Eesti esindushoone. Sümbolhoonest sümbolite sõja ajal

Viimastel aastatel on avalik ruum ja selles nähtavad sümbolid olnud terava tähelepanu all. Või – arvestades, kui palju on selle aja jooksul eemaldatud nn punamonumente – oleks ehk õigem öelda, et Eesti avalikus ruumis tehakse üht väga intensiivset revisjoni. Mõistagi on selle taga vajadus tegeleda uuesti Nõukogude pärandiga, seda reaktsioonina Venemaa sõjale Ukrainas. Sama võib näha ka teistes Baltimaades, Ukrainas ja mujal. Ent nagu paljud Eesti arhitektuuri ja pärandi vallas tegutsevad praktikud on juba osutanud, pakub „võõraste“ sümbolite eemaldamine vaid näilist lahendust, kuna dissonantse pärandiga seostuvad dissonantsed teemad – keeruline ja vastuoluline minevik, konfliktsed ajalootõlgendused jne – vajaksid hoopis laiapõhjalisemat läbitöötamist.

Eesti esindushoone

Punapärandi ümber kestvates vaidlustes on erialaringkonnad juhtinud korduvalt tähelepanu, et Eesti kui ajaloolise piiriala pärand on väga mitmekihiline. Iseäranis hästi on see näha sellise võimukeskuse nagu Toompea lossi puhul. See on tihedalt täis eri valitsejate jälgi: ordulinnus, Rootsi-aegne riigisaalihoone, Katariina II käsul 18. sajandi lõpus ehitatud kubermanguvalitsuse maja. Kui aastatel 1920–1922 valmis Eugen Habermanni ja Herbert Johansoni projekti järgi uus moodne riigikogu hoone, siis sobitati see kõigi nende vanade võimude esindushoonete vahele, keskaegse konvendiehitise vundamendile.

Taasiseseisvunud Eesti vabariigi äsja valminud esindushoone, kus hakatakse korraldama riigile tähtsaid üritusi ja visiite ning võõrustatama kõrgeid väliskülalisi ja -delegatsioone, on rajatud teise loogika alusel – eesmärk oli restaureerida baltisaksa aadelkonna võimu kehastanud rüütelkonna hoone. Maja ajalugu on tegelikult olnud mitmekesine. Veel enne rüütelkonda oli see Üxküllide aadlisuguvõsa linnamaja. Hiljem on selles paiknenud Eesti välisministeerium, ENSV riiklik raamatukogu ja kunstimuuseum, Eesti kunstimuuseum ja Eesti kunstiakadeemia. Välisfassaadil on arhitektid markeerinud hoone eri ehitusjärgud erinevate toonidega. Ka siseruumides on tehtud rohkelt viiteid maja erinevatele asukatele. Samas paistab interjöörist selgelt välja, milliseid ajaloolisi kihistusi on otsustatud eksponeerida, mida varjata ja eemaldada. Taolised valikud on alati tähenduslikud – ning seda iseäranis praeguste monumentaalsete vaidluste taustal.

Esindushoone renoveerimisprojekti ja selle sümboolset programmi suunas riigikantselei, mille all tegutses ka riigi punamonumentidest ülevaate koostanud nn salakomisjon. Kui riigikantselei vedas eest nõukogude monumentide eemaldamist, siis rüütelkonna hoones, vastupidi, on varasemate võimude pärandit hoolega kureerides rekonstrueeritud. Kõige suurema metamorfoosi on teinud läbi maapäeva saal, kuhu on uuesti üles riputatud Eestimaa rüütelkonna vapid – lammutades selleks 1920.–1930. aastate interjööri. Sel ajal paiknes hoones Eesti vabariigi välisministeerium, mis oli lasknud maapäeva saali algse sisekujunduse koos vappidega eemaldada. Selles otsuses peegeldub üksjagu noores vabariigis valitsenud saksavastast vaimu. Eesti-, nagu ka Liivi- ja Saaremaa rüütelkonna likvideeris Eesti Asutav Kogu 1920. aastal vastu võetud seisuste kaotamise seadusega.

Muutuvad tähendused

Esindushoone kõigist saalidest on just maapäeva saalis tehtud kõige suurem ümberehitus, mida ei saa tagasi pöörata (välisministeeriumiaegsed ruumidetailid, sh pilastrid, on lammutatud). Ehkki rüütelkonnaaegne interjöör ei ole taastatud selle kõigis detailides, on kogu ruumi valitseva kihistusena seintele uuesti, värskelt restaureerituna välja pandud Eestimaa rüütelkonna aadliperede vapid, mida on kokku 280. Vanade hoonete puhul tuleb sageli teha raskeid valikuid. Ajalooliste kihistuste rekonstrueerimine (ka teiste arvelt) kätkeb endas võimalust luua uusi väärtusi ja tähendusi, kuid see eeldab sisukat raamistamist.

Siinkohal väärib tähelepanu maapäeva¹ saali taastamise n-ö ametlik legend. Põiklevas sõnastuses on Vene impeeriumi aegsest valitsemiskorraldusest tehtud omamoodi demokraatia eelmäng. „Omariikluse eelne valitsemiskorraldus Eestimaal ei olnud demokraatlik. Maapäeval oli esindatud vaid üks seisus – aadlikud. […] Maapäev oli aga kindlasti demokraatlik oma sisemiselt korralduselt: hääleõigus oli igal maapäeva liikmel, seejuures ei mänginud rolli esindaja ametiaste, tiitel ega pärinemine“² Eesõigus oli siiski ainult neil aadlikel, kes olid kantud matriklitesse, mida asuti koostama 1730.–1740. aastatel. Samuti ei kutsutud Vene keisririigi ajal maapäevadele enam linnade esindajaid.

Esindushoonet tutvustavad tekstid väidavad sedagi, et hoolimata võõrastest valitsejatest on Eesti alade valitsemises olnud tähtsal kohal peale kohalike aadlike ka maarahvas.

Kodulehelt võib lugeda: „Maapäeval oli esindatud kogu maa koos rahvaga rüütlimõisate kaupa. […] Vapid esindavad ühest küljest seisuslikku ühiskonda, loomulikult nende omanikke, kuid teisalt esindab vapikollektsioon tervikuna omariikluse eelset Eestimaad. Said ju vapitahvli riputada seinale vaid need aadliperekonnad, kes esindasid maapäeval oma rüütlimõisates elavaid inimesi.”² Väite järgi esindavad aadlivapid ka maata ja õigusteta talupoegi, esitades seisuslikku ja pärisorjuslikku korda omariikluse ja demokraatia omamoodi eelmänguna. See erineb oluliselt Eesti rahvusliku ajalookirjutuse peavoolust, mis on enamasti leidnud, et baltisaksa aadli piiramatu võim kohalikes küsimustes sai teostuda üksnes eesti talupoegade õiguste mahasurumise hinnaga. Seejuures mööndakse küll, et Balti erikord aitas säilitada piirkonna eripära ja tihedamaid sidemeid Euroopaga – või nagu on väitnud näiteks Jaan Undusk, lõi erikord eripärase Balti autonoomiateadvuse.

Tähenduslikud väljajätmised

Saali esialgse sisustuse taastamine, kord juba eemaldatud vappide tagasitoomine ja vahest kõige enam neid raamistav jutustus on seega kõik sümboolselt tugevalt laetud aktid. Vähem tähenduslik ei ole aga ka see osa, mis on välja jäetud. Vappide vahele ei ole toodud tagasi seal varem rippunud Peeter I portreemaali. Võõra valitseja eemaldamine seostub esmapilgul suurema „võõra“ pärandi mahavõtmise lainega, isegi kui impeeriumiaegseid sümboleid ei ole see Eestis eriti puudutanud. Tõsi küll, Vene valitsejate mälestusmärke ei ole Eestis ka kuigi palju – kõige tuntum näide on praegusel Vabaduse väljakul paiknenud Peeter I ausammas, mis võeti maha juba 1922. aastal.

Peetri väljajätmine maapäeva saalist näitab hästi, kuidas koos füüsilise pärandiga kaovad ka ajaloo keerulisemad tahud. Ennekõike aitab see varjata Balti aadli tihedaid seoseid Vene keisrivõimuga. Peetrile oli Balti aadli poolehoiu võitmine oluline, mistõttu anti neile mitu privileegi: mõisate restitutsioon, laialdane omavalitsus aadlile ja linnadele, luteri usk jne. Impeeriumisse kuulumine kasvatas aadlike jõukust Balti provintsides ja võimaldas paljudele hiilgavat karjääri riigiametites, sõjaväes, teaduses jm. Pärandobjektina ongi saali tagasi toodud 1812.–1814. aasta sõjakäigu mälestustahvlid.  Seega on tõstetud esile baltisaksa aadlike, eriliselt aga kindralfeldmarssal Barclay de Tolly rolli Vene keisririigi kaitsmisel Napoleoni vastu. Nagu öeldud, ei ole Eestis viimaste aastate vaidlustes monumentide üle imperiaalne pärand kuigivõrd esile tõusnud. See eristab Eestit Ukrainast, kus selle üle on vägagi jõuliselt debateeritud ning väga palju Vene kultuuriheeroste ja valitsejate monumente ka päriselt maha võetud. Võimalik, et need vaidlused Eestis alles algavad. Maapäeva saal, aga ka teised algatused selles vallas annavad märku, et siin võib varitseda teatud privileegipimeduse oht. Nii tahetakse Tartus eemaldada Nikolai Pirogovi mälestusmärk – ta oli sõjaväearst, aga mitte väejuhtidele nagu de Tolly. Eemaldamine ei tundu asjakohane kummalgi juhul, samamoodi aga mitte ka nende eristamine. Pigem on mõlemasse monumenti kätketud hiilgavad võimalused käsitleda siinse ajaloo ja samuti materiaalse pärandi seoseid Vene impeeriumiga.

Ruumi mõtestamine

Seega võiks väita, et praeguses lahenduses on impeeriumi ajast tõstetud esile paraadlik, ilusam ja saksakeelsem pool, aga problemaatilisemad seosed keisrivõimuga on jäetud varju. Neid seoseid oleks võinud edukalt aidata lahti mõtestada nüüdisaegne kunst või arhitektuur. Nüüdisaegne kunst võinuks anda majale tänapäevase, võimu ja ajalooga kriitiliselt suhestuva lisatasandi. Praegu mõjub omamoodi paradoksaalselt kõige värskemana hoone ühe kõige varasema kihistuse, 17. sajandist pärineva plafoonmaali restaureerimine ja selle mõtestamine. Seevastu omariikluse saali värskelt tellitud Jaan Toomiku kunstiteos „Maanõukogu otsus“ kujutab endast klassikalist ajaloomaali, mis esitleb fotode eeskujul tähtsaid (mees)kangelasi ja sündmusi. See lähenemine erineb märkimisväärselt tänapäevasest ajalooga tegelevast kunstist, mis ei tegele enam ainult kuulsusrikka mineviku heroiseerimisega, vaid ka selle sisulise mõtestamisega. Sellega ei taha ma öelda, et esindushoones ei peaks näitama Eesti ajaloo märgilisi hetki või omariikluse lugu, sündmusi ja tegelasi. Aga kui seda oleks tehtud tänapäevases võtmes ja mitte varjates ka keerulisi küsimusi, siis oleks tulemus usutavam, seda eriti väliskülalistele, kellele on see hoone suuresti ju mõeldud. 

Praegune lahendus, kus ajaloost on valitud välja ainult sobivaks peetud kihistusi, neid vajaduse korral veelgi sobivamaks väänates, ei mõju veenvalt. Selleks, et eksponeerida siinse ajaloo ja pärandi eri tahke, kartmata liigselt ka nendes peituvaid probleeme ja vastuolusid, olnuks suur võimalus just nüüdisaegsel kunstil ja see on jäänud kasutamata. Väga kallis projekt on andnud väga vähe tööd praegusaja kunstnikele.

Pisut liiga pateetilist üldmuljet võimendavad ka teemasaalid. Peale maapäeva ja omariikluse saali on hoones veel kirjakultuurile ja kunstile pühendatud ruumid, mis peavad meenutama eesti rahva kujunemist riiklust kandvaks kultuurirahvaks, ning samuti vabadussõja kamber. Kõik see võib kergesti hakata meenutama mõne varasema aja esindushoonet. Tänapäevane identiteet, ajaloomälu, ajalookirjutus on tunduvalt keerulisemad. Ja veel kord – välisdelegatsioonide liikmetele ei ole see teadmata.

Et aga lõpetada positiivse noodiga, võib inspiratsiooni nüüdisaegseteks lahendusteks otsida ka minevikust. Tulles tagasi Eesti vabariigi loomise juurde, millest see esindushoone jutustab, oli Eesti 1920. aastate alguses loodud riigikogu hoone omas ajas jõuliselt moodne. Arhitektuurne ja kunstiline julgus tasus ära, kuna ekspressionistlik parlamendihoone on maailmas ainulaadne ja paistab sellisena siiani silma. Muuseas Lätis võeti parlamendihoonena kasutusele just Liivimaa rüütelkonna maja, kus seim paikneb siiani. Veel päris viimase ääremärkusena võib aga lisada, et 1937. aastal ehk juba vaikival ajastul valminud Toompea lossi lõunatiiva arhitekt Alar Kotli võttis eeskujuks samuti tsaariaegse kubermanguvalitsuse hoone.

LINDA KALJUNDI on ajaloolane ja kuraator, Eesti kunstiakadeemia õppejõud. Teda huvitavad pärandi ja identiteedi, kultuuri ja keskkonna põimumised ning nende taustal terendavad võimu- ja koloniaalsuhted.

PÄISES foto: Martin Siplane
AVALDATUD: MAJA 1-2025 (119), peateema BALTIC EXTRA

1  Maapäev oli rüütelkonna kõrgeim organ, mis kogunes iga kolme aasta tagant.
2  „Esindusruumid“, riigikantselei veebileht.