Energiakoalitsioon

Maxime Cunin disainibüroost Superworld kirjutab jagamistaristu loomisest.

Proloog

Ajal, mil käivad pidevad arutelud üleminekute ja pöörete üle, mõistetakse energiataristut tihtipeale füüsilise elemendina, mis vajab tehnilist transformatsiooni. Sageli eeldatakse, et seda transformatsiooni juhivad ametiasutused või eraettevõtted. Asjakohastest vestlustest võtavad tavaliselt osa insenerid, majandusteadlased, analüütikud, prognoosijad ja konsultandid, kes vaidlevad [sisesta siia oma lemmikenergiaallikas] tõhususe üle. Ent siinkohal peame sekkuma – taristu käsitlemine on tegelikult läbinisti kultuuriline küsimus, kuigi võib teisiti näida.
Kahtlemata on selles, kuidas me oma kodusid kütame ja elektriga varustame, viimastel aastakümnetel toimunud uuendusi ja just nimelt tehnilisi. Täpsemalt öeldes on valikuvõimaluste hulk laienenud. See uus tehnoloogiline tegelikkus võimaldab omakorda uusi taristu olemisviise – ja just nimelt kultuurilisi.

Arvestades mitmesuguseid omavahel põimunud eeliseid, mida kohalike vahendite kasutamine annab – teada-tuntud stabiilne hind, väidetav keskkonnasäästlikkus ja turvatunne geopoliitilise ärevuse ajal –, on Euroopas hakanud kokku tulema naabrite seltskonnad, et mõelda välja ja seejärel rajada omaenda elektri- ja küttevõrke. Naljakal kombel toob väheste suurte osade, nagu keskjaamade,  torujuhtmete, mastide asemel keskendumine paljudele väikestele osadele, nagu pumpadele, paneelidele, mikrovõrkudele, seni justkui nähtamatu energiataristu käegakatsutavasse igapäevaellu. Kui me ei mõtle enam taristust kui tsentraalsest omandist, siis kes võiks võtta enda peale energiataristu ehitamise? Mis eesmärgiga? Ja kelle otsustada on see, kas energiat naabrite vahel jagatakse, müüakse või lausa kingitakse?

Kroonika

Park Haagseweg (PHW) on väike elamupiirkond Amsterdami edelaservas. Koht jääb kaugele linna populaarsest postkaardikuvandist. Ei mingeid ajaloolisi ehitisi, kanaleid, veesõidukeid. Selle asemel leiab sealt paarsada arhitektuuribüroo Mecanoo projekteeritud ja 1990. aastate alguses ehitatud ühetaolises stiilis lamekatusega hoonet.

Peaaegu eranditult omanike kasutuses olevad kodud jagunevad võrdselt ühepereelamuteks ja kõrgemateks kortermajadeks. 1990. aastate reklaamtahvlitel esitleti uhkusega nende täiuslikku soojusisolatsiooni ja ühendusi linna maagaasivõrguga, nagu oli tollal uusehitiste puhul kombeks.
Liikugem ajas edasi 2019. aastasse, kui Hollandis võetakse vastu kliimaseadus. Asi saab ametlikuks – üleriigiline maagaasitaristu saadetakse 2050. aastaks erru. See kõrgel tasandil langetatud ja nii-öelda kulissidetagune otsus muutub enamiku Hollandi perede igapäevaelus vägagi konkreetseks probleemiks: kuidas on sellisel juhul kodu kütmine tehniliselt üldse võimalik?

Ida poole vaadates näeme, kuidas Venemaa sissetung Ukrainasse on surunud energiahinnad, sealhulgas maagaasi omad, talumatusse kõrgusesse. Üha rohkemate Hollandi majapidamiste jaoks muutub aina põletavamaks küsimus: kuidas on sellisel juhul kodu kütmine rahaliselt üldse võimalik?

Just sel hetkel, tulevikuängide ja hetkemurede ristteel tuli kokku käputäis PHW elanikke ja asus juurdlema: kas meil poleks mitte nii rahaliselt kui ka keskkonna seisukohalt parem üheskoos tegutseda? Kas meil poleks võimalik kujutleda omaenda võrku –  energiasüsteemi, mille oleme loonud ise ja enda jaoks?

Ja nõnda sündiski PHW energiakoalitsioon.

Eesmärgi visandamine

2022. aasta suvel saime koos teise Superworldi arhitekt-disaineri Thomas Kralliga telefonikõne PHW elanikult Hans Roelandilt, 50. eluaastates hollandlaselt, kes on aktiivne Amsterdami energiaülemineku rindel. Ta uuris meilt, kas saaksime aidata tal ja tema naabritel PHWs uurida, kuidas neil oleks võimalik energia vallas midagi ühiselt ette võtta. Tegemist oli sihilikult avatud iseloomuga ettepanekuga, mis võis hõlmata nii kollektiivset moderniseerimist, naabruskonnasisest soojatootmist ja -salvestamist kui ka elektri jagamist. Algatuse ebatavaliselt lahtiseks jäetud lähtekoht on tingitud sellest, et fookus lasub kollektiivsusel, mitte konkreetsel tehnilisel lahendusel. Eesmärk on välja selgitada, millise taristuga saab seda fookust toetada.

Nagu arhitekt ja institutsioonidisainer Marco Steinberg seda ehk sõnastaks:  avatud küsimused, milles on mitmemõttelisust, on täpipealt need, mille jaoks on tarvis disaineri meelelaadi ja mitte niivõrd inseneri ekspertteadmisi, kuidas kitsalt mõnele üksikküsimusele võimalikult optimaalselt vastata. See ei tähenda, et insener-tehnilised ja rahalised kaalutlused poleks selles ettevõtmises olulised. Asi on lihtsalt selles, et kõigepealt tuleb visualiseerida jagatud eesmärk ja võimalik tulevik, millest tahaksid kõik elanikud osa saada.

Vabatahtlike koalitsioon

Leidub teisigi energiakogukondi, mida eeskujuks võtta, nagu näiteks Schoonschip Amsterdamis – omaalgatuslik ja koostöös arendatud veepealne naabruskond, kus elab praegu 144 elanikku. Schoonschip peab end uhkusega Euroopa kõige jätkusuutlikumaks veepealseks naabruskonnaks, kus kodudel on omaenda privaatne kõrgtehnoloogiline energiajagamisvõrk. Majadevaheline energiavahetus registreeritakse plokiahelapõhise kohaliku valuuta abil. Lähitulevikus võivad sellest välja kasvada kogukondlik ajapank või kohalikud poed, mis müüvad selle valuuta eest tooteid.

Tegemist on radikaalse visiooniga kodutaristust, mille eesmärk jääb väljapoole turumajandust. Samas on selle väljaütlemata, ent ometi silmanähtavaks aluseks see, et tegemist on uue piirkonnaga, kuhu on sihilikult kokku tulnud sarnaselt mõtlevad inimesed, kes on otsustanud koos elada.

Piirkonnas, mis on juba enam kui kolmkümmend aastat vana nagu PHW, on tegelikkus üpriski teistsugune. Elanikud pole sinna tulnud kavatsusega koos elada ja nendevahelised sidemed on pigem lõdvad. Neil puudub vahetu kohustus või isegi alus koostööd teha, seega osa algatusest seisnebki selles, et luua kogukonnana tegutsemise soov. Küsimus on eri vanuserühmi, sugusid, valimiseelistusi, sotsiaalseid tingimusi ja väärtusi hõlmava vabatahtlike koalitsiooni kokkutoomises.

Argisalongide võrgustik

Meie esmane eesmärk PHWs on naabritevahelist usaldust kasvatada, tehes selleks justkui „aiatööd“ ja harides vestlusteks viljakat pinda argisalongide võrgustiku kujul. Nende salongide formaat varieerub – on nii selgepiirilisi ettekandeid, naabruskonna koosolekuid, pop-in-videokõnesid, kohvilauavestlusi jne. Mõned neist on etteplaneeritud ja formaalsed, teised jällegi spontaansed ja vormilt vabad.

Arutelude konkretiseerimiseks on tarvis visandada ja näidata võimalikke tulevikke, püüdmata seejuures olla täpne, vaid pigem lihtsalt suunav, ning lasta nendel võimalustel ja piirangutel ise välja tulla. Nende käigus pakutakse midagi välja ja samal ajal võetakse midagi vastu. Selle protsessi tulemuseks on ühiselt kureeritud visioonid, mis asetsevad kultuuri ja tehnoloogia kokkupuutepunktis.

Võimalikud tulevikud

Me vaatame uuringute käigus nii sissepoole –  näiteks kas naabruskonnas jagub veel ruumi päikesepaneelidele või leidub geotermaalenergia allikaid – kui ka väljapoole, naabruskonna vahetusse ümbrusesse – näiteks kas too andmekeskus üle tee võiks oma jääksoojust jagada. Me uurime nii seda, mis on juba olemas, kui ka seda, mida alles soovitakse.
Nõnda on pinnale kerkinud neli sidusat suunda, mis erinevad kollektiivsuse, agentsuse ja omandivormi poolest, tuues nõnda esile tolle energiakultuuri varjundeid, mida nad võivad arendada aidata.

• Täiselektriline: igaüks enda eest. Elanikel tuleks vähendada energiatarvet omaenda kinnisvara piires.
• Kollektiivne elektrivõrk: omandi mõistet hägustav jagatud elektritaristu, kus katused ühendatakse, kaetakse jagatud päikesepaneelidega ning varustatakse lõpuks ühise akuga.
• Kollektiivne soojusvõrk: läheb veelgi kaugemale ja pakub veel rohkem võimalusi energiapiisavuse saavutamiseks, tootes soojusenergiat kohalike vahenditega, kuid nõudes samal ajal teatud samme hoonete välispiirete soojustamiseks.
• Kaugküte: üleminek tsentraalselt jagatavalt maagaasilt tsentraalselt jagatavale soojusele. Ainuõiguslik soojamüüja, tulunduslik energiaettevõte, sai omavalitsuselt järgmiseks paariks aastakümneks kontsessiooni, mis ei võimalda paraku mõnele odavamale või rohelisemale konkurendile üle minna. See valik vahetab kogukondliku omandivormi ja selle mittetulunduslikud väärtused vähem nõudlike soojustusnõuete vastu, kuivõrd sissetulev soojus tagab mugava äraolemise isegi lekkivamates majades.

Tegemist pole lepinguga

2024. aasta jaanuaris toimus sel teekonnal esimene suurem hüpe, kui see kristalliseerus ühiste kavatsuste deklaratsioonis, üheskoos kirja pandud kollektiivses kokkuleppes, mis põimis naabruskonna ambitsioonid üheks avatud iseloomuga missiooniks. Tegemist pole lepinguga, mis oleks kaalukas, siduv, ettekirjutav, vaid elava dokumendiga, mis palub toetust, mitte pühendumist. Dokumendis on kastike, kuhu saab teha linnukese, allkirja ei nõuta. See on kutse, mitte kohustus. Selle tuum on PHW omaenda taristu eesmärkide sõnastamine:  energiapiisavus, väiksem süsinikujälg, taskukohane energia ja kohalik omand. Need on põhimõtted, mis juhivad kogukonda läbi protsessi keerukuste. Seni on leppega liitunud pooled naabruskonna elanikest, kuulutades sellega valjuhäälselt, et soovivad energiaalternatiive.

Arusaama, et riik pakub oma kodanikest klientidele teenuseid, sealhulgas kõikvõimalikku taristut, võiks sama hästi vahetada suuremat osalust hõlmava dünaamika vastu.

Kavatsuste materialiseerumine

Uurimistöö on nüüd jõudmas iga võimaliku tuleviku sotsiotehniliste koosluste analüüsimise etappi. On aeg kutsuda laua taha nn tavalised kahtlusalused – insenerid, majandusteadlased, analüütikud, prognoosijad ja konsultandid. Nüüd, kus eesmärk on läbi mõeldud, tuleb naabrite omaenda energiasüsteemi arendamise ja haldamise tehnilisi ning rahalisi aspekte täpsustada.
Selle pärast tuleb formaliseerida organisatsioonilised kavatsused – luua modulaarne entiteet, mis võib vajaduse korral laieneda või kahaneda –  ning samuti juhtimise praktilised aspektid – kes saab hääletada, millal, kuidas, mis mõõdikutega. Nagu disainer ja linnaplaneerija Dan Hill oma raamatus „Dark Matter and Trojan Horses“ („Tumeaine ja Trooja hobused“) seda sõnastab: „Küsimus on otsustamiskultuuride süsteemses ümberkorraldamises nii individuaalsel kui ka institutsionaalsel tasandil.“

Samal ajal laiendavad naabrid oma igapäevaelus koalitsiooniloome tegevusi, levitades sõna ja jagades informatsiooni. Energiajagamise kultuuriline mõiste ei materialiseeru mitte üksnes tulevase füüsilise taristu kujul, vaid samuti tihedamates naabritevahelistes suhetes.

Epiloog

Siinne lugu ei rääkinud tagasitõmbumisest. Ma ei kirjeldanud mõnda laiemast kollektiivist tagasitõmbuvate üksikisikute võrguvälist ettevõtmist, vaid otse vastupidi. See naabrite rühm püüab koondada oma piiratud üksikvõimed suuremaks agentsuseks. See kooselamise nii-öelda vahepealne organiseerumistase –  rohkem kui kõrvuti elavad indiviidid, ent vähem kui formaalse juhtimisega kodanike grupp –  eeldab uut laadi tasakaalu leidmist näiliselt eri suundadesse tõmbavate jõudude ehk kogukondlike võrgustike ja avaliku taristu vahel.

Uurides selliseid uusi sotsiotehniliste koosluste vorme, näeb prantsuse ajaloolane Fanny Lopez tarvidust määratleda vastutus ja solidaarsuse määr energiasüsteemis uut moodi. Võib-olla on tänu uuele tehnoloogilisele tegelikkusele esmane vastutus tagada energiat kohalikul tasemel ja alles teises järgus avalikule taristule loota. PHW kontekstis tähendab see, et esmajärgus püüavad nad jagada energiat oma naabruskonna tasandil ning alles seejärel täiendavad seda nii, et panustavad jagamisse ja lõikavad kasu riiklikul tasandil.

Oluline on märkida, et ehkki algatusi on selles vallas teisigi, on PHW kogukonnapõhine algatus siiski erandlik. Selle erandlikkus tuleneb mitmest kokkulangevast tegurist. Nagu üks kohalik elanik ütleb: „Enamik meist on koduomanikud, terve hulk meist on pensionärid, kellel on palju vaba aega, ning osal meist on vastav oskusteave.“ Kõik see teeb alustamise lihtsamaks. Selleks, et kodanike juhitud taristu poleks tulevikus mitte spontaanne ja unikaalne, vaid soositud ja laialt levinud nähtus, tuleks tagada sellele võrdne juurdepääs.

Mingil ähmasel tasandil paneb see kõik proovile harjumuspärase arusaama kodakondsusest ja seeläbi ka valitsemisest. Arusaama, et riik pakub oma kodanikest klientidele teenuseid, sealhulgas kõikvõimalikku taristut, võiks sama hästi vahetada suuremat osalust hõlmava dünaamika vastu. Kodanike rühmad võivad igati sisukalt suuremasse koordineeritud tervikusse panustada. Nad võivad laiendada olemasolevat ruumilist taristut kohapealsete komponentidega, rikastades nõnda üldist süsteemi rohkemate väärtusvarjundite ja eesmärkidega.

Tuleb veel uurida, milliseid võimeid tuleks avalikul sektoril sellises kodanike ja valitsuse vahelises suhtes arendada. Tarvis on määratleda vajalikud elemendid, mis toetaksid kogukonnale kuuluva energiataristu loomist ja koordineeritud haldamist suuremas mastaabis –  sealhulgas need, mis puudutavad rahastamisstruktuuri, õiguslikku konteksti, võimaldajate ökosüsteemi ja raamatupidamist. Teisisõnu,  tarvis on selgitada valitsuste uut rolli ja see formaliseerida, et hoida alal sümbiootilist suhet osalevate kodanikega.

Oma 1776. aasta raamatus „The Wealth of Nations“ („Uurimus riikide rikkuse iseloomust ja põhjustest“) esitas šoti ökonomist ja filosoof Adam Smith oma kuulsa väite, et üksikisikutevaheline konkurents loob kogukonnas jõukust. Kolm sajandit hiljem tuleb meil küsida, kas ühist õitsengut ei taga mitte hoopis osalus ja koostöö.

MAXIME CUNIN on arhitekt ja strateegiline disainer. Stuudioga Superworld, mille ta asutas koos Thomas Kralliga, loob ta prototüüpe kollektiivsetele organiseerumisvormidele ehitatud keskkonnas.

PÄISES foto: Antoine Thevenet
AVALDATUD: MAJA 3-2024 (117), peateema TARISTU