Tagasi aastasse 1967. Vilniuse kaasaegse kunsti keskus

VILNIUSE KAASAEGSE KUNSTI KESKUS
Asukoht: Vilnius, Leedu
Arhitekt (esialgne hoone): V. E. Čekanauskas
Aasta: 1967
Arhitekt (renoveerimine 2006): V. Ozarinskas
Arhitekt (renoveerimine 2024): Audrius Bučas, Marina Bučienė
Ehitusprojekt: Maspro
Ehitaja: HSC Baltic
Kogupindala: 5965,44m2
Tellija: Vilniuse kaasaegse kunsti keskus

Innukalt tunglevate inimeste seas on koomiliselt täidlaste punaste huultega tüdruk, kes hüüatab: „Milline kaunis ostukeskus!“ Ent tegemist pole ostukeskusega, kuigi see tuletab meelde selliseid uhkemaid Lidli poode, kus erksad puitlamellid peaksid looma tarbijates tunde, et nad saavad osa millestki eksklusiivsest. See oli hoopis Vilniuse kaasaegse kunsti keskuse (VKKK) näituse „Days of Re-entry“ („Taassisenemise päevad“) avamine, mis meelitas kohale hulga kunstihuvilisi, kunstnikke ja arhitekte, kõik põlemas soovist näha, mida on selle hoonega kolm aastat kestnud saladusliku renoveerimisprotsessi käigus tehtud. Tegemist on ju ometi olulisima kaasaegse kunsti keskusega kogu riigis. Poolnaljatlevad tähelepanekud VKKK fuajee ja mõne anonüümse ostukeskuse sarnasusest on ühed vähestest avalikult kriitilistest kommentaaridest, mis nendivad ilmselget – et kunagisest kultuslikust ja poleemilisest hoonest on saanud midagi steriilset. Too brutalistlik ja pisut tööstuslik esteetika, mis sai külalistele viimase 20 aastaga tuttavaks, on kadunud.

Ozarinskas

Esimest korda käisin ma Vilniuse kaasaegse kunsti keskuses millalgi 2000ndatel, kui arhitekt ja kunstnik Valdas Ozarinskas oli juba neile ruumidele oma radikaalselt lihtsustatud ja tööstusliku ilme andnud. Paljad betoonseinad, nähtavale jäetud juhtmed ja purilennuki tiibadest tehtud vastuvõtulaud tundusid ühes uues kunstikeskuses täiesti loogilised. See kõik mõjus ägedalt, muretult ja nüüdisaegselt. Ozarinskas, kes töötas toona keskuses näitusekujundajana ja kellel oli seega neile ruumidele iga päev ligipääs, eemaldas radikaalse brutalistliku transformatsiooni käigus fuajee laed ja vabastas hoone selle mineviku ikkest. VKKK varasemasse ehk algupärasesse ilmesse, 1967. aastal V. E. Čekanauskase projekteeritud Kunstinäituste paleesse suhtus ta kriitiliselt: „See mõjub nii, nagu sa oleksid tulnud sinna midagi ootama. See kujundati „punase“ ajastu ootesaalide põhimõtete järgi. Justkui tuleks sul pärast sisenemist leida tool, kuhu istuda, misjärel sulle teatatakse, et direktor annab märku, kui edasi võid astuda. Sedalaadi arhitektuurist on niivõrd raske jõuga üle olla, et kavatsen sellega võidelda seda n-ö asustades.“¹ Ozarinskase arvates ei peaks fuajee olema midagi fikseeritut, vaid pidevalt muutuv avalik ruum, mis võimaldab eri kasutusi ja ümberkorraldusi. „Sõbrad ja kolleegid võivad siia samuti esemeid juurde tuua. Siia saab tuua disaini, mis ei sobi kuhugi mujale.“

Nendes töö käigus tehtavates muudatustes väljendus üldisem avatus muutustele, mis oli ühe noore iseseisva riigi kaasaegse kunsti keskusele hädavajalik. Ozarinskase ready-made-arhitektuur, interjöör ja sisutus jäid VKKK näoks aastakümneteks. Valdas Ozarinskasest endast sai õigustatult Leedu kunsti- ja arhitektuurimaailma suurkuju. Pärast tema surma 2014. aastal tõsteti tema looming 2019. aastal VKKK-s korraldatud näitusega taas tähelepanu keskpunkti. Puhtalt arhitektuuri vaatevinklist on Ozarinskase kõige kuulsam teos Leedu paviljon Expo 2000 näitusel Hannoveris. Töö, mille kaasautorid olid G. Kuginys, M. Buienė, A. Buas ja A. Čeponytė, on tänini märkimisväärseim Leedu paviljon Expol läbi aegade ja mitte üksnes selle disaini, vaid ka performance’iliku viisi tõttu, kuidas arhitektid selle loomiseks konkursi võitsid. Esialgne meeskond, kuhu Ozarinskas ei kuulunud, kasutas ära toona valitsevat reeglit, mille kohaselt valiti arhitektuuriprojekte kõige väiksema projekteerimistasu alusel. Meeskond pakkus projekteerimistasuks 0 litti ja võitis. See põhjustas pahameeletormi, mille tõttu konkursi tulemused tühistati. Teisel konkursil liitus meeskonnaga juba Ozarinskas ja nad võitsid selle uuesti. See radikaalne protest selle vastu, et alati võidab kõige väiksema tasuga projekt, pani arhitektuuriringkonna kihama.

Nüüd, mil sellest on möödunud aastakümneid, valitakse arhitektuuriprojekte valdavalt avalikul konkursil kavandi kvaliteedi, mitte projekteerimistasu alusel. See on nii enamikul juhtudel –  kuid iroonilisel kombel mitte VKKK nüüdse renoveerimise puhul, mille arhitektid valiti ilma avaliku konkursita.

Mustusehirm

Kõige hiljutisem Vilniuse kaasaegse kunsti keskuse muundumine on vaid üks paljudest näidetest „mustuse“ kaotamisest arhitektuuris. Meie kandis peetakse paatinat hooletuseks – seinad peavad olema puhtad, põrandad peavad särama ja laed peavad peitma kogu inetu tehnovõrgu. Kui arhitektid otsustavadki mingil põhjusel töötlemata pindu näidata, peab see „mustus“ paistma, justkui see oleks disainitud –  seda raamistades, valgustades või liigutustega, mis ütleksid selgelt, et arhitekt teeb seda kõike taotluslikult. Asjade sihilik jätmine nii, nagu nad lihtsalt on, on vastuvõetamatu.

Pärast renoveerimist tundub VKKK hoone kummaliselt sarnane Vilniuses asuvale Sapieha paleele, mis kuulub samale asutusele. Ometi pärinevad need kaks ehitist täiesti erinevatest ajastutest – esimene on 1967. aastal ehitatud modernistlik hoone, mis on pressitud Vilniuse vanalinna, samas kui teine on ühe pargi servas asuv 17. sajandi palee. Mõlemas hoones korraldatakse nüüdisaegse kunsti näitusi ning mõlemaid renoveeriti enam-vähem samal ajal ja samasugust nunnut ja hubast disaini viljeledes. Sapieha palee puhul on ehtsad ajaloolised kihistused pilkamisi raamistatud pooltaastatud dekoratsioonide ja veidrate nüüdisaegsete lisandustega, mis on andnud tulemuseks millegi, mida võiks kirjeldada pinterestiliku japandstiilis sisekujundusena. Tõelised ajaloolised elemendid on asetatud nii, et mõjuvad otsekui butafoorsed kaunistused mõnes turistlikus Toscana restoranis. Kui praegune VKKK hoone meenutab ostukeskust või kontorit, siis Sapieha palee võiks toimida konverentsikeskuse või pulmapaigana. Ja tõepoolest –  selle avamisest möödunud aastal ongi seal igati asjakohaselt korraldatud juba mitu äriüritust.

Võimetus pidada lugu asjade toorest kujust ja hoidumine ebamugavusest, mida võib tekitada ebakonventsionaalne ilu, näivad olevat vastuolus ideedega, millele nüüdisaegses kunstis sageli rõhutakse. Kui kunstnikud armastavad sageli rääkida jätkusuutlikkusest, siis miks peaks nende valdkonda esindav hoone kasutama dekoratiivmaterjale ning vahetama välja või viskama ära osi, mida saaks endiselt kasutada või millele saaks vähemalt uue kasutuse leida? Asja pisut uurides selgus, et ainus element varasemast VKKK interjöörist, mis uue kasutuse leidis, oli Ozarinskase kuulsa purilennuki tiivast tehtud laud – ent isegi see varem mitmeotstarbeline laud seisab nüüd kasutu skulptuurina lihtsalt õue peal.

Edasi

Üks väidetavaid põhjuseid, miks VKKK valgeks kuubiks muudeti, oli VKKK endise pikaaegse juhi Kęstutis Kuizinase soov kustutada enne asutusest lahkumist sealt kõik jäljed endast. Kuna just tema oli omal ajal palunud Ozarinskasel VKKK-d uuendada, oli ka see kiht määratud kaduma. Esmapilgul näib see klappivat Ozarinskase enda ideedega: „Ma ei kujuta ette, et mul oleks oma kodus midagi rohkem või vähem, kui peaks olema VKKK fuajees, või vastupidi […] ja kõik, mis on siin „minu“, kaob hiljem loomulikul viisil.“ Ent Kuizinase ei näe seda evolutsioonina, tema idee oli naasta algse, 1967. aasta projekti juurde. Ühes intervjuus on Kuizinas kirjeldanud oma strateegiat kui „hoone nullimist“ – tähendagu see siis pealegi, et selle osi tuleb ümber ehitada, taasluua ja tagasi panna.

Säilitamaks teatavat aupaklikkust, valiti salajase protsessi käigus VKKK renoveerimise arhitektideks Ozarinskase kauaaegsed koostööpartnerid Audrius Buas ja Marina Buienė. Buas ja Ozarinskas lõid koos ühe oma tuntumatest teostest – „Musta padja“, mis ühel Ozarinskase viimastest näitustest täitis kogu VKKK peasaali kuni laeni välja. Buas on panustanud Leedus ka ühte edukaimasse muuseumi renoveerimise projekti, kus  endine revolutsioonimuuseum muudeti Leedu rahvusgaleriiks. Paberil näis kõik VKKK-le paljutõotav.

Väljavalitud arhitektidele anti ülesanne ühendada kolm ajaloolist kihti ehk siis elemente esialgsest projektist (puust laed), üht-teist Ozarinskaselt (industriaalsus ja ready-made) ja enda ideed (punased riiulid vastuvõtulaua juures). Mõte oli igati hea, ainult et – neid kolme vägagi erinevatest ajastutest pärit kihti mitte ei lõimitud, vaid need (taas)loodi nullist. Praegused puidust laed pole originaalid, vaid koopiad, mis tõlgendavad varasemat, trepi alla topitud mööblitükid on Ozarinskase töid ümbermõtestavad uued esemed ja punased riiulid pole varasemaga võrreldes lihtsalt mingi samm edasi. Kõik 2000ndatest pärit ideed avatusest ja muutumisest on kaotsi läinud.

Küllap poleks Ozarinskas eales osanud arvata, et tema tööde ajalikkus tähendab, et need hävivad tagasi minevikku pöördumise tõttu. Ühes intervjuus rääkis ta loomulikest muutustest, evolutsiooni jätkumisest ja kohanemisest: „See koht on „minu oma“ ainult üheks päevaks. […] Kui teatud objektid näivad fuajeesse kui avalikku ruumi mitte sobivat, siis võib need riputada lakke, et need jalgu ei jääks.“ Lisaks tutvustas ja selgitas Ozarinskas enda muudatusi ka VKKK hoone algsele arhitektile V. E. Čekanauskasele. Hoone arenes loomulikul viisil ühest arhitektist teiseni, peegeldades parajasti valitseva ajastu püüdlusi. 2001. aastal võõrustati VKKK hoones NATO parlamentaarset assambleed ning 2004. aastal liitusid kolm Balti riiki NATO ja Euroopa Liiduga. 2006. aastal kujundas Ozarinskas fuajee ümber ja 2012. aastal lisas ta ülakorrusele kinoruumi. Tulevik oli helge. Nüüd on aga bürokraatlik lähenemine VKKK renoveerimisele ja katse naasta 1967. aastasse viinud selleni, et hoone peegeldab vägagi teistsugust ajastut, ja ma pole sugugi kindel, kas see on helge.

ANDRIUS ROPOLAS on arhitekt, kes aeg-ajalt kirjutab, räägib ja maadleb. Ta on ka Office De Architectura kaasasutaja.

PÄISES foto: Andrej Vasilenko
AVALDATUD: MAJA 1-2025 (119), peateema BALTIC EXTRA

1 An Architect Without Architecture? A Retrospective of Valdas Ozarinskas [Arhitekt ilma arhitektuurita? Valdas Ozarinskase retrospektiiv], lk 42.