Majanduslanguse ajal sündinud büroodel on paratamatult vähem bravuuri kui tõusuaegsetel: olulisemaks saab hoopis võime kitsastest oludest nüansitundlikult viimast võtta. Nii iseloomustab ka KUU arhitekte teatav minimalism. Kuid see ei otsi minimaalset vormi, vaid pigem võimalusi lasta oludel endil võimalikult palju ära teha, et jõuda kasutajat võimestava ruumini.
JOEL KOPLI (1983), KOIT OJALIIV (1980) ja JUHAN ROHTLA (1982) on pärast Eesti Kunstiakadeemia arhitektuuri ja linnaplaneerimise eriala lõpetamist 2008. aastal töötanud praktiseerivate arhitektidena. Alates 2014. aastast on nad EKA arhitektuuri ja linnaplaneerimise eriala kursuseprojekti juhendajad. Nende 2011. aastal asutatud büroos KUU arhitektid on tegevad ka Johannes Aasmäe, Eik Hermann, Liis Juuse, Kristo Põlluaas, Kristjan Reidi.
Eik Hermann: Alustame algusest. Pärast kooli lõpetamist tegite te esialgu n-ö päevatööd ja õhtutööd. Kuidas see käis?
Juhan Rohtla: Ma arvan, et see on suhteliselt standardne, vähemalt Eestis, et kool annab esimese kõrghariduse, teine kõrgharidus tuleb mõnest sissetöötanud büroost ja pärast seda hakkad ise oma bürood pidama. Büroodes, kus me olime – mina 3+1-s, Koit QP-s ja Joel Plussis –, saime kogemuse toimivast büroomudelist, mis andis kindlust, et sama mudeliga saaks ka ise enam-vähem hakkama. See, et tuleb oma büroo teha, oli juba kooli ajal selge.
Koit Ojaliiv: Ametlikult sai büroo tehtud alles 2011. aastal, kui võitsime Floriade paviljoni konkursi.
Joel Kopli: Algul tegime konkursse suuremate büroode alt, sest meil endal ei olnud veel vajalikku kvalifikatsiooni. Ja esialgu tegime oma asju tõesti põhitöö kõrvalt. Floriade paviljoni projekti koostamiseks rentisime Telliskivis Linnalaboriga kahasse ühe nõupidamisruumi. Nemad olid seal päeval, meie õhtul ja öösel.
KO: Joel pühendus kõige esimesena täielikult oma büroole, Juhan järgmisena ja mina kõige hiljem, alles 2014. aastal.
Kas keegi teist mõtles ka muude variantide peale või oli algusest peale selge, et just nende inimestega koos tuleks büroo teha?
KO: Juhaniga tegime konkursse juba kooli ajal. See, et me pärast kooli proovisime Joeliga koostööd teha, oli õnnelik juhus ega olnud eriti läbi kaalutletud.
JK: Olime täitsa alguses mitmel järjestikusel konkursil edukad. See pani mõtlema, et äkki on selles koostöös potentsiaali.
JR: Ilmselt oleksid olnud võimalikud ka muud kombinatsioonid, aga toimivat asja pole mõtet ilmaasjata lõhkuda. Ja kolm inimest on just selline paras üksus, mis võib projektipõhiselt liituda ka teiste tegijatega.
EH: Kuidas te ennast vanemate ja nooremate põlvkondade suhtes paigutate?
JK: Võib-olla peaks piiri tõmbama majanduslanguse juurde, mis algas 2008. aastal: sellele eelnev ja järgnev aeg olid üksjagu erinevad. Meie lõpetasime oma õpingud just üleminekuhetkel. Enne oodati julgemaid lahendusi – kohati jäi mulje, et mida hullumeelsem, seda köitvam. Pärast kriisi olid kõik tunduvalt ettevaatlikumad. Eriti 4–5 järgmist aastat pidi rääkima hästi ratsionaalset juttu.
KO: Praegu otsitakse konkurssidega juba toimivat ja kindlat asja. Võib-olla on see praegu muutumas.
JR: See, et astusime ellu täpselt madalseisu hetkel, tõmbabki piiri meie ja meile eelneva laine büroode vahele. Meil ei ole neile omast radikaalsust.
JK: Samas on ka need bürood nüüdseks ennast tagasi tõmmanud ja turusituatsiooniga kohandunud.
JR: Jah, aga meie pidime kohe kohanduma. Neil oli siis juba hoog sees, kui meie alles mootorit käivitasime.
KO: Mis puutub erinevusse hilisemate põlvkondadega, siis mina tunnen küll, et tänapäeva noored on teistmoodi: kooli tullaksegi reaalselt eriala omandama. See on võib-olla üksnes minu mulje, aga tollal oli boheemlust ja rumaluste tegemist rohkem. Kool ei olnud ainult ratsionaalne investeering tulevikku, vaid ka võimalus pidutseda ja eksida.
JR: Meie veel mahtusime nende noorte büroode sekka, kes on õnneks saanud teha hulganisti päris maju. Paljud, kes natuke hiljem tulid, pidid hakkama ise endale nišši leiutama.
Toomas Tammis on ühes intervjuus selgitanud oma põlvkonna arhitektide erinevust vanematest põlvkondadest. Ta tõi välja, et kui vanemal põlvkonnal oli selge autorikäekiri, siis uuemad bürood pidasid vooruseks seda, kui arhitekt oli võimeline tegema erinäolisi projekte. Kas teie meelest on üldse käekirja tekkimine oluline? Kas te tunnete, et teil on see tekkinud?
JK: Sellele viimasele küsimusele on kõrvaltvaatajal lihtsam vastata. Mulle endale küll tundub, et sellist läbivat joont meil ei ole. On küll projekte, mis on funktsioonilt või iseloomult sarnased. See võimaldab kasutada juba läbi mõeldud mõtteid ning tunda ära varem tehtud vigu, aga sellest hoolimata tuleb peaaegu iga kord pakkida kogu kohver lahti ja uuesti kokku ning selle käigus vaadata, kas midagi on puudu või hoopis üle.
JR: See seostub meie õpingutega, mil meilt alati küsiti, miks me midagi teeme. Alati pidime mingile küsimusele või probleemile reageerima. Seda võib vabalt ka kontekstuaalsuseks või keskkondlikkuseks nimetada.
KO: Kui võrrelda meie projekte ja öelda, et need on väga erinevad, siis võib küsida, kas nad on erinevad vormilt või sisult. Minu meelest räägime me mingeid sisulisi küsimusi konkursitööst konkursitöösse läbi, näiteks seda, mil moel mõni hoone midagi avalikule ruumile tagasi annab ja milliseid ümbritseva keskkonna elemente oma projektides võimendada tahame.
Oma tegevuste põhjendamise soov võiks viidata ka kontseptipõhisusele: eesmärk on jõuda ruumi ideeni. Teie puhul võiks öelda, et kontsept tuleb konteksti(de)st. See liikumine konteksti ja kontsepti vahel võib tekitada raskusi olukorras, kus kontekstilt ei ole eriti midagi laenata.
JR: Ka tühjal põllul on kontekst olemas. Seal ei ole küll ruumilist, ehitatud konteksti, aga midagi alati on. Lisaks on metakontekst, näiteks ootused projektile, mis teinekord on tugevam kontekst kui kõrvalolevad majad või linnaruumiline olukord. Arhitektina me otsimegi kontekste, piiranguid. Projektiti on need erinevad, seetõttu ei ole ka autorikäekirja kehtestamine konteksti üle meie jaoks teema. Alati ei pea neid võtma kui piirangud, mida ületada, vaid vahel ka kui jõesängi, kuhu ennast sobitada. Ja alati on võimalik ka konteksti n-ö valesti lugeda. Ehk et kui tahta meie käekirja eristada, siis seda võib leida viisist, kuidas me konteksti loeme ja sellega käitume.
Ma olen ise mõtelnud, et üheskoos tehtud projektide puhul on meie eelised esile tulnud siis, kui manööverdamisruum on olnud suhteliselt kitsas.
JR: Tagantjärele mõeldes tundub, et vahel oleme endale ise olud kitsaks teinud. Näiteks EKA konkursi puhul oli mitu võistlustööd, mis oleks võrreldes meiega märksa rohkem lammutanud ja ümber teinud.
JK: Meil tuli see siiski ka sellest, et tellija rahalised vahendid olid napid.
JR: Ma arvan, et see tuli ka meie eelistustest. Näiteks ka riigivanemate kenotaafi puhul töötasime olemasolevaga – maapinnaga, mida me vaid nõksa kergitasime. Praktiliselt kogu „mass“ oli seal juba koha peal olemas.
JK: See on võib-olla ka sellega seotud, et väga defineeritud kontekstis toimetamine võimaldab ladusamalt jõuda konsensuseni, mille pinnalt projektiga edasi liikuda.
KO: Võiks öelda, et kontekst on vahel tihedam, vahel hõredam.
„Hõredus“ ja „tihedus“ on head sõnad tõesti, et kirjeldada projekti ümbritsevate kontekstide jõujooni ja seda, mil määral need mõnes kontekstis (olgu ruumilises, poliitilises, majanduslikus, psühholoogilises või muus) on selgesti hoomatavad ja mil määral need suruvad projekti mingi kindla lahenduse suunas. „Tihe“ tähendaks siis sellist konteksti, mil see suruvus on selge ja tugev, „hõre“ aga sellist, kus see on hajus ja jätab võimaluse erinevateks lahendusteks.
KO: Sarnaselt öeldakse vahel aja kohta, et see on tihedam või hõredam. Hõredas kontekstis tekib küsimus, mis see põhiline kvaliteet üldse on, mida võimendada – kas avalik ruum, loodus või midagi muud.
JK: Või tahtagi ennekõike peita, et olemasolevat hõredust toetada.
KO: Teinekord kolmekesi vaieldes ei jõuagi selles osas konsensusele.
Samale asjale teise külje pealt lähenedes võiks öelda, et mõni arhitekt suhtub majasse nagu suurde skulptuuri: kõige tähtsam ongi see, kuidas hoone väljast paistab. Sel juhul väliskesta organiseerimisega erilist probleemi ei teki.
KO: Meie jaoks on fassaadi tegemine üks keerulisemaid ülesandeid. Kergemalt tuleb kätte hoonesisese ruumi loomine. Sellest on omavahel ka kergem viljakalt rääkida. Aga kui on vaja hakata maja välisilmet kujundama ja ruumi enda kontsept ei anna ette pakendi vormikeelt, siis tekivad raskused.
JK: Maju dekoreerida, lihtsalt ilusaid fassaade teha me tõepoolest ei oska. Aga kas need fassaadid nüüd nii halvad ka on olnud…
KO: Ma ei ütlegi, et halvad. Pean silmas seda, et kui hoone sisust vormi tuletada ei anna, siis tekib meil raskusi selliste fassaadide loomisega, mis ei jääks lihtsalt maneristlikuks võtteks.
Kui seda võrrelda skulptori lähenemisega, siis tema enamasti saab sellega lihtsamini hakkama ja talle ei oleks irdsus ka probleem. Teda huvitab pigem, et tekkiva mahu vorm oleks midagi avangardset.
KO: Võib-olla. Me oleme tõepoolest eelistanud mitteirdseid fassaade. Näiteks Niine 6a maja puhul tekkis fassaad sellest, et kogu tänavafront oli täis kolmnurkse esiviiluga maju. Selle rütmi kandsime üle ka uuele majale. Ja kuna tahtsime hoida majamahtu loetavana, siis tekkis vajadus ribistuse järele: rõdud või muud sisselõiked oleksid muidu mahu loetavust liigselt hajutanud.
JR: Ma ütleksin, et vorm tekkis seal hoone sisemise loogika (logistika ja korterite kasutatavuse) ja sinu kirjeldatud väliste kaalutluste kokkupuutepiiril.
KO: Tõsi. Ja EKA puhul oli uut fassaadi suhteliselt vähe. Kotzebue tänaval tuli uue osa aknarütm vanadelt mahtudelt. Põhja puiesteel tulenes uue osa fassaad sisulistest kaalutlustest seoses seminariruumide paigutusega, nagu ka ideest, et uus fassaadiosa on selgelt artikuleeritud uue mahuna ja natuke edevam.
JK: Ja seal, kus oli vaja luua vahetut suhtlust fuajee ja tänavaruumi või fuajee ja hoovi vahel, ongi 100% klaasfassaad.
KO: See on siis näide suurest majast, mille puhul me ei pidanud fassaade välja mõtlema, vaid nad tekkisid ise.
JR: Võrdluse skulptoriga võiks kokku võtta nii, et kui skulptoril vormivad savi käeliigutused, siis meie puhul on vormijateks kontekstist pärinevad mõjutajad.
Vahel need kontekstide endi „käeliigutused“ jäävad siiski üsna õrnaks. Õigemini, arhitekt toimib siin paratamatu vahelülina kontekstide, kontsepti ja projekti vahel, ja vahel ta lihtsalt ei hooma kontekstist pärinevaid mõjutajaid, sest need on peidetumad ning nõuavad nüanssidesse ja/või ajaloosse süvenemist. Siin võib appi tulla võistlustingimuste koostaja. Näiteks EKA puhul oleks meile ilmselt nii mõndagi märkamata jäänud, kui Toomas Paaver ei oleks nii põhjalikult tingimusi ette valmistanud. Kui aga sellist eeltööd tehtud ei ole, siis eeldab kontekstuaalne lähenemine pikka sisseelamist arhitektilt endalt, et hajusaid jõujooni hoomama hakata ja need mõnda kontsepti kokku tuua.
JK: Selline tööviis eeldab tõesti tihtipeale suurt ajakulu ja pingutust. Seda me oleme omavahel palju rääkinud ka, et arvestades meie lähenemist, tuleks konkurssidega tegelemiseks võtta endale oluliselt pikem ettevalmistusaeg.
Mõned arhitektuuribürood on ülesannet enda jaoks lihtsustanud, määrates paljude muutujate kõrvale ka mõned konstandid. Näiteks materjali tasandil on mõned teinud otsuse tegeleda peaasjalikult kohaliku puiduga. Iseenesest võiks teie töödes samuti ühte samasugust liini täheldada: Floriade paviljon ja selle edasiarendused. Aga samas on ka projekte, mis puiduga üldse ei tegele. Vist päris nii öelda ei saa, et teil oleks oma lemmikmaterjal?
JK: Üldjoontes eelistame n-ö ausaid materjale, olgu see kivi, puit või betoon.
JR: Aga nende seas meil otseselt ühte lemmikut tõesti ei ole.
Kas EKA puhul oleks tegelikult olnud mõeldav kasutada betooni asemel liimpuidust konstruktsioone?
KO: Betooni valik oli siiski kontekstuaalne: Habermanni maja on üks silmapaistvamaid ajaloolisi betoonkonstruktsioonist tehasehooneid Eestis. Faasitud laetalad, väga õhukesed põrandaplaadid. Teiseks olid samas kompleksis nõukogudeaegsed betoonist hooneosad, mis olid kohati lohakalt, kohati korrektselt tehtud. Näiteks kassettpaneelid on seal silmapaistvad.
JK: Niisiis jutustavad siin erinevad majaosad kaudselt Eesti betooniehituse lugu.
KO: Idees panna nende kõrvale tänapäevane kvaliteetne betoonist hooneplokk on siiski oma iva.
JR: Vastus küsimusele ongi ehk see, et meie materjalivalik on kontekstipõhine. Meil on olnud võimalus töötada materjalidega suhteliselt põhjalikult. Aga samas väheste materjalidega.
Kas te oskaksite mingeid põhimõtteid ka nimetada, millest te alati kinni peate?
KO: Me võiksime küll mingite loosungitega välja tulla, aga iga projekt on erinev. Ideaalne projekt oleks selline, kus ei meie ega tellija ise ei tea alustades, millise lõpptulemuseni me jõuame. Isegi kui tellija meie juurde tulles justkui teab, mida tahab, siis analüüsi järel saab ta lõpuks midagi muud, mis meeldib talle veel rohkem kui see, mida ta esialgu tahtis. Ja samal ajal oleme ka meie rahul, sest oleme saanud selle hoone ümbrusele pakkuda mõne lisakvaliteedi või olemasolevaid kvaliteete võimendada. Me ei olegi objektiloojad, vaid hoone ümbruses esinevate kvaliteetide esiletõstjad.
Arhitektil võibki põhimõtetest olulisem olla tegevuslik hoiak või maitse. Näiteks Tuomas Toivonen on ülevaatustel vahel küsinud mõnelt tudengilt, miks ta nii palju liigutusi teeb. Mõni teine võib samas kohas küsida, miks ta nii vähe teeb. Näiteks Lacaton & Vassal on esinedes maininud, et nad tahavad anda võimalikult palju, jõuda luksusliku ruumini.
JR: Lacatoni & Vassali luksus on selles mõttes võluv, et see ei tähenda kallite materjalide kasutamist ja sellist luksust, mida arendajad sageli silmas peavad, vaid pigem avarat ruumi ja palju valgust.
KO: Samas, Lacatonist & Vassalist lähtuvalt oleks võinud ju ka kogu EKA krundi odavalt – samas targalt – täis ehitada. Mõnes mõttes on just midagi kütkestavat selles, et ruum on väike ja sa kasutad seda nutikalt. Natuke selline Jaapani-pärane lähenemine, kus ruumi lihtsalt ei ole ja funktsioonid paratamatult kattuvad üksteisega. Sellest tekib tihedus: tihe ruum, tihe aeg, tihe kontekst ja nii edasi.
Need kaks näidet, mis ma tõin, ei olegi päris vastandid. Lacatoni & Vassali eesmärk on ju samuti pakkuda luksust võimalikult nappide vahenditega. Teises äärmuses ongi hoopis keegi, kes teeb hinna mõttes luksuslikke asju: liialdustega uhkeldav, staatust konstateeriv luksus.
KO: Eestis vist ei tee keegi selles tähenduses luksuslikku arhitektuuri.
Ma arvan, et mõned arhitektid seda ei välistaks, lihtsalt olud ei luba.
KO: Meie ka otseselt ei välista, aga see töö ei paku nii palju pinget. Hoopis huvitavam on näiteks see ülesandepüstitus, millega me EKA-s 2. kursuse tudengitega hetkel tegeleme: Koeru hooldekodu. Kasutajateks on siin inimesed, kelle kõlapind on Eestis karjuvalt väike. Napp eelarve tõstatab ka siin küsimuse, kuidas väheste liigutustega teha võimalikult palju.
JR: Minu meelest võiks seda nimetada empaatiastuudioks. Kuna probleem on hästi teravalt välja joonistunud ja kontekst hästi tugev (olemasolev hoonekehand; vanurite, sh dementsete inimeste vajadused; vananev ja samas vanureid marginaliseeriv ühiskond jne), siis eeldab see tudengitelt paindlikku lähenemist, mis loodetavasti laieneb ka nende edasistesse projektidesse. Siin kerkib selgelt esile mõte, et arhitekt võiks anda rohkem kui nõutakse. Normid sõnastavad tihtipeale ainult miinimumi, millest ei piisa, et inimene tunneks ennast mõnes majas võimekalt. Selle kohta on kasutatud ka sõna „võimestama“ või „väestama“.
Väestamise või võimestamise sõna on ka mulle südamelähedane. See seostub ka minimaalse sekkumise põhimõttega: kui sa kedagi liiga palju aitad, siis ta võib muutuda abituks. Ruumi puhul võiks üleliia aitamine tähendada nii üleliigsete mugavuste loomist kui ka laiemalt kõikide ruumiliste otsustuste ärategemist, mis ei jäta kohta kasutajate endi otsustus- ja kujutlusvõimele.
JR: Mis puutub mugavusse, siis ruumikasutaja pingutuse tase ei tohiks olla nii ekstreemne, et ta on trepist üles jõudes üleni higine: pigem võiks pingutus olla mõõdukas. Ja kui, vastupidi, muuta kellegi elu liiga mugavaks, marginaliseerib see teda tõepoolest teistpidi – mugavustsoon soodustab omal kombel õpitud abitust.
KO: Minimaalse sekkumise printsiipi silmas pidades võib tõesti eriti just ühiskondlikke ruume luues ühel hetkel lõpetada ja öelda, et edasi me enam ei aita. EKA puhul on mitmeid ruume, mis on lõpuni mõtestamata ja mida peaksid mõtestama hakkama kasutajad.
Küsimus ongi, kas EKA oli erijuhtum, sest nende kasutajad on iseäranis aktiivsed, või saab seda üle kanda ka muudesse teistsuguse funktsiooniga ruumidesse.
KO: Viimistluse poolelijätmine igale poole ei sobi. Aga seda, et ruum on paindlik ja võimaldab ristkasutust, on küll hästi kohaldatav erinevatesse ruumidesse, alates lasteaedadest, lõpetades advokaadibüroodega.
JK: Ja sotsiaalse, poolprivaatse ja privaatse ruumi mitmekesistamine on ju ka printsiip, mida saab paljudes erinevates kontekstides edukalt kasutada.
JR: Töös EKA-ga oli lähtepunktiks kest, mis oli vabrikule kohaselt algusest peale paindlikuks kavandatud. Meie lihtsalt vältisime selles kestas üleliigset „lukkupanemist“.
KO: Samuti lõime ruume, millel puudus konkreetne kasutusotstarve. Ka koridor ei olnud ainult koridor, vaid koht, kus saab korraldada hindamisi, teha süüa, olla pesades jne.
JK: Samas on muidugi inimesi, kes tahavad, et nende ruum oleks lõpetatud, selgelt struktureeritud ja midagi poleks lahtiseks jäetud. Küllap nad oskaksid ka ruumi hõivata, aga nad ei taha sellele aega raisata.
Ma olen väitnud, et sedasorti lõpetamata ruum on väestav. Aga missugune lõpetamata ruum on kõige väestavam? Kas selleks on tühi ruum? Me just rääkisime hõredast kontekstist. Kas sama saab üle kanda ka ruumi ja kasutaja suhtele, öeldes, et liiga hõredas ruumis on vähem vabadust kui mõnes teises ruumis, mis annab n-ö otsad kätte?
JR: Tooksin siin võrdluse ahvipuuriga loomaaias, isegi kui selle seos võimestava ruumiga pole päris üks-ühene. Isegi ahvipuuri lisatakse erinevaid ruumielemente (köisi, rõngaid, kõrgeid kohti), mida ahvid hõivata saavad. Ruumi kasutamine eeldab ruumiga suhestumist ja on elemente, mis seda julgustavad. Mõnel juhul võiksid need olla arhitektuurselt ruumis sees (EKA-s nt nn aktiivne sein, tasapindade erinevused, kasvõi mingi auk kuskil), aga mõnel juhul võib ka kasutaja ise selle sisse tuua (nt black box’i või white cube’i tüpoloogiate puhul).
JK: Võib-olla on võtmeks pakkuda ühes hoones palju erinevate iseloomudega ruume, nii et tekib paljusus, mis annabki võimaluse vastavalt tegevuse iseloomule ka sobiv ruum valida. Kui lähtuda sellest, et ruum peab olema ülipaindlik, viib see selleni, et kuskil pole tegelikult hea. Aga vältida saab ka liigselt piiravate liigutuste tegemist.
Siin võiks puudutada ka standardiseerimise ja võimestamise vahekorda. Henry Plummer on kirjutanud, et ideaalselt mugav trepp kaotab ära trepi kasutamise kehalise kogemuse ja loiustab tähelepanu, samas kui mõned kivitrepid, mis on käsitsi laotud, iga aste ise kõrgusega, panevad märkama enda keha ja keskkonda, milles sa viibid. See on samuti väestamine.
JK: See on tõsi, et kui palliväljak on jäätunud, pead sa harjumuspäraste liigutuste kõrval tegema ka neid, mis aitavad sul püsti jääda. Sellises olukorras on trenn tunduvalt mitmekesisem, sest kasutatakse lihaseid, mida tavapäraselt ei kasutata.
KO: Ma tooksin selle mõttekäigu ka oma erialasse. Kogu ehitusvaldkond on hästi standardiseeritud. Hästi pikalt selle sees viibimine toodab seda standardiseeritust ka sinus endas. Kui 15 aastat muudkui aina projekteerida, muudab see ühel hetkel tuimaks.
JK: Ja see omakorda toob kaasa tasapaksud konkursitööd.
KO: Et sellest välja tulla, oleks ka enda elus vaja mingit rütmihäiret või keskkonnavahetust. Ma olen viimasel ajal mõelnud, et võiks proovida maalima hakata.
JR: Meie jaoks on sama funktsiooni täitnud ka näituste kujundamised, sellised kiired ruumietüüdid, kus vabadust on rohkem. Samuti on vahel sääraselt mõjunud intervjuude andmine; tuleb sõnastada asju, mida sa tavaliselt ei sõnasta.
KO: Jah, kui pole pikka aega omavahel pidanud olulisi asju sõnastama, siis see võib viia ootamatute kokkupõrgeteni konkursside tegemise ajal. Võib välja tulla, et inimesega, kellega oled pikalt koostööd teinud, on sul mingis olulises küsimuses sedavõrd erinevad arvamused.
JK: Põhilistes asjades oleme siiski ühel meelel. Me saamegi selle sees erinevalt mõelda ja see teebki asja huvitavaks. Kui seda intriigi poleks, siis võiks kohe pillid kotti panna.
EIK HERMANN on Eesti Kunstiakadeemia filosoofia ja praktikapõhise teooria lektor, ajakirja Ehituskunst kaaspeatoimetaja.
PÄISES ülevalt vasakult: Juhan Rohtla, Koit Ojaliiv, Joel Kopli. Foto: Renee Altrov
AVALDATUD: Maja 96 (kevad 2019), peateema Ruumiline mitmekesisus
