Kui hooned võrsuvad pinnast, millel nad seisavad

Territooriumist lähtuv projekteerimine väärtustab ressursside ammutamise asemel seotust. Bioregionaalse projekteerimise teemal arutavad Clara Kernreuter Atelier LUMAst ja Maria Helena Luiga kuidas.worksist.

Projekteerimise ja territooriumi vahelise sideme taastamine

Arles’is on meil riisipõllud, karjamaad, Aleppo männid, lubjakivi ja punane liivakivi. Miks on siis meie elamupiirkonnad ehitatud tuhaplokkidest, PVC-st, kipsplaadist ja kivivillast? Küsimus võib tunduda naiivne, kuid illustreerib kõnekalt paradoksi, kuhu oleme jõudnud. See paljastab lõhe territooriumide ja nende arendajate vahel. See viitab mälu- ja teadmiste kaotusele, mille on põhjustanud materjalide, tehnikate ja töövõtete üleilmne standardiseerimine. See toob esile fakti, et me ei oska enam territooriume „asustada“. Oleme lääne ühiskonnas ehitamise kui tegevuse ühtlustanud, kaotades eriomased ehitusvõtted, materjalid, tekstuurid ja arhitektuurse identiteedi, mis kunagi ehituskunsti vastava territooriumiga sidusid. Kui soovime ehituskultuuri ja territooriumi uuesti kooskõlla viia, ei saa me lasta projekteerimisel ega arhitektuuril lihtsalt tehnoloogilise progressi või globaalsete trendide trajektoore pidi areneda. Meil tuleb projekteerimine uuesti kontekstualiseerida ja mõista, mida see eeldab: nimelt loobumist ülemaailmsest ekstraktivistlikust mudelist, mis pärineb massilisest industrialiseerimisest ja produktivistlikust kolonialismist, mis elab edasi neoliberaalse globaliseerumise kujul. Nüüd, kui territooriumide elatavus on põletavam küsimus kui kunagi varem, on „bioregionaalse projekteerimise“ mõistel uus tähtsus.

Bioregionalism tekkis mõistena 1970ndatel hipiliikumise-järgses Californias. Seda edendasid radikaalsed ökoliikumised, mis püüdlesid keset tööstusühiskonda kohaliku autonoomia poole. 1977. aasta essees „California taasasustamine“ tegid liikumise rajajad Peter Berg ja Raymond Dasmann üleskutse territooriumide „taasasustamiseks“.¹ Essee üksnes ei propageeri loodusesse tagasipöördumist, vaid kritiseerib ühtlasi ilmnenud killustumist, mis lahutab üksteisest tootmis- ja kasutuskohad, poliitilised otsused ja ökoloogia. Bioregiooni mõistetakse territooriumina, mida ei märgi halduspiirid, vaid võrdlemisi homogeensed ökoloogilised tunnused (valgalad, geoloogia, geomorfoloogia, kliima, elavad ökosüsteemid). Ent oleks liialt lihtsustav arvata, et jaotus on puhtalt ökoloogiline: maastikuarhitekt Robert Thayeri sõnul on bioregioon kõige loogilisem koht ja mõõtkava kogukonna jätkusuutlikuks ja elujõuliseks tekkeks ning juurdumiseks.² Sestap on bioregioon ühtlasi midagi kultuurilist ja sotsiaalset. Ühes bioregioonis elavad kogukonnad kujundavad oma identiteeti, praktikaid ja narratiive otseses seoses territooriumi ressursside ja piirangutega.

Projekteerijatele, kes püüavad kontseptsiooni praktikas proovile panna ja murda lahti üleilmse standardiseerituse loogikast, toimib bioregioon nii operatiivse raamistikuna kui ka analüütilise tööriistana. „Bioregionaalne projekteerimine“ pole seega mitte meetod, mida rakendada, vaid ontoloogiline nihe: projekteerimine mitte enam territooriumil, vaid sellest olemuslikult lähtuvalt. See eeldab eetilise hoiaku võtmist ning loobumist „autor-projekteerija“ rollist, et võtta hoopis „projekteerija-vahendaja“, „projekteerija-ühendaja“ või koguni „projekteerija-asuka“ roll. Samuti tähendab see, et tootmismudel ise on sama oluline või olulisemgi kui selle konkreetne rakendus.

Bioregiooni materialiseerimine: Arles ja Magasin Électrique

Alates 2016. aastast on Arles’i linnas tegutsev Atelier LUMA püüdnud bioregionalismi rakendada. Selle interdistsiplinaarne projekteerijate, arhitektide ja uurijate tiim katsetab kohalikku, mitte-ekstraktivistlikku materjalitootmist invasiivsetest taimedest, põllumajanduslikest kõrvalsaadustest, vetikatest ja tööstus- ning ehtitusjäätmetest. Koostööpõhise platvormina tegutseb Atelier Luma käsikäes teiste huvipooltega nagu talunikud, käsitöölised, kultuuritegijad, tootjad ja laborid, et kujundada lahendusi, mis lähtuvad ökoloogilisest ja majanduslikust reaalsusest. Ehkki juured on Arles’i, Camargue’i, Alpilles’i ja Crau bioregioonis, on Atelier LUMA järk-järgult tegevust laiendanud teistesse Prantsusmaa, Euroopa ja Vahemere piirkondadesse, kohandades lähenemist vastavalt maastikele ja väljakutsetele.

Esimene pilootprojekt valmis 2023. aastal Magasin Électrique’i renoveerimise näol, koostöös Londoni arhitektuuristuudioga Assemble ja Brüsseli stuudioga BC Architects & Materials. Tööruumideks, töökojaks ja näitusepaigaks ümber kujundatud hoone toimib bioregiooni „aktiivse arhiivina“: stabiliseerimata savi, riisitaimedest soojustus ja akustilised paneelid, päevalillevartest krohv ja kergsavist plaadid. Lisaks materjalidele demonstreerib see viisi, kuidas elava territooriumiga lävida, tuues ilmsiks selles peituvad vood, pinged ja võimalused.

Projekteerimisprotsess algas väliuuringutega: maastikel jalutamisega, materjalivoogude kaardistamisega, kohalike kuulamisega. Sotsioloog Bernard Picon märgib, et Camargue on „põllumajandusinseneeria rajatud maastik“,³ milles valitsevad monokultuurid, näiteks riis, mille jäägid põletatakse sageli écobuage’i-nimelise saastava praktika käigus; päevalilled, mille varred jäävad kasutamata; Arles’i meriinovill, mis oli kunagi elutähtis, pole enam majanduslikult mõttekas. Lähtudes nendest tingimustest, algatab tiim arutelusid, toob päevavalgele vastuolusid ja kujutleb alternatiivseid stsenaariume.

Uute materjalide arendamine pole kunagi puhtalt tehniline tegevus: sooritust ja keskkonnamõju on võimalik mõõta, kuid tekkivate tarneahelate sotsiaalne, kultuuriline ja majanduslik tagajärg jääb seejuures ebakindlaks. Näiteks: kas tasub kasutada päevalillekasvatuse kõrvalsaadust, olgugi et see pärineb tööstuslikust monokultuurist? Sellises kontekstis tuleb projekteerimisel omaks võtta ebakindlus ja varieeruvus – ressursside, nende tsüklite, ideede ja otsuste varieeruvus, mis eeldab tööstuslikust standardiseerimisest kaugemale minevate kohanduvate tootmissüsteemide leiutamist. Sellises kontekstis saab arhitektuurist vahendav tööriist ja paikadest saab projekteerijate, põllumeeste, tehnikute ja ametivõimude vahelise dialoogi ruum. Eesmärk pole arendada ning toota üksnes materjale, vaid edendada ühist kultuuri, vahetada teadmisi ja harida selle käigus nii projekteerijaid, oskustööjõudu kui ka ehitajaid.

Tuleb tunnistada, et Magasin Électrique sündis privilegeeritud tingimustes — LUMA Arles’i rahastus ja lähedus võimaldasid meeskonnal töötada otse ehitusplatsi kõrval, prototüüpida kohapeal ning korraldada enne ehitust kaheaastane katse- ja residentuuriperiood. Selline näidisprojekt on ülioluline: see inspireerib, annab teostatavuse tõenduse ning aitab struktureerida võrgustikke, tarneahelaid ja koostöösuhteid, mis hõlbustavad edasisi projekte.

Seda näitlikustab hiljutine Clinique Paoli renoveerimisprojekt Arles’is, kus Magasin Électrique’ile välja töötatud materjale ja samu meistrimehi kasutades õnnestus vähendada ehituse kogumaksumust poole võrra – tänu varem loodud teadmistele, tootmisahelatele ja oskustööjõu varasemale kogemusele. Bioregionalism toimib korduste kaudu: iga materijaliarendus, iga hoone sillutab teed järgmisele.

Bioklimaatilised konstruktsioonid: ehitamine roo ja saviga eri kliimavööndites

Atelier LUMA jätkab Magasin Électrique’is bioregionaalse materjaliarendusega ja tegi 2025. aastal algust uue territoriaalse uurimusega „Roog × Savi“. Tegu oli osaga Euroopa Liidu platvormi LINA rahastatud kuuekuusest uurimistööst, mis teostati koostööna Tallinnas tegutseva stuudioga kuidas.works. kuidas.works on 2021. aastal asutatud uurimuslik arhitektuuri- ja ehitusstuudio, mis tegeleb vundamendi kaevetööde mineraalsete jääkide väärindamise ning kohalike savipõhiste ehitusmaterjalide väljatöötamisega.

‘Materjaliarendus keskendus kahele piirkonnas laialt levinud ressursile – pilliroole (Phragmites australis) ja savile –, uuris nende potentsiaali tänapäevaste ehitusmaterjalidena ja tipnes spekulatiivse välisseina prototüübi konstrueerimisega. Uurimistöö toimus paralleelselt kahes kliimavööndis: Tallinna külmas ja niiskes mandrilises kliimas ning Arles’i vahemerelises kliimas. Üht ja sama ressurssi vaadeldi lokaliseeritud vaatevinklist, uurides selle ökoloogilist funktsiooni, koristuslogistikat, hooajalisust ning nii traditsioonilist kui ka tänapäevast ehitustava.

Pilliroog esineb mõlemas bioregioonis tiheda kooslusena märgaladel (järved, rabad, rannikualad) ja on ökosüsteemi oluline osa: roostik pakub elupaiku lindudele ja muule faunale, stabiliseerib kallast ja toetab toitainete ringlust. Materjali kvaliteet sõltub päritolukohast ja käsitsemisest (mullatüüp, ilmastiku kõikumine, lõikamisviis, sorteerimine, kuivatamine, ladustamine). Ent kuigi roogu leidub mõlemas piirkonnas rohkesti, pole sellel mõjuvat väljundit, mis oleks korrelatsioonis roo kui loodusliku, regeneratiivse ressursi igaastaselt tekkiva mahuga.

Ajalooliselt on roogu kasutatud märkimisväärses mahus katusekattematerjalina ning soojustamiseks; tänapäevased kasutusalad on mahuliselt marginaalsed: Prantsusmaal kasutatakse roogu vaid hõredates mattides päikesevarjudena ja krohvipõhjades, Eestis harvaesinevate rookatuste tegemisel või renoveerimisel ning mattidena soojustuseks ja krohvimiseks. Kõige kvaliteetsemat roogu hoitakse käsitsi tehtavate katuste jaoks; traadiga kokku seotud krohvi- ja soojustusmattide puhul sobib ka vähemkvaliteetne ning ebaühtlase pikkusega kõrs.

Meie uurimis- ja arendustöö püüdis seda ebakõla lahendada igasuguse kvaliteediga pilliroogu (sh tootmisjäägid) väärindades, et katsetada madala kvaliteediga sisendi kasutuskõlblikkust. Alustasime bioregionaalse konteksti ja ressursi analüüsimisest, liikudes seejärel edasi materjali väljatöötamise ja seinasõlme prototüüpimiseni. Töö uurimuslik faas hõlmas roo- ja kergsaviehitusealasest kirjandusest ülevaate loomist; pilliroo bioloogia, kasvukeskkonna ja omaduste analüüsimist; kohalike huvipoolte ja roopõhiste majanduste kaardistamist, et teha kindlaks materjali kultuuriline, ökoloogiline ja majanduslik olulisus; ja kliimavööndite võrdlemist välisseina nõuete täpsustamiseks.

Lõplik prototüüp on Tallinnale ja Arles’ile paralleelselt välja töötatud välisseina komposiitsektsioon, mis kombineerib meie välja arendatud roo- ja savimaterjale olemasolevate roopõhiste toodete ja puitkarkassiga. Konstruktsioon lõimib kergkaalulisi lahendusi rasketega: üks pool on kujundatud külmadele ja niisketele, külmumise-sulamise tsüklitega tingimustele, teine aga rohke päikesepaiste ja hooajaliste tuultega kuumadele ja kuivadele tingimustele.

Ehitus visiooni ja mateeria vahel

Meie töö asetub ideoloogia ja hädavajalikkuse vahele. Millal lakkab bioregiooniline lähenemine ehitamisele olemast nišinähtus ja muutub uueks normiks? Sõltub selle tulevik tootmise skaleeritavusest ning katkematutest homogeensetest materjalivoogudest või hoopis projektipõhisest kasutusest, mis arvestab ressursside hooajalisust ning vajaliku oskustööjõu väljakoolitamisest? Kuidas mõõta edu mitte ainult materjalitõhususe, vaid ka kohandatavuse, säilenõtkuse ning laiema ökoloogilise ja sotsiaalse mõju põhjal? Tehnilises plaanis seisneb väljakutse materjalide käitumise, tootmise ja kokkupaneku täiustamises nii, et see ei riivaks projekti põhiprintsiipe. Majanduslikult tekib küsimus, kas roopõhine ehitus suudab täita kohalikke vajadusi ning rajada lõikusel, töötlemisel ja ehitamisel toimivaid väärtusahelaid. Kas roost võiks saada arvestatav piirkondlik ressurss ajal, mil kogu Euroopas kogub hoogu märgalade taastamine? Praeguses etapis kutsume arhitekte, ehitajaid, uurijaid ja materjaliarendajaid meiega kaasa mõtlema, et katsetada, dokumenteerida ja jagada uurimusi ning arendada pilootprojekte, mis seoksid kohalikud toormaterjalid kliimaspetsiifilise projekteerimisega –  kõike selle nimel, et kujutleda ja luua tõeliselt post-ekstraktivistlikku arhitektuuri.

Töö käigus mõistsime, et bioregioonilise vaatenurga võtmine tähendab paratamatult ka vastuoludele otsa vaatamist. Me ei saa lihtsalt kohalikke ressursse või jäätmeid väärindada, ilma et vaatleksime kriitiliselt süsteemi, mille käigus need tekivad. Millise mudeli najal need püsivad? Kes neist tegelikult kasu lõikab? Ja kuidas mobiliseerida pärandteadmisi neid folkloriseerimata või instrumentaliseerimata? Konkreetsel territooriumil projekteerimine nõuab aega, tähelepanelikku kõrva ja alandlikku meelt, nagu ka erisuguste ekspertteadmiste, muutuvate ajalisuste ja mõnikord vastuoluliste väärtuste aktsepteerimist. See soosib teadlikku mõõdukust –  aeglasemat asukohapõhist praktikat, mis väärtustab ressursside ammutamise asemel nendega koostööd. See on nõudlik, kuid võib-olla ka ainus jätkusuutlik tee: mitte planeedi päästmiseks, vaid õppimaks uuesti seda hoolivalt asustama.

MARIA-HELENA LUIGA on eesti arhitekt, Eesti kunstiakadeemia õppejõud ning stuudio kuidas.works kaasasutaja.
CLARA KERNREUTER on prantsuse disainer, kelle töös saavad kokku ökoloogia ja territoriaalne mõtlemine. Ta on Atelier LUMA (LUMA Arles) meeskonna liige.

PÄISES: Atelier Luma meeskond riisipõllul. Foto: Atelier Luma, Joana Luz
AVALDATUD: 3/4-2025 (121-122), peateema TÖÖ JA TOIT

1  Peter Berg & Raymond F. Dasmann, „Reinhabiting California“, The Ecologist 7, nr 10 (1977): 399–401.
2  Robert L. Thayer Jr., LifePlace: Bioregional Thought and Practice (2003).
3  Bernard Picon, L’espace et le temps en Camargue (Actes Sud, 1988)