Automaatkassadest

Mustamäe linnaosa Tallinnas valmis 1970. aastate lõpuks. Siis oli see valdavalt piirkond nooremas keskeas inimestele, kelle lapsed käisid siia ehitatud arvukates koolides ja lasteaedades. Peaaegu unistuste linnaosaks peetud Mustamäel avati harjumuspäraste leti- teenindusega poodide kõrval ka tolle aja moodsaimad kauplused – esimesed suured selvehallid. Eestis laialt levinud tüüpprojekti järgi ehitatud kauplus ja restoran Szolnok oli üks neist. Uuemal ajal ehitati seda korduvalt ümber, kuni vana hoone üldse lammutati ning selle kohale ehitati täiesti tänapäevane super-Rimi.

Elu peabki edasi minema ning ka Mustamäe kuni 60 aasta vanuste suurte kortermajade välimus on muutunud: korteri- ja majaühistud on leidnud võimalusi nii maja soojustamiseks kui ka fassaadide remondiks ja värvimiseks. Elanikke on võrreldes linnaosa algusaegadega peaaegu poole vähem ning keskmiselt on nad mitukümmend aastat vanemad. Vana planeeringuga väikeste tubadega korterid ei paku noorematele enam huvi, vanad aga ei raatsi lahkuda kodust, millega nad on harjunud, ega loobuda armsaks saanud ümbrusest. Liftidega 9- ja 14-kordsete majade kõrval vajaksid kindlasti lifti ka viiekordsed majad, arvestades seda, et ülemiste korruste elanikel võib olla liikumisega raskusi. Omal ajal sattusid ühed elama liftidega majja, teised mitte ning kaevata polnud kellelegi: korterite saamine oli nagu muugi Nõukogude-aegne eluloterii.

Natuke sarnane oli lugu ka kaubandusega: seegi oli juhus, kes millise poe lähedale elama sattus. Suurte selvehallide juures saadi defitsiitsele kaubale tõenäolisemalt ligi kui väiksemate poodide naabruses, kuid sõltuvalt kaupluste juhtide võimekusest ja tutvustest võis olukord olla ka vastupidine. Kummalisel kombel on sellisest mineviku argipäeva momendist võimalik tuua paralleele ka tänapäeva eespool mainitud Szolnoki super-Rimi näitel. Automaatkassad on üleval ilmselt juba kõigis suuremates poodides, kindlasti tuntud jaekettide Rimi, Selveri, Prisma ja Maxima poodides ning me oleme ostjatena nendega tasapisi harjunud. Mida noorem inimene, seda kiiremini võtab ta omaks tehnoloogilise uuenduse, kuid vananedes muutume paratamatult moodsa tehnika suhtes ettevaatlikumaks ja umbusklikumaks, vanemad inimesed võivad olla ka aeglasemad ja kohmakamad, mida keskealise või noore inimese loodud tehnika ei arvesta. See aga ei tähenda, et vanus segaks selgeks õppimast mistahes elukondlikku tehnilist vahendit – see nõuab lihtsalt rohkem aega ja teenuste pakkujalt empaatiat ja elementaarset ettevalmistust.

Aprilli lõpul võttis minuga ühendust üks vana tuttav, kes on Szolnoki poe alaline klient. Ta kirjeldas sealset olukorda, kus kõik kassapidajad on koondatud ning kauba eest saab tasuda vaid makseautomaatidele. Kuna Rimis on kokku hoitud ka konsultandi või abistaja arvelt, tunnevad paljude vanemad inimesed end seal äärmiselt ebamugavalt, et mitte öelda alandatult. Üks kassa siiski on automaatide juures ka olemas, kuid selle juures on tavaliselt silt lakoonilise tekstiga „Sigaretid, kõneaeg, taaratšekid, kuni viis toodet“. See tähendab, et kui lähed poodi igapäevaseid ostusid sooritama, siis abikassa teenindaja ei tohiks sind aidata ning suhelda tuleb igal juhul makseautomaadiga. Paraku, nagu eespool selgitatud, ei ole see igal inimesel lihtne, mistõttu ongi tavaliselt poodides vähemalt üks või kaks kassat jäetud ka neile, kellele meeldib rohkem suhelda inimese kui automaadi või robotiga. Sellist võimalust aga Szolnoki poes käima harjunutele pole jäetud. Erapood, omanik teab ise, mis teeb!

29. aprilli õhtul käisin olukorraga kohapeal tutvumas. Kõik oligi nii, nagu mu tuttav oli mulle teatanud: kahe kassa juures silt, et need ei tööta, makseautomaatide piirkonnas oli aga üks lühikese lindiga kassa, mida haldas üks teenindaja. Oma vahetust tegi seekord seda tüüpi inimene, kes püüab klientide elu teha võimalikult mugavaks, ning ta käitus minu arvates antud olukorras väga arukalt ja inimlikult. Kõigepealt oli ta ära võtnud ülalnimetatud sildi ning teenindas kõiki, kes ei tahtnud oma kaupa piiksutada makseautomaadiga. See aga tähendas talle tohutut koormust, sest ainsa kassa juurde vonkles pikk saba – automaadiga ei soovinud suhelda paljud. Samas tormas ta siis appi ka neile, kellel makseautomaadiga suhtlemine ei õnnestunud. Abi osutatud, tormas ta kassa juurde tagasi, et pikka järjekorda teenindada.

Järjekorras inimeste käest küsides, miks nad automaati ei kasuta, ütlesid vanemad, et see on siiski väga ebamugav ja nad kardavad eksida. Teised aga, nooremad, teatasid, et neil ei ole pangakaarti ja nad saavad maksta vaid sularahas. Mõelda ju võiks, et Tallinna linn kehtestaks sellise korra, et poodides peaks olema alati ka vähemalt üks kassiiriga kassa, mingi oma määrusega, kuid kas see oleks lahendus? On palju piirkondi, kus kontingent on väga noor ning mingeid probleeme automaatkassadega ei ole. Mida siis teha? Loodetavasti aitab tarbijakaitse, kui poekülastajad peaksid sinna pöörduma, kuid tegelikult oleks vaja, et Rimi keti juhid ka ise oma poodidele tähelepanu osutaksid ning mõtleksid, kellele nad oma teenust osutavad. Võimalik, et see pole tüüpiline näide kaubanduslikust teenindusest, kuid kahtlus jääb, et neid kohti ja terveid valdkondi, kus eakamate inimestega ei arvestata, on ikkagi veel liiga palju.