Baltic Lines. Rail Baltica kõrval ja ümber

Paula Veidenbauma ja Diāna Mikāne küsivad, kuidas rääkida raudteest, mis praegu eksisteerib üksnes meie kujutluses, aga sellest hoolimata on meie igapäevaelus vägagi kohal.

Titanic läheb põhja! My heart will go on

11. juulil 2022 kohtusid ajakirjanikega Lätis Rail Baltica (RB) elluviimise eest vastutava ettevõtte Eiropas Dzelzceļa Līnijas esindajad. Kohtumine toimus legendaarse Riia kompleksi Titāniks (Titanic) ees, milles asuvad ostukeskus, juuksurisalong ja parkimismaja. Hoonet hakati samal päeval lammutama, et teha ruumi uuele raudteejaamale. Otse Riia rahvusvahelise bussijaama ees asuva kompleksi projekteerisid 1999. aastal arhitektid Ludvigs Saprovskis, Berenika Austriņa ja Artis Zvirgzdiņš. Oma punase värviga esile tõstetud laevalaadse fassaadiga oli hoone justkui monument, mis sümboliseeris 1990. aastate turbokapitalismi ja varaste 2000. aastate optimismi, kandes ühtlasi sama nime kui üks teada-tuntud 1997. aasta menufilm.

Eiropas Dzelzceļa Līnijase esimees Kaspars Vingris ei väljendanud Titāniksi lammutamist kommenteerides kohaliku postmodernse arhitektuuri vastu erilisi tundeid: „Õnneks ei leidnud me siit mingit kultuurilist või ajaloolist väärtust.“¹ Teleuudisloost võib näha ja kuulda, kuidas lammutamise esimesel päeval mängisid töölised kõlaritest Céline Dioni lugu „My Heart Will Go On“. See vaatepilt võis lammutustöödest möödujatele näida kui omamoodi dramaatiline performance.

Riia Titanic kadus kahe kuuga. Selle sündmuse tunnistajatena hakkasime juurdlema, kuidas sellisest efemeersusest üldse mõelda. Titāniksi kadumine märkis teatud uue ajastu algust – ajastu, kus RB lugu hakkas Riias lahti rulluma materiaalsuse või pigem selle puudumise kujul.

Kunstivõrgustik

2023. aasta sügisel alustasime kunstivõrgustikuga Baltic Lines, mis tõi kokku üksteist loovuurijat (Sofie Lucia Maria Carlson, Aistė Gaidilionytė, Danute Līva, Diāna Mikāne, Katariin Mudist, Gustavs Grasis, Valtteri Alanen, Eglė Šimėnaitė, Kamilė Vasiliauskaitė, Mattias Malk ja Paula Veidenbauma) Lätist, Leedust, Eestist, Soomest ja Rootsist. Sellega püüdsime luua ruumi, et mõtiskleda mitmesuguste kadunud Titanicute ja Baltimaade potentsiaali üle. Me uurisime RB kaudu Balti riikide kaasamist Põhja-Euroopa kontekstis ja positsioneerusime oma võrgustiku kui kriitilise urbanismi praktika, kasutades loovuurimuslikke vahendeid selleks, et RB sotsiokultuurilistesse, ajaloolistesse ja geopoliitilistesse aspektidesse süveneda.

Ehkki Balti sõpruse säilitamine on raudtee arendamise käigus osutunud keeruliseks (RB-d nimetatakse eri riikides lausa eri nimedega – Eestis on seda elluviiva ettevõtte nimi Rail Baltic, Lätis ja Leedus aga Rail Baltica), moodustasime me ise ühe sõprusrühma. Oleme teinud uurimistööd, sõitnud Riia ja Valga vahet, külastanud optimismist pungil kontoreid ja kuulnud samal ajal uudiseid vältimatust pankrotist, astunud lubadustest ehitatud sildadele ja avastanud, et need ei vii mitte kuhugi. Alljärgnev on mõtisklus rühmituse senisest teekonnast RB-ga paralleelselt kulgevatel rööbastel. Toome esile mõningad kuuldud lood, jagatud kogemused ja mõtted, vestluskatked ning tähelepanekud ühest meeldivast suveresidentuurist. Ühtlasi annab see aimu projekti interdistsiplinaarsetest lähenemistest, uurimispraktikatest ja kohandatud metoodikatest.

(Mitte)plaani poole

„Edu on võime liikuda luhtumisest luhtumiseni ilma entusiasmi kaotamata.“
Innustav tsitaat Eiropas Dzelzceļa Līnijase Riia kontori seinatahvlilt

RB on juba mõnda aega olnud abstraktne mõiste. Ehkki projekti algus ulatub tagasi 2001. aastasse, mil kolme Balti riigi transpordiministrid allkirjastasid koostööleppe,² on nüüdseks selgunud, et uut rongiliini Tallinna ja Varssavi vahel ei avata enne 2030. aastat.³ Baltimaade läände ümberorienteerumine on olnud kauaaegne eesmärk, millest lähtus ka nende riikide Euroopa Liitu ja NATOsse astumine (2004), piirikontrollita Schengeni alaga liitumine (2007) ja eurotsooniga liitumine (2011–2015). 2017. aastal teatas ÜRO ametlikult, et kõiki kolme Balti riiki loetakse edaspidi Põhja-Euroopa riikideks.⁴ Postsovetliku diplomaatia keerdkäikude kaudu on Balti riigid suutnud end näidata sõprusel ja jagatud ajalool põhineva geopoliitilise liiduna. Me oleme hoidnud üksteisel kätest juba 1989. aastast peale. Regiooni ümberkujundamisega käsikäes arendatav rongiühendus osutub seega vägagi sümboolseks. Nagu politoloog Carole Grimauld dokumentaalfilmis „Rail Baltica – Ein Zug für Europa“ (2024) seda sõnastab, rongiliinist saab metafoor: „See sümbol [RB] tähistab Nõukogude ja Vene minevikust eemaldumist.“⁵

Kuid uurides neid Balti riikide lähedasi sõprussuhteid raudteetaristu vaatenurgast, tuleb ilmsiks terve hulk olukordi, kus läbisaamine on kõikunud. Pier Vittorio Aureli väidab oma 2023. aasta raamatus „Architecture and Abstraction“ („Arhitektuur ja abstraktsioon“), et lääne arhitektuuripraktika on liikunud plaanist projekti poole, st käsiraamatute juurest juhtimisstruktuuride juurde. Projekti kui organisatoorse suutlikkuse ja plaani kui struktuursete teadmiste vahel näib olevat ilmselge pinge. Kuna RB elluviimine sõltub tugevast, sidusast ja ühesest projekti visioonist kõigis kolmes Balti riigis, kipuvad riikide erinevad agendad seda õõnestama. Baiba Rubesa, RB pikaajaline tegevjuht, kes 2018. aastal tagasi astus, on kommenteerinud, et Rail Baltic(a) on „kõige kurvem halva juhtimise näide haldusjuhtimise ajaloos“.⁶

2023. aasta talvel kogunesid kõik Baltic Linesi osalised Riias, et jagada oma piirkonna vaatenurka ja subjektiivset arvamust RB arendamise ja vastuvõtu ning ühtlasi ka kollektiivi koostöö kohta. 1. veebruaril osalesime kohtumisel Riia linnaarhitekti büroos. Selle esindajate seisukoht RB projekti teemal oli jõuline: „Kui meil seda ehitada ei õnnestu, võib Baltimaadest saada lihtsalt üks puhkeala.“ Projektile lisavad veelgi kaalu riigikaitsega seotud kaalutlused, iseäranis pärast Venemaa 2022. aasta täiemahulist sissetungi Ukrainasse, ning vajadus tugevdada ühendusi Euroopa Liiduga parema logistilise taristu ja uute transpordisoonte kujul. Meie kokkusaamisest väljakoorunud moraal oli üpris sirgjooneline – raudtee tuleb valmis ehitada hoolimata üksikasjaliku plaani, toetuse ja visiooni olemasolust. Kui projekti elluviimine peaks ebaõnnestuma, saab meist tulevikus lihtsalt üks „piirimaa“ – mets või teemapark.

Loovuurimist uurimas

Valga residentuuri jõudes lugesime, et Titanic pole ainus, mis põhja läheb. Eiropas Dzelzceļa Līnijas võib olla sunnitud pankroti välja kuulutama.⁷
Märkmeid välitöödelt. VARES, Valga. 5. juuni 2024

2024. aasta juunis kogunes meie Baltic Linesi meeskond Valga residentuuris VARES, et viia end kurssi üksteise uurimistöö ja kunstiliste ideedega ning ühtlustada neid kogu rühma püüdlustega. Arutasime seal ka Baltic Linesi projekti metoodikaid. Mõtisklesime selle üle, mida „loovuurimus“ selles kontekstis üldse tähendab, andes endale aru, et tegemist on igal juhul ka omamoodi moesõnaga, millega püütakse sageli kunstnikke akadeemilises kontekstis teadmuse loojatena tõsiselt võetavaks muuta. Loovuurimuse idee, mis põhineb mitte-veel-teadmisel, liigub määratluse rägastiku kaudu suurema eneseteadvuse ja akadeemilisuse poole.⁸ Viini loovuurimuse deklaratsioon määratleb seda kui „praktikapõhist, praktikast juhitud kunstilist uurimistööd, mis on viimase kahekümne aasta jooksul üle maailma kiiresti arenenud“.⁹ Või nagu uurija Ana Hoffner ütleb: „Ent kui loovuurimus on mõeldud küsimuse alla seadma ka uurimise mõistet ennast, siis peab see laiemalt sihtima küsimusi „Mis on eksperiment?“ ja „Mis on labor?“.“

Mis laadi teadmist me loome? On see legitiimne? Inimesed võivad meilt küsida: „Olete te siis rongi poolt või vastu? Mis teie seisukoht on?“. Kuidas me vastame? Kas meil tuleks jõuda omakeskis ühisele arusaamale ja kujundada ühtne vaade, olgu see siis aktiivselt poliitiline või mõnevõrra peenemalt kunsti kattevarjus edastatud?

Kohtume väikse Valka linna tänaval Eesti piiri lähistel ühe vanema naisterahvaga. Vestleme temaga Rail Balticast ja ta ütleb: „Isegi kui see kunagi valmis saab, pole see minu rong.“
Märkmeid välitöödelt. VARES, Valga. 7. juuni, 2024

Kuna me uurisime mitmekihilist ja kompleksset megaprojekti, murdsime pead selle üle, kuidas selle kaootilistest vormidest ja muutuvatest piiridest mitte mööda vaadata. Ühes vestluses pakkus meie rühmituse liige Gustavs Grasis, et meie lähenemist võiks nimetada omamoodi spin-off’i¹⁰ viljelemiseks, kuivõrd me ei tegele ehitamise poolt- ja vastuargumentidega, vaid pigem käsitleme raudteeliini sümboolse elemendina meie Balti majanduskoridori jagatud maailma aegruumilises kokkutõmbumises. See ühendab erinevaid ajalikkusi ja eksisteerib lugudes, viies meid seega tegelikust materiaalsest raudteest kaugemale, täpselt nagu rong peaks viima meid ära meie Nõukogude minevikust.

Spin-off

Kasutades sõnu nagu spin-off ehk kõrvalharu, mis meie meelest meie praktikat hästi iseloomustab, püüame me määratleda, mida loovuurimuse terminoloogia ja tööriistad meie kui akadeemilisuse äärealal tegutseva rühmituse jaoks tähendavad. Me lähtume ideest, et „kunstipraktika võib olla samal ajal nii uurimisaine, uurimisvahend kui ka uurimismeedium“.¹¹ Ühtlasi tahame kahtluse alla seada olemasolevaid erialadevahelisi hierarhiad ja konstrueeritud teadmuskvaliteedi tasemeid, olgu siis teaduslikus, kunstilises või mõnes muus vormis. Donna Haraway sõnu laenates – me püüame konkreetseid vaatenurki kokku panna ja „olukorraliseks teadmiseks“ (situated knowledge)¹² tõlkida, käsitledes asjakohaste teadmisteallikatena ka selliseid tegevusi nagu kogemuste jagamine, lugude jutustamine ja kogumine, ilukirjanduse loomine, kohtade uurimine, vestlemine jne.

Me haruneme mitmes suunas. Näiteks kunstnikeduo Eglė Šimėnaitė ja Valtteri Alanen vaatleb Tallinna ja Helsingi vahelist veealust tunnelit kui veealuste olenditega seotud mütoloogilise mõtlemise nüüdisaegset vastet; Vilniuses tegutsevad arhitektid Kamilė Vasiliauskaitė ja Aistė Gaidilionytė uurivad hoole ja hoolimatuse, kohalikkuse ja renoveerimise, taaskasutamise ja väärtuse üksteisega kattuvaid paradokse Vilniuses Naujininkai¹³ linnaosas; Stockholmis ja Helsingis töötav kunstnik Sofie Lucia Maria Carlson käsitleb RB ehitust kui hiiglaslikku versiooni nn tükeldamise mängust (Exquisite Corpse).

Balti- ja Põhjamaade sõprus

Kui lähed mööda Družbat, siis leiad end Družbas, Družba juures, Družbaga kohtumas.

„Mõned aastad pärast kooli lõpetamist hakkasin igatsema seda tunnet, kui lähed klassikaaslase laua juurde ja jagad temaga, millega sa väljaspool tunde tegeled. Need tundusid olevat hetked, millest ma õppisin kõige enam,“ kirjutab Sean Yendrys oma kirjas kataloogi „Dear Friend“ jaoks.¹⁴ Oma kirjas propageerib Yendrys n-ö hängimist kui mitteformaalse õppe meetodit, mida ta on pärast programmijuhiks saamist püüdnud juurutada ka EKA graafilise disaini magistriprogrammis. Sama mõtet oli ta kohanud Kasselis Documenta Fifteeni näitusel, kus kuraatorid kasutasid indoneesiakeelset sõna „nongkrong“, mis tähendab vesteldes ja aega veetes üksteise juures viibimist.¹⁵ Niisiis, harunemise jaoks on tarvis aega ja ruumi, et kohtuda, jagada, rääkida, s.o siirast sõprust sobitada. Siit tekib huvitav paralleel Balti riikide pealesunnitud sõprusega RB projektis – pealesunnitud selles mõttes, et sõber mitte olla pole võimalik, vähemalt mitte paberil, kui rahastuse tingimuseks on uute geopoliitiliste sõprussidemete loomine. Baltic Linesi projekti rahastab Nordic Culture Pointi programm ja meiegi sõprusgrupi loomise aluseks on Balti-Põhjala toetusmeetme juhendmaterjalid. Ehk peaks ka meie loovuurimus olema enamat kui spin off? Ehk on just hängimine see praktika, mis seda toetab?

PS. Kallis lugeja, seniks kutsume Sind endaga hängima 12–27. oktoobril InTheCloseti galeriis Vilniuses ning tutvuma meie sõprusprojektidega. Kes teab, ehk saame veel sõpradekski.<3 (artikkel ilmus ajakirjas 2024.a. sügisel – toim)

PAULA VEIDENBAUMA on ruumipraktik, kelle tööd hõlmavad kunsti, arhitektuuri, urbanismi ja teatrit. Koos Diāna Mikānega asutas ta „gel office-i.
DIĀNA MIKĀNE tegutseb kuraatori-, uurimis- ja kunstipraktika ristteedel. Koos Paula Veidenbaumaga asutas ta gel office-i.

PÄISES: Riia uus Rail Baltica terminal kerkib praeguse rongijaama taustal. Foto: Gustavs Grasis
AVALDATUD: MAJA 3-2024 (117), peateema TARISTU

1  Katrīna Karzubova, „Ar humoru viss kārtībā”, TV3 ziņas, 11. juuli 2022.
2  Rail Baltica, „Historical Facts“, https://www. railbaltica.org/about-rail-baltica/history/
3  Madis Hindre, „Rail Balticu valmimine võib nihkuda tähtajast kaugemale“, ERR, 4. oktoober 2022.
4  „UN classifies Latvia, Lithuania and Estonia as Northern Europe“ („ÜRO liigitas Läti, Leedu ja Eesti Põhja-Euroopa riikideks“), Kyiv Post, 7. jaanuar 2017.
5  „Rail Baltic – Ein Zug für Europa“ („Rail Baltic – Rong Euroopale“), ARTE, 2024.
6  „Balti riikide koostööd kritiseeriv RB Raili juht Baiba Rubesa astus ametist tagasi“, ERR, 27. september 2018.
7  „Rail Baltica ieviesējam Latvijā var nākties pieteikt maksātnespēju“, Delfi, 2. juuni 2024.
8  Philippine Hoegen, toim, In these circumstances: On collaboration, performativity, self-organisation and transdisciplinarity in research-based practices (Onomatopee 181, 2022), lk 245.
9  ELIA, „The Vienna Declaration for Artistic Research“ (2022), lk 1.
10  Kõrvalharu või kõrvalsaadus (ingl). Ettevõtluse kontekstis võib sõna tähistada nt tütarfirmat või mõnest teadusprojektist välja kasvanud ettevõtet, seevastu nt kirjanduse või filmide kontekstis peetakse sellega silmas varasema teose mõnest kitsamast aspektist välja kasvanud järge – tlk.
11  Ádám Albert, Eszter Lázár, Dániel Máté ja Edina Nagy, toim, Approximating Borders Artistic Research in Practice (Hungarian Univerity of Fine Arts, 2023), lk 21.
12  Donna Haraway, „Situated Knowledges: The Science Question in Feminism and the Privilege of Partial Perspective“, Feminist Studies 14, nr 3 (sügis 1988), lk 575–599.
13  Uus maailm (leedu k).
14  „Tigupostiga“ kirjade saatmise algatus (2019–2022), mille käivitasid Sandra Nuut
ja Ott Kagovere Eesti kunstiakadeemias. Kirjad koguti kokku raamatusse, mille avaldas Lugemik (2022).
15  Documenta 15, „Glossary“, https:// documenta-fifteen.de/en/glossary/