TAMMSAARE PARK
Autorid: Mihkel Tüür, Ott Kadarik, Liis Mägi, Katrin Kapanen, Alice Laanemägi, Konstantin Rõbkin, Marleen Stokkeby, Katerina Veerde, Kadri Tamme, Kerttu Kõll, Maarja Tüür
Haljastus: Maarja Tüür, Kerttu Kõll, Maarja Gustavson, Pille-Riin Villem
Tehnilised lahendused: Reaalprojekt
Insener: Inseneribüroo Printsiip
Projektijuht: Projektipea
Tellija: Tallinna Kommunaalamet
Konkurss: 2012
Valmis: 2018
Iga ümberkujundus, -nimetamine ja nihutamine, eriti kesklinnas, viitab alati valikutele ja otsustele, millel on laiem ideoloogiline mõõde.
13. septembril 2018 avati Tallinnas uue kujundusega Tammsaare park, mille ümberehitus oli kestnud üle aasta.
Avamine jäi siiski poolikuks: pargi Viru hotelliga külgnev kolmnurkne ala otsustati lahendada koos Tallinna peatänava projektiga, kunagise turuhoone müüridele plaanitud kohviku ehitus peatati pärast säilinud keldriosa varingut ja seal töötanud ehitaja hukkumist väljakaevamiste käigus. Pidulik üritus ümberehituse lõppemise puhul jäeti ära.
Tammsaare pargi projekti valmistati ette üsna pikalt.
Pargi kujunduse konkurss kuulutati välja 2011. aastal eesmärgiga töötada välja uus lahendus Tallinna ühele käidavamale maatükile, ühendada selle eri osad tervikuks ja kujundada see ümber mitte niivõrd väljaku kui pargina.
Kahekümne kahe esitatud töö hulgast valiti võitjaks arhitektide Ott Kadariku ja Mihkel Tüüri büroo projekt, 19. sajandi lõpu Euroopa petlikule õitsenguperioodile viitava märgusõnaga Belle époque mis pani muu hulgas ette uue kohvikupaviljoni ehituse, käiguteede lisamise Tammsaare kuju esise platsi ümber, Estonia-taguse ala ümberkujundamise ühetasaseks kahekordse ilupuudereaga platsiks ja 1905. aasta monumendi nihutamise Estonia keskteljest platsi serva. Ülejäänud plaanitud muutused olid pigem kosmeetilist laadi: „Sekkumine pargi üldkontseptsiooni võiks olla minimaalne,“ kirjutasid autorid seletuses. Kadarik lisas tööprojekti kommenteerides, et „praegune struktuur on väga sümpaatne. /—/ Seal on tunda 50ndate õhustikku ja see võiks seal säilida.“1
Võistluse järel kirjeldas žürii esimees Peeter Pere võidutööd üsnagi vaoshoitult, öeldes, et „töö /—/ hoiab ajaloolist järjepidevust. /—/ Tulemus on traditsiooniline“.2 Ajaloolisele järjepidevusele osutades pidas Pere oma artiklis peamiselt silmas senise liigenduse ja käigusuundade säilimist.
Jaotus Estonia taguse pargi ja sümmeetrilise lahendusega keskosa vahel loodi haljasala rajamisega 1947. aastal, kui pärast sõjapurustuste likvideerimist tasandati 19. sajandi lõpust pärinenud Uue turu hoone varemed ja plaanitava keskväljaku suunal loodi haljastusarhitekt Harald Heinsaare projekti järgi keskse purskkaevu süvendiga peenar.
Estonia taha 1931. aastal püstitatud väiksemõõduline art déco laadis Juhan Raudsepa 1905. aasta revolutsiooni monument asendati 1958. aastal Lembit Palutederi ja Mart Pordi realistlikuma ja mastaapsema monumendiga.
Toona oligi pargi nimi 1905. aasta sündmuste kuupäeva järgi 16. oktoobri park.
1970. aastate keskel tehti büroos Kommunaalprojekt Vaike Parkeri ja Tiit Kaljundi juhtimisel pargi ümberkujundamise kavand, mis pidi arvesse võtma valmiva Viru hotelliga muutunud linnaehituslikku olukorda, tasandama keskosa purskkaevu ümbritseva süvendi ja laiendama käiguteid Kaubamaja ja Laste Maailma teljel. 1976. aastal kuulutati sellega paralleelselt välja Tammsaare monumendi konkurss ja kirjaniku 100. sünniaastapäevaks 1978. aastal püstitati pargi keskossa Jaak Soansi ja Rein Luubi projekteeritud monument. 1989. aastal nimetati park ümber Tammsaare pargiks.
Juba see faktirida sisaldab mitut olulist nihet.
Planeeringuliselt toimus nihe sõjajärgsest uusklassitsismist 1950. aastatel 1970. aastate hilissotsialismi pragmaatilisusesse, sümboolse raskuspunkti mõttes kandus rõhk 1905. aasta monumendilt Tammsaare monumendile, mis on praeguseks muutnud pargi ühtse ajaloolise järjepidevuse leidmise keeruliseks.
Veelgi enam, iga ümberkujundus, -nimetamine ja nihutamine, eriti mis puudutab kesklinna ühte käidavamat asukohta, viitab alati valikutele ja otsustele, millel on laiem ideoloogiline mõõde, hoolimata sellest, kas autorid seda endale teadvustavad või mitte.
Teede konfiguratsioonil, puuridade tihedusel ja taimede iseloomul, aga ka narratiivsete ja poliitiliselt laetud monumentide liigutamisel on märgiline tähendus. Kõnelema hakkab nii esteetiline keel, kasutatud tehnoloogilised vahendid ja materjalid, aga ka see, kuidas on nii tellija kui ka arhitekt mõistnud avalikku ruumi ning selle kasutajat. Nende muutuste laetust näitas uuele pargikujundusele pühendatud vastukajade arv ja ka kohatine teravus.
Juba konkursi järel kirjutas Triin Ojari Müürilehes, et Tammsaare pargi puhul on oluline säilitada selle mitmeotstarbelisus: „Kavandatava Tammsaare pargi oluliseks tasandiks on inimeste argiste toimetuste ja avaliku ruumi kui foorumi, demokraatliku kogunemiskoha funktsiooni mahutamine.“3
Ojari tundis puudust selgemini kehtestatud jaotusest ärimaailma (kaubanduse) ja traditsioonilise avaliku funktsiooni vahel, aga ka kontrolli ja vabaduse vahelise joone teadvustamisest.
Teisest vaatenurgast viitas oluliste avalike teemade liiga lihtsustatud lahendamisele ajaloolane Krister Kruusmaa, kes kirjutas praeguse kujunduse valmimise järel 1905. aasta monumendi nihutamisest kui muutusest ajalootajus. Selles väljendus tema jaoks sümboolne konflikt: 1905. aasta verised sündmused Uuel turul on pargi üks määravamaid ajalookihistusi, mis oli olulisel kohal mitte ainult Nõukogude ajalookäsitluses (kui tööliste võitlus tsaarivõimuga), vaid ka Eesti Vabariigi ajal (kui oluline episood vabadusvõitluses).4
Mart Kalm omakorda osutas, et linnaehituslikult on pargi mõlemale monumendile lähenemine olnud probleemne: kui Tammsaare monument jäeti lihtsalt tähelepanuta, siis 1905. aasta monument nihutati eelmisest halvemasse kohta, kaotades selle sideme Estonia klassitsistliku tagafassaadiga.5
DISKUSSIOON 1970ndatel
Kui enamik uue kujunduse valmimise järel kirjutatud ülevaateid viitasid tagasivaatavalt ka pargi esialgsele kujundusprojektile 1940. aastate lõpul, siis vähem tähelepanu sai 1970. aastate ümberkujundusprojekt. Ometigi kaasnes toonase kujundusega pikk diskussioon Sirbis ja Vasaras, mis teatud mõttes kaardistas praeguste muutuste eelajaloo.
Nagu mainitud, koostati 1970. aastate alguses pargi uus kujundus toonases Kommunaalprojekti büroos. Sellest sõltumatult kuulutas kultuuriministeerium välja Tammsaare monumendi konkursi, mille asukohaks pidi saama kavandatav 16. oktoobri park (täpse asetuse pidid skulptorid lahendama ise). 1976. aasta suvel valiti edasitöötamiseks Soansi ja Luubi ja Arseni Mölderi ja Peeter Tarvase kavandid (hiljem võitjaks tunnistatud Soansi ja Luubi tööd iseloomustades ütles üks žüriiliige, et see rõhutab ühekülgselt muret6).
Sama aasta oktoobris aga algatas toonane juhtiv arhitektuurikriitik Leo Gens poleemika, mis seadis kahtluse alla kujule pakutud asukoha.7 Gensi jaoks oli see mitmes mõttes problemaatiline.
Esiteks paiknesid peaaegu kõik Tallinna monumentaalskulptuurid endiste kindlustuste vööndis ümber vanalinna, mille tulemuseks oli selle visuaalne ja ruumiline ülekuhjatus.
Teiseks vajanuks planeeritav Tammsaare kuju rahulikku tausta, mida Kommunaalprojekti rekonstrueerimiskava tema arvates ei toetanud: parki läbivad planeeritud jalakäijate vood ristusid just tulevase monumendi asukoha ees. Tolleks hetkeks tööd juhtima asunud Kaljundi projekt nägi ette kahte erineva laiusega diagonaalset teed, millest pikem ja laiem viinuks Valli tänava poolt Estonia pst ülekäigu juurde, kitsam Estonia kontserdisaali sissekäigu juurest Viru tänava poole.
Nagu kirjutas Gens: „Seega muudetakse praegu suhteliselt vaikne ja eraldatud haljasala elavaks liiklussõlmeks ning väljaku keskel, teede ristumiskohal, algab niisugune rüselemine ja tõuklemine, mida võib võrrelda ehk ainult Kaubamaja esisega. Sellest kohast, kus Kaubamaja poole tõttav rahvamass kuhjub liikluskeerisesse, avanekski peamine frontaalne vaade Tammsaare monumendile.“8
Puhkenud poleemikas võtsid ümberkujunduse vastu sõna muu hulgas ka arhitektid Valve Pormeister ja Allan Murdmaa. Neile vastas toona kolmekümneaastane Kaljundi, kirjeldades, kuidas pargi keskosa muutmise taga oli vajadus arvestada muutunud olukorraga, vanast keskusest väljunud uue city’ga ja uute teenindusasutustega, mis vajasid sidumist traditsioonilise linnasüdamega: „Illusioon vaikelupargist ei pea paika, sest teedel käivad vaba pinki otsides sajad inimesed, rääkimata transiitsetest liikujatest.“9 Muudetud projekti, mis võttis arvesse Tammsaare kuju ja osaliselt ka teiste arhitektide kriitika, tegi Kaljundi osalusel Ene Liigand.
Miks peaks see vana vaidlus seoses uue pargiga praegu korda minema?
Esiteks tundub, et Gensi täpsed diagnoosid skulptuuride paigutamisest kindlustuste vööndisse ümber vanalinna on endiselt päevakorras.10
Praeguse keskosa lahenduse puhul on mindud vastupidises suunas ja ülekuhjatust suurendatud, tuues Tammsaare taha dekoratiivkujud ja hajutades sellega tähelepanu ühelt objektilt paljudele. Selle tulemusel ei ole Tammsaare enam pargi keskne monument, vaid üks (dekoratiiv)skulptuur teiste seas.
Veelgi olulisemana aga osutab toonane poleemika murrangule igapäevastes hoiakutes, millega ruumiline paigutus pidi arvestama ja mida kujundama; see tähendab, muutustele seostes avaliku ruumi ja kõige laiemalt mõistetud ideoloogia vahel. 1970. aastate projekt tähistas paljuski murrangut stalinistlikust paraadsusest asjalikuks „normaliseeritud“ hilissotsialismiks, oma apoliitilisust taotleva igapäevaelu, aga ka kauba- ja defitsiidikultusega, mida on nähtud kui tarbimisühiskonna Nõukogude varianti. Ärevus tähendusliku linnaruumi kadumise pärast ja ebakindlus uue reaalsuse kehtestumise suhtes kajas vastu Gensi tsitaadis Kaubamaja poole rüselevast rahvamassist, mis pimestatuna läbib uut parki.
Arhitektide vaatepunktist aga vajas uus olukord teist ruumilist lahendust, mis seoks omavahel kõige paremini jalakäijate voo, sümboolse struktuuri, vaba aja veetmise, taimestiku mitmekesisuse ning informatsiooni liigenduse. Selline lähenemine kandis endas usku organiseerituse ja funktsionaalse lähenemise neutraalsusesse, mis vastandus varasemale ülepingutatult jäigale klassitsismile. Töö käigus lisandunud Tammsaare kuju paigutus nende muutuste taustale, lisades nüüd omakorda avalikku ruumi uue sümboolse ja esteetilise kihistuse.
Seega võib väita, et eelpool mainitud ajalooteadvuse nihe sai alguse juba 1970. aastatel – nihe, mis lasi 1905. aasta 16. oktoobri sündmustele pühendatud monumendi liigutada Estonia-taguse platsi serva ja kuju nii linnaehituslikus kui ka tähenduslikus mõttes marginaliseerida. Pargi lülitamine argisesse linnaruumi 1970. aastatel tähendas ka selle – omas ajas progressiivset – depolitiseerimist, Tammsaare kuju aga sai uue sümboolse keskme rolli, mis viis ka pargi ümbernimetamiseni 1989. aastal. Kui Kruusmaa arvates oleks 1905. aasta sündmustele viidanud kuju peitmine Eesti Vabariigi ajal olnud mõeldamatu, siis 21. sajandi alguseks oli pargi seos 1905. aasta monumendiga muutunud teisejärguliseks, avalikkuse silmis aga oli kuju tähendus stigmatiseeritud stalinistlikuks või n-ö taksopeatajaks11, irdudes selle tegelikust sisust.
Sellegipoolest on uue kujunduse autorite kriitikavaba kaasaminek monumendi madaldamisega omamoodi vastuoluline: ühelt poolt väideti, et „see stalinistlik kompositsioon ei vääri põlistamist, /—/ olulisem on taastada vana turuplatsi meeleolu, et inimestel oleks sinna asja“12, teiselt poolt aga püüti säilitada “50ndate õhustikku”.
URBANPARK ANNO 1988
1970. aastate pragmaatilise projekti taustal aga andis endast märku ka juba järgmine nihe – lähenemine, mida ma olen mujal kirjeldanud kui vaatemängulist.13
Kui Kaljundi kirjutas 1976. aasta projektis, et „haljasalale on projekteeritud lisaks tarbevalgustusele ka õhtune dekoratiivvalgustus“, siis oli selle mängulise lisakihistuse eesmärk tuua välja „huvitavamaid puuderühmi“.
Ent juba kümmekond aastat hiljem kerkis esile uut laadi lähenemine, kui tema põlvkonnakaaslane Vilen Künnapu tutvustas ajakirjas Kunst ja Kodu kahte uut pargiprojekti, mõlemad Tammsaare pargi läheduses. Teostamata jäänud töö Suur-Karja ja Pärnu mnt nurgale kujutas endast installatsioonilaadset skvääri, kus kasutati erineva iseloomuga materjale, valgust ja dekoratiivskulptuure: lihvitud ja poleeritud graniiti, marmorit, roostevaba terast ja pronksi, mis vaheldus muru, lillede, pügatud heki, elupuu ning värvitud betoonpindadega.
„Oluliseks elemendiks kompositsioonis on püramidaalne seest valgustatud klaaskatus, mis katab keldris asuvat keeglirada. Kompositsioon kujutab endast eelkõige„kunsti kunsti pärast“, kuid täidab ka linna valgustusfunktsiooni, seal ei puudu linnaruumi täpsustavad geomeetrilised tegurid, istepingid ja visuaalsed vihjed ümbrusele,“14 kirjutas Künnapu.
Ta nimetas sellist uut laadi keskkonda ingliskeelse sõnaga urbanpark, iseloomustades seda kui kokkuvõtet „kaasaegse kunsti, reklaami, tehnoloogia ja moodsa elulaadi uutest kogemustest. Seal kohtuvad ootamatus triviaalsusega, funktsionaalsus motiveerimata teoga, suured kujundid väikestega.“15
Selline vaatemänguliste ja kohati irooniliste detailidega küllastunud park edastas ühtaegu nii kriitikat nõukogude arhitektuuri ühetaolisuse suhtes kui ka iha mängulise linnaruumi järele, isegi kui reklaami ja moodsa tehnoloogia põimumine ennustas juba ette järgmisel kümnendil peavooluks muutunud kujundusvõtteid. Selle kõrval andis aga endast märku ka arhitektuur ja disain, mis oli alla vandunud uutele meediatele, mis kasvava tähelepanumajanduse kontekstis tõmbasid endale ja säilitasid kasutaja huvi palju efektiivsemal moel.
Võrrelgem näiteks eelnevat urbanpark’i kirjeldust uue Tammsaare pargi võtetega: viimases on LED-torudega palistatud ahenevate väravate või raamide rida, mis väidetavalt on mõeldud näituste korraldamiseks; mitmetooniline graniitsillutis, kuhu on uputatud LED-valgusti triibud; üledimensioneeritult kõrged geomeetrilised kellukakujulised valgustid, millega saab valgust suunata ja programmeerida erinevat meeleolu; astmestiku motiiviga pingid ja infotahvlid.
Kas ei ole siin teostunud too informatsiooni, tehnoloogia ja moodsa elulaadi kohtumine, millest kõneles Künnapu, ent moel, kus mäng ja seiklus on lahutatud kriitilisusest ja irooniast ning allutatud selles osalemise kohustusele; urbanpark with a vengeance?
Kui Künnapu 1988. aasta projektis lahutati informatsioon funktsionaalsest sisust ja muudeti kunstiks kunsti pärast, siis siin viidi see oma loogilise lõpuni: park ei ole enam pragmaatiline ühendus kaubamajade vahel ega ka avalikkuse lava poliitiliste nõudmiste esitamiseks, vaid omamoodi kolmemõõtmeline reklaam (reklaam reklaami pärast), mis nõuab ja vangistab kasutaja tähelepanu. Lugegem näiteks, kuidas kirjeldab uue Tammsaare pargi külastamist maastikurahitekt Kadi Tuul:
„Milline rahutu virvarr! /—/ Pargi teedevõrgus orienteerumine tundub nüüd nõudvat kasutajakogemust. Desorienteerivat teederohkust saadab silma häiriv kirjusus, mille loob sillutise heleda-tumeda kivimustri tihe kontrastne vaheldumine. /—/ Käies vaatad jalge ette, sest tumedamad kivid loovad pettekujutelma ebatasasest pinnast. Veidi aja pärast pead aga pilgu jälle üles tõstma, sest teekattemuster hakkab silme ees vilkuma ja teeb närviliseks. Tahes-tahtmata soovid, et saaks juba pargist läbi, aga paraku tundub uuendatud park nüüd lõputu.“16
Vastupidiselt funktsionalismi põhimõtetele olla loetav ja selge, kasutada ühemõttelist universaalset disaini keelt, on siinses disainis segunenud mitmemõttelisus ja eksimine, rohkelt erinevaid valgusviise (lisaks mainituile veel traditsiooniline postvalgustus), mis kohtub kuhjatud detailide ja kasutuskoodide paljususega.
Kui 1970. aastate kujunduse karikeeritud subjekt oli kaupu jahtiv rahvahulk, kes liikus Laste Maailma ja Kaubamaja teljel, siis praeguse pargi kasutaja on valgustitest pimestatud indiviid, kes vastutulijale ilmub musta koguna17, olles samas valvekaamera taha varjunud võimule jälgitav ja tuvastatav – nagu arhitektid selgitasid, oli kõrgete valgustite eesmärk muu hulgas valgustada välja eri suundi, et turvakaamera salvestistelt oleks võimalik inimesi identifitseerida.18
Ühes 1972. aastal kirjutatud tekstis kirjeldas Prantsuse kultuuriteoreetik Jean Baudrillard nn kübernetiseeritud ühiskonna disaini (vastukaaluks tööstustootmisel põhinevale ühiskonna disainile), mis on muutunud massikommunikatsiooni osaks. Sellise disaini produkt oli tema arvates kommunikatsiooni loogikale allutatud keskkond, kus kõikjal – sh arhitektuursetes vormides või igapäevastes toimingutes – domineeris sõnumite ja märkide loogika, omamoodi kommunikatsiooni türannia.
„Disaini praktiline mõiste – mida analüüsitakse lõppkokkuvõttes kui kommunikatsiooni tootmist (inimeste ja märkide vahelist, märkidevahelist, inimestevahelist) – vastab keskkonna teoreetilisele mõistele. Siin pannakse sind suhtlema – see tähendab, osalema – mitte materiaalsete kaupade soetamise kaudu, vaid infotöötluse režiimil, märkide ja sõnumite ringluse kaudu.“19
Baudrillard’i jaoks viitas selline disain kasvavale ühiskondlikule kontrollile, kus disain on käed löönud uute küberneetiliste tehnikatega ning kehtestab ennast totaalse disainina kõikides valdkondades, jätmata midagi endast väljapoole.
Uues Tammsaare pargi kujunduses domineerib selline ülespaisutatud kommunikatsiooni loogikale allutatud disain. Selles keskkonnas pole kasutajat enam vaja juhtida töökoha ja tarbimise koha või töö- ja puhkusekoha telge mööda, sest märkide ja sõnumite ringluses osalemine on ise tootmine; ühest kohast teise orienteerumine ei ole disaini eesmärk. Selle kujunduse subjekt näib ütlevat: ma tahangi lasta end kanda vaatemängulistel sõnumitel, ma ei taha, et park saaks juba läbi, ärge juhatage mind kuhugi.
ANDRES KURG on Eesti Kunstiakadeemia kunstiteaduse ja visuaalkultuuri instituudi professor.
PÄISES foto: Kaupo Kalda
AVALDATUD: Maja 96 (kevad 2019) peateema Ruumiline mitmekesisus
1 Urmas Kaldmaa. Uuenenud Tammsaare park saab moodsa leedvalgustuse. – Pealinn, 17.03.2017, lk 4.
2 Peeter Pere. Või(s)tlus Tammsaare pargis. – Sirp, 30.03.2012, lk 19.
3 Triin Ojari. Väike, keskmine ja suur Tammsaare park. – Müürileht, nr 19, 2012, lk 35.
4 Krister Kruusmaa. Virvendusi linnaruumis ja ühiskonna mälus.– Sirp, 6. 04. 2018
5 Mart Kalm. Autahvel. Kunstiaasta 2018. – ERRi kultuuriportaal, 27.12.2018. (vaadatud 12.03.2019)
6 Juta Matvei. Tammsaare monumendi ideekavandite võistlus. – Sirp ja Vasar, 25.06.1976, lk 9.
7 Leo Gens. Kaalugem veelkord kõiki võimalusi. – Sirp ja Vasar, 08.10.1976, lk 12–13.
8 Samas.
9 Tiit Kaljundi. Mis saab Tallinna kesksest haljasalast? – Sirp ja Vasar, 10.12.1976, lk 13.
10 Vt ka Leo Gens. Eesti monumentaalkunsti päevaprobleeme. – Kunst, 2(52), 1978, lk 28.
11 Monumendi lähedal oli Nõukogude perioodil taksode seisupaik, levinud linnalegendi järgi kutsuti ülestõstetud käega viipavat kuju seepärast taksopeatajaks. Vt ka Uwe Gnadenteich, „Tammsaare park muutub läbijooksuaiast ajaveetmiskohaks“. Postimees, 21.06.2017. Artikkel refereerib mh arhitekt Tiina Tallinna: „Üks vana haljastustöötaja meenutas, et kui ta siin parajasti rohis, tuli ooperilaulja Aarne Viisimaa, näitas oma kuldnupuga kepiga skulptuuri poole ja küsis: „Kas te teate, kes see on? See on Olga Lund.
“ Teine vanem proua lisas hiljem, et mitte lihtsalt Olga Lund, vaid Lund, kes püüab taksot Hans Leberechtile.“
12 Tiina Kolk. Uus Tammsaare park – väärikas ja modernne. – Postimees, 29.09.2018, lk 8–9. On tähelepanuväärne, et kuigi nii planeering kui ka monument on mõlemad samast ajastust, siis esimese puhul hindavad arhitektid n-ö õhustikku, teist aga stigmatiseerivad kui stalinistlikku.
13 Vt Andres Kurg. Postsotsialismist vaatemängulinna. – Maja, nr 1, 2007, lk 44–51.
14 Samas.
15 Vilen Künnapu. Kaks linnaparki Tallinna. – Kunst ja Kodu, nr 57, 1988, lk 9.
16 Kadi Tuul. Tundeline teekond uuendatud Tammsaare pargis. – Sirp, 2.11.2018, lk 17.
17 Samas.
18 Tiina Kolk. Uus Tammsaare park – väärikas ja modernne. – Postimees, 29.09.2018, lk 8–9.
19 Jean Baudrillard. Design and Environment or How Political Economy Escalates into Cyberblitz. – For a Critique of the Political Economy of the Sign, Telos press, 1981, p. 201.
