Hannes Aava subjektiivsed nopped Baltikumi viimase 30 aasta ruumiloome kogemustest.
1995. aastal ilmus Maja erinumber Baltic Extra. 30 aastat ehk sisuliselt inimpõlv on vast paslik aeg, et vaadata tagasi, kuidas iseseisvuse taastanud Balti riikides kaasaja ruumiteemasid käsitleti, mida oluliseks peeti ning millist võimalikku arengut ja milliseid ohte tulevikus nähti.
Balti riikide ühise ruumikogemuse leidmisel on tõenäoliselt kõige rohkem äratundmisrõõmu ja -hirmu pakkuv tasand elamumajandus. Leedu arhitekt Rūta Leitanaitė on 2013. aastal kirjutanud tabavalt Vilniuse eramutest: pärast nõukoguliku ühetaolisuse kogemist on eramu hankimine olnud üks Baltimaade inimeste suurimaid unistusi – selle tagajärjel on linnad kontrollimatult üle oma piiride paisunud ning ruumiplaneerimine lohiseb suutmatult protsessil sabas. „Pompoossetest lossilaadsetest 1990ndate eramutest said järk-järgult väiksemad eri stiilis hooned. See stiilide mosaiik hõlmab kõike alates Ameerika unelma suvilast kuni Leedu maakodu prototüübini, proosalisest ratsionaalsusest julgete eksperimentideni, materiaalse jõukuse pretensioonikast demonstratiivsusest elegantse minimalismini.“1 Küllaltki sarnaselt võib kirjeldada olukorda ka praegu – olenemata riikide kiiresti vähenevast rahvastikust on ehitamise maht kasvanud ja suuremad linnad valglinnastunud. Eramaja paistab olevat ka peamine žanr, mille kaudu kõigi kolme riigi arhitektide looming tuntumatele promoplatvormidele nagu Dezeen pääseb.
Valminud ja pooleli jäänud varakapitalistlikud eramulossid elavad Baltikumi asulate ruumipildis edasi. Problemaatilisem on lugu aga ühiskonna osaga, kes eramaju endale lubada ei saa. Läti arhitektuurikorüfee Jānis Lejnieksi 1995. aastal kirjutatud sõnad kõlavad prohvetlikult:
Aastatel 2015–2023 on kolm Balti riiki trooninud Euroopa Liidu kinnisvarahindade tõusu edetabeli tipus, Tallinnas on Forbesi hinnangul kinnisvarahinnad viimase 12 aasta jooksul Euroopas kõige rohkem tõusnud – need on ammu keskmisel sissetulekul eest ära jooksnud. Õnneks on pärast valdkonna ekspertide üleskutseid ja fakte kinnitavaid uuringuid juba näha esimesi märke, et poliitikud on hakanud olukorrale reageerima – kui tõsiselt probleemi suhtutakse, selgub tõenäoliselt aga alles mõne aja pärast.
Sama, aga erinev
Näib, et Eesti perspektiivist on Baltikumi suhtes tihti olnud tunda teatavat hinnangulist dualismi – koostööks ollakse küll valmis ja ühist ajaloolist kogemust väärtustatakse, ent sellega kaasneb tihti agaga algav tõdemus, mis kõlab ka 1995. aasta Maja erinumbri Baltic Extra juhtkirjas, mille kirjutas Ado Eigi:
Hoolimata identiteedi otsimise (ja kujundamisega) kaasnevast tungist, mis vahel ka Balti riike teises suunas kisub – eestlasi põhja ja leedukaid Poola poole –, on ruumiloome valdkonnas kontaktid olemas, kuigi kohati episoodiliselt. 30 aasta sisse on mahtunud kuus Põhja- ja Balti arhitektuuritriennaali, ühine Veneetsia paviljon ning vähemalt ühe Eesti kinnisvaraarendaja „seiklused“ Lätis. Eesti ja Läti arhitektid on osalenud edukalt ka naaberriikide võistlustel, kus esitatud tööd on saanud auhindu ja lõpuks ka ellu viidud. Täiesti uue dimensiooni ruumilises koostöös avas aga kolossaalne Rail Baltic, mis suhetes valitsevat ambivalentsust veelgi süvendab, olles ühest küljest ühendaja ja koostööle õhutaja, põhjustades aga samal ajal oma komplekssusega ka kõigile pooltele silmanähtavat frustratsiooni ning andes nii mõnelegi asjaosalisele võimaluse rahvuspõhiseid eelarvamusi (taas)toota.
Ühine on olnud ka lennukas sisenemine rahvusvaheliste konkursside ja staararhitektuurimaailma, näiteks planeeringud Riias (OMA) ja Tallinnas (Zaha Hadid Architects) ja Daniel Liebeskindi MO hoone Vilniuses, aga ka hulk paberile jäänud projekte, nagu BIGi Tallinna raekoda. Zaha Hadidi büroo aktiivsus siin piirkonnas võib hakata tunduma juba anekdootlikuna. Õnnestumise korral kogeb Rail Baltica teekonnal rongiaknast jaamades jacques-tatiliku sekventsi – nii Tallinna kui ka Vilniuse jaama autor on ZHA ning ega ka PLH Arkitekteri Riia jaam selles võrdluses just esteetilist jalgratast ei leiutanud.2 Iroonilisel kombel rõhutab see tõsiasja, et suuremale osale maailmale on tegu kolme sisuliselt eristamatu väikeriigiga, mida on paljudes kontekstides mugavam käsitleda ühtse entiteedina, olgu selleks sihtturgudeks jaotamine või geopoliitiline mugavussildistamine.
Re-tendentsid
Ajalugu on tihti käsitletud tsüklilisena ning omamoodi tsükli täissaamisele viitab teinegi Jānis Lejnieksi 1995. aasta tähelepanek:
Tuleb siiski rõhutada, et sotsiaalne ja poliitiline kontekst nende terminite taga on nüüdseks muutunud – toonane poliitilise vabanemise kontekst on asendunud keskkonna, -eluaseme jt kriisidega. Vaadates kolme riigi hiljutisi arhitektuuripreemiate laureaate, Miesi auhinnale esitatud töid, aga ka linnaosade ruumiloomet, on vaatamata muutunud kontekstile ja terminite sisu muutumisele paremat kokkuvõtet kui Lejnieksi täheldus raske leida, olgu näideteks Riia Uue Teatri, Vilniuse Pelėdžiukase lasteaia renoveerimine või Tallinna industriaalpärandiga linnaosade taaselustamine.
Sotsiaalsed tegutsejad
Karin Hallas-Murula 1995. aastal kirjeldatud
– vastandina arhitektile, kes näeb ühte täiuslikult disainitud hoonet kui ühiskonda päästvat objekti –, kelle missioon on tunnetada sotsioloogiast majanduspoliitikani ulatuvaid urbanistlikke protsesse ja neid tundlikult suunata, leiab ehk just viimaste aastate üha enam tuntavate aktivist-arhitektide ja loovate linnaplaneerijate, materjalide taaskasutuse apologeetide jm lokaalsete ning pehmete (ja vägagi vajalike) teemade edendajate seast. Neid kritiseerivad nüüd selle maailma Patrik Schumacherid lihtsustava ja globaalse haardega sotsiaalseid, keskkonna- ja eetilisi probleeme ignoreeriva anti-woke diskursuse abil.3
On huvitav jälgida eelkäijate võimet raamida olulisi teemasid sellise ettenägelikkusega, mis kõnetab oma intuitsiooniga siiani. Vabanenud mõtlemise ja teoga oleme ühiskondadena kindlasti saavutanud nii mõndagi kiiduväärset. Sama kurb on aga näha, kuidas tervikuna pole me paljudes küsimustes võtnud siiski hoiatusi kuulda ning pärast vabaduse saamist oleme justkui joobununa pea igast teel olnud august siiski läbi käinud. Neoliberaalsed erastamisega seotud ekstsessid ja nendega kaasnenud ruumiilmingud ja keskkonnakahjud on tulnud suures osas kogu täiega läbida ning tundub, et rehabiliteerumine, tasakaalupunkti otsimine ja vigade parandus võtavad veel pikalt aega.
Optimist julgeks aga küsida, kas mitte ei ole pendel individualismiga kaasnenud äärmuses ära käinud ning liikumas vabadusega kaasneva vastutuse tajumise ja süsteemselt – ning seega ka kollektiivsemalt – mõtlemise suunas, kus üksikute heaolu kõrval mahuvad pildile ka seni kõrvale jäänud ühiskonnagrupid ja laiemalt ökosüsteem?
HANNES AAVA on maastikuarhitekt, kes kirjutab (linna)ruumiteemadel ja on mh õppinud ajalugu, kunstiajalu- gu ja keskkonnaplaneerimist.
PÄISES: artikli algus MAJA 119 numbris, kujundus Unt/Tammik. Artiklis kasutatud väljavõtteid MAJA numbrist 1/2 1995 (5/6).
AVALDATUD: MAJA 1-2025 (119), peateema BALTIC EXTRA
1 Rūta Leitanaitė, „The Lithuanian Dream. Private Housing“, Vilnius 1900–2013. A Guide to the City’s Architecture, toim Marija Drėmaitė, Rūta Leitanaitė, Julija Reklaitė (Lapas Publishing House, 2016).
2 Tati satiirilises suurteoses „Playtime“ (1967) näeb peategelane reisisiht- kohtade reklaamplakateid tuntud linnade nimedega, kuid kõigil fotodel on veidi eri rakursside alt kujutatud sama rahvusvahelises stiilis kujundatud hoonet, mõnitamaks globaliseeruva arhitektuurikeele homogeensust, mis kohaliku eripära hävitab.
3 Tom Ravenscroft, „Architecture being killed by „woke take-over“ says Patrik Schumacher“, Dezeen, 26.02.2025.
