime haridusliku sarja Grounding Invasioni kunstiresidentuuris, kus arutasime täiemahulise sissetungi keskkonnatagajärgi, tõstes esile nii kahjulikku mõju kui ka paradoksaalsel kombel avanenud võimalusi, nagu näiteks looduskaitsemeetmed ja looduslikkuse taastamine. Hiljem uurisime neid koos Vidnova Labi programmiga.

Dmõtro Tšepurnõi (DT): Suur siht on taastada looduslikkus Ida-Ukraina lahinguväljadel, mis on tohutult mineeritud ja mille demineerimine võib võtta sajandeid. Aktivistid loovad nende alade looduskaitse alla võtmiseks meetmeid, mis oleksid kooskõlas Ukraina Smarahdova Mereža ja laiemate Euroopa ökoloogiliste strateegiatega. Eesmärk on jätta umbes 30% Ukraina territooriumist loodusele, selle asemel et jätta see põllumajanduse või taristu jaoks.

Põhiküsimus on Ukraina energiasüsteemi toimepidevus. Venemaa rünnakud energiataristule näitavad, et tarvis on uut ja jätkusuutlikku strateegiat pikkade elektrikatkestuste üleelamiseks.

Ewa Sułek (ES): Esimeses seminarisarjas toimus meil viis vestlusringi, mille teemad olid: ökotsiid, toit ja põllumajandus, linnaökoloogiad, Tšornobõl (ja tuumakatastroofide mõju keskkonnale laiemalt) ning keskkonnahoiu, -uuringute ja -kunsti tulevik Ukrainas.

Oleksandra Pohrebnjak (OP): Tahaksin süüvida rohkem sellesse, kuidas venemaa sõda Ukrainas on häirinud ülemaailmset toidutootmist ja -tarnet. Samuti uurime ökoloogilise põllumajanduse lähenemisviise, mis on tekkinud seoses Ida- ja Lõuna-Ukraina mustmulla-alade okupatsiooni alla jäämise ning sealsete majapidamiste ümberasumisega turvalisematesse piirkondadesse. Me arutasime seda seminaris ja arutelu jätkub Turneri auhinnale nomineeritud Cooking Sectionsi projekti Climavore Ukraina osakonnas.

Kuidas võiks võrgustiku tegevus areneda, et tegeleda Ukraina keskkonnaprobleemide ja -võimalustega?

DT: Pikem eesmärk on mõjutada säästvat ülesehitustööd puudutavaid poliitilisi arutelusid. Hoolimata Ukraina vabaühenduste püüdlustest on rohelähenemised poliitikute seas endiselt ebapopulaarsed. Me toetame Oleksi Vassõljuki Ukraina sõja keskkonnatagajärgede töögrupi ideed luua miiniväljadele ja lahinguväljadele looduskaitsealad. Ökonomistid võivad survestada Kahhovka tammi taolist taristut uuesti üles ehitama, kuid ökoloogid näevad siin rohelise taastamise potentsiaali – ehkki sõjastrateegia küsimused muudavad need arutelud keerukamaks.

Meie jõupingutused hõlmavad ka Donetski ja Luhanski tööstuspärandi käsitlemist, et seegi tulevikuplaanidesse jõuaks. Meil tuleb juba praegu valmistuda raskusteks, mis tekivad pärast aastatepikkust okupatsiooni ja sõda sinna tagasipöördudes.

Jonathon Turnbull (JT): Me püüdleme selle poole, et võimalikult palju meie uurimusi, sündmusi ja tegevusi toimuks Ukrainas, jäädes samal ajal üle maailma kättesaadavaks. Pärast Ukraina võitu on meil ülesehitamisel vaja tugevat keskkonnavõrgustikku, mis ühendaks teadlasi, kultuuriloojaid ja teisi, et luua elujõuline ökokultuuriline kogukond.

KU: Paljud noored ukrainlased on pidanud venemaa sõja tõttu ümber asuma. Üks meie viimase aja ülesandeid on olnud tegeleda ümberasunud ukraina lastega nii Ukrainas kui ka kaugemal, et edendada nende teadmisi keskkonna teemal ja kasvatada järgmist Ukraina keskkonnakaitsjate põlvkonda.

Me toetame Oleksi Vassõljuki Ukraina sõja keskkonnatagajärgede töögrupi ideed luua miiniväljadele ja lahinguväljadele looduskaitsealad.

Ukraina solidaarsusrühmitus Vsesvit

Vsesvit (ukr всесвіт, ee universum/maailm/kõiksus) on Londonis tegutsev Ukraina solidaarsusrühmitus, mille rajasid Maria Pastuhh, Valentõn Rajenkov ja Janina Pedan vastuseks venemaa sissetungile. Alustades 2022. aasta kevadel annetuskeskusena Peckhami sõltumatus raamatukogus Biblioteka, kogusid nad üheksa kuuga 41 000 naela, mille eest osteti Ukrainale meditsiinivarustust. 2023. aasta jaanuaris kasvas sellest välja sotsiaalne ettevõte Vsesvit, et jätkata annetuste kogumist ja ehitada ühtlasi üles kogukondlik võrgustik. Nad korraldavad kultuurisündmusi ja Ukraina kultuuri tutvustavaid üritusi ning edendavad dialoogi vastupanu, kolonialismivastase võitluse ja mitmekesisuse teemal.

Millist koostööd teeb Vsesvit teiste Ukraina vabatahtlike rühmitustega. Milline mõju on sellel kohapealsetele vastupanupüüdlustele?

Maria Pastuhh (MP): Paljusid neist rühmitustest juhivad inimesed, keda ma isiklikult tunnen. Nad ohverdasid oma karjäärid, loomeprojektid, näitused ja reisid, panid oma elud pausile (ja ohtu) ning keskendusid praktilisele tööle kohapeal, organiseerides vastastikuse abi rühmi, et vägivaldsele sissetungile ja selle tagajärgedele vastu seista. 2014. aasta Euromaidani meeleavaldustel Kiievis tegutsesin ma vabatahtlikuna meeleavaldajate laagri improviseeritud esmaabipunktis. See kogemus õpetas mulle tohutult palju, ma poleks praegu sama inimene, kui ma poleks seal olnud. Kui algas täiemahuline sissetung, siis mõistagi kasutasin ma neid oskusi, mis ma 2014. aastal omandanud olin, ja lõin kriitiliste esmaabitarvete kogumispunkti. Hiljem hakkasime korraldama korjandusüritusi ja järk-järgult keskendusimegi aina enam annetuste kogumisele, kogukonnaloomele ja kultuuri esindamisele.

Vsesvit lõimib oma ettevõtmistesse dekoloniaalseid vaateviise. Milline on teie kogemus kultuurilise autonoomia ja säilenõtkuse edendamisel?

Janina Pedan (JP): Näeme kõvasti vaeva, et taaselustada ukraina rituaale ja käsitööd, mida Nõukogude ajal alla suruti, ning aidata inimestel nõnda meie kultuuriga uuesti sidet luua ja toetavat kogukonda üles ehitada. Londonis tegutsedes puutume kokku paljude teiste aktivistide ja diasporaadega. Peale omaenda kogemuste mõtestamise ja venemaa kolonialismi vastu seismise näeme väärtust ka laiema aruteluvõrgu loomises ja erinevate rühmituste vastastikuses toetamises.

Vsesvit toetab ühtlasi ukraina kväärkogukonda ja teeb selle häält kuuldavaks. Kuidas selline kaasamine teie üldiseid solidaarsus- ja toetuspüüdlusi tugevdab?

MP: Meil vedas, et tutvusime mitme vaimustava Londonis viibiva ukraina kväärkogukonna liikmega, kes avaldasid raamatu „Queer Ukraine: Anthology of Ukrainian Queer Voices During Wartime“ („Kväär Ukraina: Antoloogia ukraina kväärihäältest sõja ajal“). Ma arvan, et meie panus seisneb lihtsalt sõna levitamises ja nende töö laiemale publikule tutvustamises. Me käime alati koos Londoni Trans+ Pride’il, mis pole lihtne, sest Ühendkuningriigi vasakpoolsete seas pole Ukraina toetamise teemal sugugi üksmeelt. Me kasutame oma platvormi, et viia nende tööd inimesteni, kes muidu nendeni ei jõuaks. Hea näide sellest on mõnda aega tagasi toimunud suurel diasporaa korjandussündmusel osalemine. „Queer Ukraine“ oli seal meie enimmüünud raamat ja paljud ukrainlased paistsid ukraina kväärkirjanduse avastamisest elevil olevat.

Milliseid uuenduslikke rahakogumisstrateegiaid on Vsesvit Ukraina toetamiseks leidnud? Kuidas on need lähenemised ajas arenenud?

MP:  Pärast seda kui esimene põhjalikuma meediakajastuse ja üldise kaastunde laine oli möödas (milleks kulus umbes kuus kuud), tuli meil hakata loominguliselt lähenema. Meie esimene kultuurisündmus – fototrükkide müük – polnud kuigi edukas. Katsetasime eri formaatide, asukohtade ja korraldustega, aga seisime silmitsi dilemmaga: piletiga sissepääs aitas küll rohkem raha koguda, kuid me soovisime, et sündmused jääksid kättesaadavaks. Meie koosviibimised aitavad sõjapõgenikel kogukonda leida ja mitteukrainlastel meie kultuuri tundma õppida, nii et taskukohasus on tähtis. Saime ka teada, et Ühendkuningriigis on loteriipiletid populaarne ja tõhus viis raha kogumiseks.

JP: Avastasime, et mõningate meie disainitud esemete müük läheb veebis päris hästi, seega plaanime avada veebipoe ja vaadata, kuidas sellega läheb.

Suurim mure on praegu see, et Ukraina on avalikkuse tähelepanu alt välja nihkunud.

Milliste rahaliste raskustega Vsesvit ja kodanikurühmitused silmitsi seisavad? Kuidas saavad inimesed ja kogukonnad väljaspool Ukrainat teie jõupingutusi kõige paremini toetada?

MP: Suurim mure on praegu see, et Ukraina on avalikkuse tähelepanu alt välja nihkunud. Kui 2022. aastal tõi ürituse kirjelduses ukrainlaste mainimine kohale veel suuri rahvahulki, siis nüüd võib see pigem heidutada, mõjutades nõnda rahakogumist. Mis meie rahalistesse vahenditesse puutub, siis mingit rahastust peale mõne Patreoni toetaja meil ei ole. Ehkki me ei taotle kasumit, on meie kultuuriprojektidel siiski eelarved, mistõttu hakkame nüüd ka rahastust taotlema. Soovime kutsuda Londonisse ukraina kunstnikke, õpetlasi ja aktiviste, maksta neile õiglast tasu ja katta nende kulud.

LISA GONCHARENKO on Ukraina arhitekt, linnaplaneerija ja teadur. Liza töötab maastike taastamise ja arhitektuuri jooniste narratiivse mõju uurimisega.

PÄISES foto: Andrii Yakymenko
AVALDATUD: MAJA 3-2024 (117), peateema TARISTU

1  Eestikeelsesse teksti on üle kantud autori sümboolne otsus kirjutada ingliskeelses algtekstis „venemaa“ väikese algustähega. See otsus märgib venemaa mittetunnustamist ja isoleerimist rahvusvahelisest üldsusest – toim.