Metsapoole. Elu kahe metsa vahel

Metsepole oli 12.–13. sajandi Vana-Liivimaa piirkond praeguse Läti Limbaži piirkonna territooriumil.
Piirkonna keskus ladina keeles: castrum Mezepol


Liivi keeles: Mõtsa Pūol („metsane maa“)

Eesti keeles: Metsapoole

Eestikeelset väljendit „metsa poole“ kasutatakse inimese kohta, kellel pole peas päris kõik korras, kes on pisut ogar või imelik.


Arhitekt Toms Kokins uurib rahvusvahelise metsatööstuse mõju Baltimaade kultuurmaastikele.

Komistades impeeriumi otsa

Paar suve tagasi läksin oma mesinikust sõbraga kaasa tema igapäevasele teekonnale, et vaadata üle tema Põhja-Läti maapiirkondades asuvad mesitarud. Mu sõber kasutas maaomandite vahel orienteerumiseks Läti Riigimetsade (LVM) mobiilirakendust, veendumaks, et ta paigutab oma tarud maatükkidele, mille omanikega on tal selleks kokkulepe. Märkasin tema telefoniekraanil suuri ühe värvitooniga märgitud alasid ja küsisin: „Kellele need kollased alad kuuluvad?“ – „IKEA-le,“ vastas ta möödaminnes. „Ja need sinakad?“ –  „Aa, need on ühe Norra pensionifondi omad,“ ütles mesinik oma mesilaste eest hoolitsedes.

Mulle kui materjalidest, maastikest ja kultuuriseostest huvituvale arhitektile oli tegemist heureka momendiga. Olin komistanud tõenditele millestki, millest me kõik vähemalt kuulnud oleme –  et Skandinaavia firmad on omandanud suurel hulgal Baltimaade hõredalt asustatud ääremaid.

Otsustasin asja edasi uurida ja keskenduda oma uurimistöös peamistele välismaistele maaomanikele Läti kinnisvaraturul ehk siis rootslastele. Olles ise Rootsi elanik, oli mul võimalus kaasata ka rootsi uurijaid ja tööstuse esindajaid. Ma analüüsisin LVM-i avaandmeid ja lõin Läti kaardi, kus on kõik 2021. aastal Rootsi fondidele kuulunud metsamaa tükid.¹ Selgus, et Rootsi metsandusettevõtetele kuulus 191 250 hektarit ehk 12,46% kogu erakätes olevast Läti metsamaast.² Sõbraliku provokatsiooni ja akadeemilise vestlusealgataja korras tulin ma lagedale visuaalse hüpoteesiga, mille järgi Rootsi 17. sajandi suurriik ei lakanudki tegelikult olemast, vaid võttis oma sajanditepikkuse vara- ja territooriumijahi käigus uue kuju. Ning kui Rootsi metsandusringkond soovib ausat vestlust Rootsi metsanduse mõju teemal, siis ei piisa üksnes Rootsi kaartidele keskendumisest. Meil tuleb teadvustada Rootsi rahvusvahelise metsanduse täit geopoliitilist haaret, mis ulatub lausa Uus-Meremaani.³

Mõned näevad kirjeldatud tõsiasjades uuskolonialismi peent vormi, samas kui teised kehitavad õlgu ja ütlevad: „Keda huvitab? Praegu on omanikud rootslased, homme ameeriklased. Nõnda avatud turg toimibki.“ Nüansirikkamates aruteludes on pakutud mõistet „leebe hõivamine“.⁴ Lõppude lõpuks tuleb nendele arvudele hinnangut andes võtta poliitiline seisukoht. Ent seni on mulle huvi pakkunud pigem Rootsi metsanduse käegakatsutav mõju Läti maale, inimestele ja loodusele.

Tühimikku

Sõitsin Latgalesse, piirkonda Läti idaosas, kus olin märganud olevat enim rootslaste omandis metsi. Mõnes omavalitsuses on Rootsi ettevõtete käes lausa 90% kogu metsamaast. Selleks et saada asjast paremat ülevaadet, tegin hulga intervjuusid ja püüdsin koguda nende inimeste mõtteid, kes on selle tööstusega seotud või sellest mõjutatud.  Üldiselt näivad kohalikud Rootsi metsandusettevõtetest lugu pidavat, nähes neid viisakate tööandjatena, kes majandavad metsi süstemaatiliselt ja pakuvad stabiilset töökohta piirkonnas, mis on hädas majandusraskuste ja rahvastiku vähenemisega. Nagu üks Rootsi ettevõttele töötav metsatööline ütles: „Olukorras, kus pool Lätit on lahkunud, pakuvad nemad kindlat töökohta ja regulaarset palka – põhjust mitte lahkuda.“

„Pool Lätit on lahkunud“ –  see peab ometi olema piltlikult öeldud, mõtlesin endamisi. Ent uurides Läti demograafilisi kaarte, kerkib esile selge korrelatsioon Rootsi metsandusettevõtete laienemise ja kahaneva rahvastiku vahel. Mõnest piirkonnast on pärast 2000. aastat välja rännanud lausa kaks kolmandikku elanikkonnast. Metsatöölisele tähendab see, et lahkunud on nii temast vasakule kui ka paremale jäänud naaber, jättes endast maha tühjad elamud keset maamaastikku. 1990. aastatest peale on tollesse lahkunud elanikest jäänud tühimikku järk-järgult sisse kolinud korporatiivne metsatööstus.

Seda suundumust näitab selgelt endise põllumaa ja tervete talude muutmine metsaistandusteks, millega tegelevad paljud metsandusettevõtted. Sellele muutusele juhtis mu tähelepanu esimesena kohalik keskkonnaorganisatsioon. Ehkki osa Rootsi ettevõtteid on tuntud selle poolest, et tuvastavad ja kaitsevad proaktiivselt oma metsamaal leiduvaid vääriselupaiku ning peavad kinni metsahoolekogu (Forest Stewardship Council ehk FSC) sertifitseerimisstandarditest, on nemadki seisnud silmitsi kriitikaga. Üks suur mure on bioloogiliselt väärtuslike rohumaade asendamine ainukultuursete puuistandustega.

Peale selle panustavad ajalooliste talukohtade mikromaastikud oma vanade hoonete, tiikide, kraavide, aedade ja suurte üksikpuudega Baltimaade maastiku elurikkasse lapitekki. Tööstuslik metsandus on aga seda kultuurmaastikku märkimisväärselt muutmas, tehes mosaiigilikust, elurikkast ja kirju ajalooga maastikust ainukultuursed istandused, mis pühivad minema ehitatud keskkonnas peitunud kultuurijäljed.

958% inflatsiooni üleelamine

Selleks et mõista, miks rootslastel oli võimalik metsamaad odavalt omandada, tuleb esmalt ajalugu tükk tüki haaval kokku panna. Enne teist maailmasõda oli metsaga kaetud 27% Läti maast. Selleks ajaks, kui Läti 1991. aastal taasiseseisvus, oli see näitaja tõusnud peaaegu 50%-ni ja metsastumise trend on jätkunud. See tulenes märkimisväärsetest sotsiaal-majanduslikest muutustest: massiküüditamiste, eraomandi sundvõõrandamise, sundkollektiviseerimise, tsentraliseerimise ja linnastumise tõttu jäi suurel hulgal põllumaad Nõukogude okupatsiooni ajal lihtsalt metsastuma.

1990. aastatel toimunud üleminek Nõukogude võimu alt kapitalistlikule majandusele oli suuremale osale rahvast keeruline – paljud kaotasid oma säästud ja kannatasid jõulise inflatsiooni tõttu. Näiteks 1992. aastal tõusis inflatsioon 958%-ni.⁵ Taastatud maaomand ja Nõukogude ajal kasvanud noored metsad pakkusid kiiret viisi vaesusest pääsemiseks. Metsa raiumine ja müümine ning lõpuks maa enda müümine andis paljudele rahalise puhvri.

Sellistesse tingimustesse saabusid 1990. aastate keskpaiku Rootsi metsafirmad. Nad ostsid metsa neli-viis korda odavamalt kui Rootsis. Neil oli vaba kapitali, metsandusalast oskusteavet ja selge nägemus metsade tulevikuväärtusest vastupidiselt kohalikele inimestele, kellel puudus sageli pikem perspektiiv –  või nagu üks metsandusettevõtja seda sõnastas: „Kui sa oled vaene, siis pole sul pikkade plaanide tegemiseks aega.“

Rootsi metsandusettevõtjatele olid 1990-ndad võimaluste aken, samas kui kohalik elanikkond tegeles sel ajal pelgalt ellujäämisega. Tänapäeva üleilmses kontekstis on endiselt asjakohane küsida: mil määral peaksid Baltimaade-taolised uued (või taasloodud) riigid kaitsma oma strateegilisi varasid toimivasse demokraatiasse ja majandusesse üle minnes? Kes saab ligipääsu riigi kõige väärtuslikumatele varadele pikas plaanis?

2% Lätist müügiks

2025. aasta jaanuaris raputas metsandussektorit teade suurima välismaise metsamaa omaniku Södra kavatsusest kõik oma 153 000 hektarit maad Lätis ja Eestis maha müüa ehk metsast loobuda, nagu nad seda ise sõnastavad.⁶ See kujutab endast pöördelist hetke – esimest korda pärast 1990. aastate algust on üks rootsi suuromanik asunud oma metsaomandit Lätis vähendama.

Teade sütitas spekulatsioone sedavõrd erakordse sammu taga peituvate põhjuste kohta. Venemaa agressiooni pärast kardavad paljud, et see annab märku kapitali väljavoolust potentsiaalsest konfliktipiirkonnast. Ent valdkonna ekspert Kristaps Klauss väidab, et müük, mis hõlmab 2% kogu riigi maast, kujutab endast standardset suurkorporatsiooni lüket „fikseerida kasum“.⁷ Nõnda on valitsuse kõrgeimatel tasanditel hakatud arutama võimalust see maa strateegilise varana omandada, potentsiaalselt pensionfondide või muude vahendite toel. Kaalu lisab siin tõsiasi, et suur osa sellest maast jääb riigi idaossa, Läti-Venemaa piiri lähedale.

Muutuvad maastikud, arenevad identiteedid

Hoolimata tulevase ostja rahvusest, kapitali päritolust või organisatsioonilisest kuuluvusest on ilmne, et üha suuremad maaomanikud ja metsamajandajad domineerivad nii tööstuses kui ka maastikul. Rootsi metsanduse näide Lätis näib kujutavat ühe suurema ülemineku lõppfaasi:  enne teist maailmasõda valitsenud detsentraliseeritud, isemajandamisega seotud maakasutustavadest oleme pool sajandit hiljem jõudnud selleni, et maa ja kapital koondub üha vähemate korporatiivsete või riiklike üksuste kätte – sinna vahele jäid veel ebaõnnestunud kollektiviseerimiskatsed.

Metsatööstuses põrkuvad sageli majanduslik ja ökoloogiline maailmavaade. Vaadates asja arhitektuurilisest vaatevinklist, saan ma tuua sellesse arutellu identiteedi ja kultuuriga seotud küsimusi. Baltimaade maapiirkondades ringi rännates ja mahajäetud talusid kohates näen neis geopoliitiliste nihete kujundatud üksiklugusid. Tühjad majad ja metsa kasvanud põllud kõnelevad ajastuvahetusest. Oleme tunnistajaks oma kultuurmaastike teisenemisele, täpselt nagu tuhandeid aastaid tagasi siia elama asunud esimesed põlluharijad, kelle tõttu hakkasid Läänemerd ümbritsenud põlismetsad muutuma. Väidan, et suur osa läti identiteedist on konstrueeritud 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi esimeses pooles haripunkti saavutanud talukultuurile omaste maastike taustal. Rusuv on näha meie identiteedi põhialuseid metsastumas.

Talukoht oli selle maastiku tuum ja on ühtlasi mu uurimismeetodi tuum –  alg- ja lõpp-punkt, et mõista meie kohta siin maailmanurgas. Meie maad ja identiteeti kujundanud talude hoolikas ülesjoonistamine läbi ajastute pakub aega ja ruumi mõtisklemiseks ja endasse süüvimiseks. Sügavalt isiklikul tasandil aitab see mul nostalgiat ületada. Üksildaste talukohtade nägemine laiemas üleilmses kontekstis on viis paratamatute muutustega leppida. Me võime kas heita meelt ühe eluviisi kadumise pärast või kasutada minevikku hoopis teadmiste- ja inspiratsiooniallikana ning hüppelauana edasisse, mis tahes see ka olema ei saaks.

TOMS KOKINS on Läti arhitekt ja õppejõud Umeå arhitektuurikoolis Rootsis. Ta on teadur Rootsi põllumajandusülikooli tulevikumetsade algatuses, tema uurimisprojekt „Metsepole“ keskendub Läänemere piirkonna tööstuslikule metsamajandusele ja muutuvatele kultuurmaastikele.

PÄISES: Maastik saja aasta pärast. Tööstuslik mets mõningate lehtpuudega, mis tähistavad vana talukohta. Illustratsioon: Toms Kokins
AVALDATUD: MAJA 1-2025 (119), peateema BALTIC EXTRA

1  „Metsamaa“ on juriidiline mõiste, mis viitab metsa kasvatamiseks ja majandamiseks ette nähtud maale, samas kui „mets“ on ökoloogiline ja kultuuriline mõiste.
2  Kontekstiks olgu öeldud, et LVM-i omandis ja eraomandis olevad Läti metsamaad jagunevad umbes pooleks.
3  Ariane Lavrilleux, „In New Zealand Ikea hogs land, jeopardising native ecosystems“, Disclose, 29. veebruar 2024.
4  Janis Viesturs, Armands Auzins ja Inga Snore, „Indications of Gentle Forest Land Grabbing In Latvia“, Rural Development and Entrepreneurship Production and Co-Operation in Agriculture (Läti põllumajandusülikool, 2018), lk 359–367.
5  Sandra Berzups, „Privatization At The Crossroad Of Latvia’s Economic Reform“,  ILSA Journal of International & Comparative Law 1, nr 1 (1995). 
6  „Södra planning to divest forest holding in the Baltics“ [„Södra plaanib oma metsaosalustest Baltimaades loobuda“], www.sodra.com.
7  Kristaps Klauss, X (Twitter) @Kristaps_Klauss.