Inimkond on muutmas planeeti enda majandussüsteemi teenindavaks taristuprojektiks. Maastikuarhitekt Hannes Aava vaatleb selle arengu peegeldusi kriitilises teoorias ja arutleb, mida peaksime tegema, et inimkonna metabolismist ei saaks metastaas.
Jälgides uudiseid Läänemere põhjas õhku lastud või laevaankrute lõhutud kaablitest ja torudest, Paldiski panga sisse planeeritavast kolossaalsest energiasalvestist, aina paisuvatest päikeseparkidest, sadamatest ja lennuväljadest või rahva elevusest uute 2 + 2 teede avamise puhul, võib julgelt väita, et infrastruktuur ja loodus, kuhu infrastruktuuri luuakse, ei ole mitte ainult pildis ja poliitiliselt laetud, vaid defineerivad, milline on inimkonna suhe tema laiema elukeskkonnaga.
Tehnilised maastikud
Infrastruktuur moodustab koos muu ehitatud keskkonna ja loodusesse (nt Läänemerre) loodud taristuga inimkonna majandusliku süsteemi ehk nn superorganismi1 vereringe, mis haarab planeedi maastikke endasse nii maa pealt kui ka alt. Seda nähtust nimetatakse uurivas kriitilises teoorias „tehniliseks maastikuks“,2 mille all peetakse silmas inimtegevuse defineeritud majanduslik-poliitilist süsteemi toitvaid kohti, kus nii tavainimeste kui ka teiste liikide tegevus on piiratud ning mis üldjuhul täidavad mingit monofunktsionaalset ülesannet. Üks termini esimesi kasutajaid Peter Galison tabab oma kirjeldusega naelapea pihta: „Me näeme maad mingil taandamatul viisil substraadina, meist ruumiliselt ja ajaliselt välisena… Ajalugu seisneb selles plaanis maa kasutamises – maa on laenatud, ajutine ja tagasipööratavate protsessidega –, nii nagu näiteks teatriruumid võib ühel nädalal võtta kasutusele Shakespeare’i etendav teatritrupp ning järgmisel rendib neid hoopis poliitiline erakond.“3
Kapitalismi sünd ja areng on suuresti toetunud valimatule inim- ja loodusvarade jätkusuutmatule rakendamisele ning tehnilistel maastikel on selles loos sõna otseses mõttes kandev roll. Eestis näiteks oli vastuseis fosfori kaevandamisele rahvuslik-poliitilise eneseteadmise kujunemises keskse tähtsusega. Protsessi käigus sündinud nn metsarahva müüt näib aga tagantjärele kaheldav. Tundub, et küsimus ei olnud niivõrd maastike hävitamise ärahoidmises, vaid agentsuses ehk selles, kelle poliitilise egiidi all antud tegevus toimub – fosfori kaevandamine on Eestis nimelt taas päevakorral.
Tundub, et küsimus ei olnud niivõrd maastike hävitamise ärahoidmises, vaid agentsuses ehk selles, kelle poliitilise egiidi all antud tegevus toimub – fosfori kaevandamine on Eestis nimelt taas päevakorral.
Hiliskapitalistlikus diskursuses on nähtud palju vaeva, et oma tegevuse sotsiaalset ja materiaalset hinda varjata, muutes ruumilised küsimused hoopis keele abil kineetilisteks – näiteks rannikud, deltad ja jõgede ökosüsteemid hävitanud ning kohalikud elanikud minema peletanud sadamate infrastruktuuri kirjeldatakse kui „kapitalivoogude“ kuumpunkte, mis hoiavad hiiglaslikku masinavärki veresoontena elus. Elektriautosid presenteeritakse „puhtamana“, kuid need suurendavad oma kaalu tõttu veelgi ookeanide ja jõgede saastumist, millest suurema osa on põhjustanud autorehvide kummipuru. Digitaalse infrastruktuuri arenedes on viimastel kümnenditel kombeks näidata uut süsteemi hoopis eeterlikult kohatu ja heljuvana ehk „pilvena“. Nõnda on võimalik mh peita oma tegevuse ökoloogiline ja sotsiaalne jalajälg, aga ka tööliste tehtav töö abstraktsete mõistete taha ja nii need füüsilisest reaalsusest näiliselt kaotada.
Lisaks on Peter Galison juhtinud tähelepanu tehniliste maastike ajalisusele ning inimeste mahhinatsioonidele endast määramatult suurema ajaskaalaga protsessides. „Intensiivselt kohalikud [maastikud], st see pinnas, see aurumistiik, see maa-alune hoidla siin eksisteerivad praeguses hetkes. /…/ Aga tehnilised maastikud seovad meid ka mineviku ja tulevikuga planetaarse ja evolutsioonilise aja kaudu, tekitades kohti, mis ulatuvad kaugemale, kui arvasime hetkel, kui asusime oma süsteeme, lennuvälju, relvatehaseid, õlitöötlusjaamasid, plastitehaseid ja toksiliste jäätmete säilitamise kohti rajama.“ Näiteks mõne tuumarelvatööstuses tekkiva jäätme poolestussaeg on pikem kui inimliigi vanus.4
Illusioonid puhtast ja turvalisest tulevikumajandusest
Tööstusmaastike tavapärasel kole-esteetikal on olnud oma mõju ka nende loojatele. Nüüdisaegset, valdavalt lääneriikides loodavat infrastruktuuri iseloomustavad katsed muuta see visuaalselt puhtaks, et esteetilises keeles sublimeerida nn puhta ja rohelise majanduse olemust. Palju on räägitud minimalistliku esteetika teerajaja Apple’i toodete tegelikust ülimalt räpasest globaalsest jäljest. Samuti ei ole kindlasti juhuslik, et Eestisse pakutava tuumajaama renderitelt vaatab vastu iPhone’i või mõnda Zaha Hadidi stuudio järjekordset anonüümset transpordisõlme meenutav sile ja visuaalselt puhas disainobjekt.
Nagu on näidanud arhitektuuriajaloolased Beatriz Colomina ja Mark Wigley, sai sileduse, minimalismi ja visuaalse puhtuse taotlemine disainis modernismis varakult peamiseks esteetiliseks eesmärgiks5 ning metafoorselt peaks see mõte vihjama ka disaini taga oleva taustsüsteemi püüdlustele. Näevad ka minimalistlikud serveripargid ja kõikjal linnaservi palistavad logistikakeskused ju võrdlemisi „puhtad“ välja võrreldes möödunud sajandi tsehhide, terasevabrikute jms-ga. Servereid saatev pilve-metafoor üritab Jay Cephasi hinnangul „tehniliste võrgustike füüsilisust dematerialiseerides lisaks teha sama ka tehniliste maastike ja neid elus hoidva tööga“.6
Probleem on muidugi selles, et tegu on vaid kosmeetilise muudatusega: uued tööstusharud, sh tehisaru, on lihtsalt veel üks lisanduv osa meie liigi planetaarsesse metabolismi, mis ootab ekstraktivismil põhinevas söögisabas aplalt oma vase, liitiumi, koobalti, terase, betooni, klaasi jne portsu kättesaamist. Mitte midagi ei kaevandata, toodeta ega tarbita vähem, lihtsalt räpane ja saastavam osa tööstusest on praeguseks viidud riikidesse ja kohtadesse, kus lagastamine on odavam või kus kohalikel pole oma maastike kaitseks nii palju võimalik ära teha, kui seda on lääneriikide kodanikuühiskondades.
Siinkohal tasub meenutada ka majandusteooriast pärinevat Jevonsi paradoksi, mille järgi igasugune kasv energeetilises efektiivsuses ei vii mitte üleüldise säästlikkuse kasvuni, vaid selleni, et efektiivsuse kasvuga võidetud vaba ressurss kasutatakse lihtsalt veelgi suuremas koguses ära, kas samas valdkonnas või mujal. See tööstusajastu algusaastatest pärinev kurb tõdemus leiab ikka jälle kinnitust. Viimati näiteks infrastruktuuri väga otseselt puudutaval teemal ehk LED-valgustite puhul, mille ligi kümnekordne võit energiasäästlikkuses on viinud äärmusliku tarbimise (ja valgusreostuse) kasvuni, mis ületab juba säästuga saavutatud võitu.
Planetaarsest linnastumisest
ÜRO Elukeskkonnaprogrammi andmetel tarbitakse linnades 75% inimkonna kasutatavast energiast. Juba see fakt üksi näib toetavat linlike ökosüsteeme uurivate Luis Inostroza ja Harald Zeppi seisukohta, et ka ametlikult linnade piiridest väljaspool toimuvad tegevused, sh linnade tarbeks loodud infrastruktuur on suures plaanis käsitletavad osana planetaarsest urbaniseerumisprotsessist.7
Varem kirjeldatud arengut on käsitletud laiemal skaalal kui linnade metabolismi, mis arhitekt-teadlase Daniel Ibañeze sõnul baseerub Karl Marxi kirjeldatud metabolistlikul lõhel (metabolic rift)9. Marx kirjeldas esimeste hulgas suuremat pilti materjalivoogude dünaamikas, milles toimub ühesuunaline materjalide, eriti mullas sisalduvate oluliste elementide kanne maapiirkondadest linnadesse. Säärane olukord tekitas tema hinnangul linna ja maapiirkonna metabolismide vahel lõhe ning Ibañeze hinnangul on see aja jooksul vaid kasvanudd ning metabolismi lõhe ulatus on viinud globaalsel skaalal esinevate ökosüsteemide kriisideni.
Kui jätta kõrvale metabolismi peamine põhjustaja ehk üha kasvav energiavajadus, kutsub Ibañez ruumiloojaid kriitiliselt mõtlema, mida saab oma valdkonnas antud situatsioonis ära teha. Ta näeb metabolismi kui kasulikku läätse, millega on võimalik vaadata seda ökoloogialaadset keerulist süsteemi koos seda juhtiva võimusüsteemiga. Disainerid-ruumiloojad peaksid sellest teadlikud olema ning olema suutelised võimu ja poliitikaga rinda pistma, et mh üritada urbaniseerumisprotsessi tekitatud lõhesid ära parandada ning kogu süsteemi tõhusamaks muuta.
Ibañezi meelest on disainerite peamise ülesanne näha võimalusi, kuidas luua energeetiliselt positiivseid nn tagasiside silmuseid. Arhitektuuris on tema sõnul selleks näiteks jätkusuutlikult hangitud puidu kasutamine, mis võib teatud tingimustel kiirendada metsade juurdekasvu. Puit talletab endas süsinikku, luues seeläbi positiivse energeetilise tagasiside silmuse.10 Energeetilises mõttes loob positiivse silmuse ka taaskasutus, mida Ibañez võrdleb raku-uuringutest pärit autofaagia mõistega, mis tähistab nälgiva raku omadust paigutada vähem olulistest protsessidest toiteained ümber olulistele – protsess, mida paastujad kasutavad ära oma keha puhastamiseks ning mida targad linnad kasutavad ära ruumi puhastamiseks ja energia kokkuhoiuks.
Infrastruktuurist rääkides näibki olevat vajalik mõelda linna materiaalsetest, keemilistest ja füüsikalistest funktsioonidest loominguliselt ning suhtuda ruumi kui rakku, mis vajab vahel ebaolulise ainese taasmõtestamist. Kui vana paradigma järgi tähendaks ebaoluliseks kuulutamine lammutamist, siis positiivse tagasiside silmuse loomiseks oleks vaja kogu materjal taaskasutada linna piires. Mitmes riigis juba populaarsust koguvad materjalipassid ning Amaya Hernandeze väljakäidud idee11 linnade materjalide taaskasutuse inspektorist mõjuvad nagu miski, mis peaksid kestlikkust taotlevas ühiskonnas elementaarsed olema. Need tuletavad meelde aega, mil taaskasutus oli tõeliselt en vogue: 19. sajandi Prantsusmaal töötas ligi 100 000 inimest valdkonnas nimega chiffonage: mahajäetud materjalid – kondid, kaltsud, metall – koguti kokku ning võeti taas kasutusele ja pandi müüki.
Palju saaks ära teha ka, kui kammitseda pimedat usku uue tehnoloogia ja inseneeria kõikepäästvasse mõjusse, mille tagajärjel oleme aja jooksul palju tarkust kaotanud.
Palju saaks ära teha ka, kui kammitseda pimedat usku uue tehnoloogia ja inseneeria kõikepäästvasse mõjusse, mille tagajärjel oleme aja jooksul palju tarkust kaotanud. Maastikukujundaja Julia Watson tutvustab mõjukas teoses „Lo-TEK: Design by Radical Indigenism”12 kümneid põlisrahvaste looduslikke protsesse ja materjale kasutavaid tehnoloogiaid, mh Kolkata linna 14,5 miljonile elanikule vett puhastavaid hiiglaslikke ökoloogilisi maastikusüsteeme, mis kaitsevad linna ühtlasi tulvavete eest. Samamoodi on maastikuarhitekt Gary Strang juhtinud kriitiliselt tähelepanu, kuidas mitmes infrastruktuuri puudutavas otsuses on looduslike lahenduste asemel aja jooksul peale jäänud raiskavamad ja keerukamad mehhanismid, mille tagajärjel on linnade infrastruktuur muutunud tehnoloogiliselt keerukamaks ning ohtlikumaks kui analoogsed looduslikel lahendustel põhinevad protsessid.13 Halvim näide ongi vast see, kui raiskavalt käiakse globaalses põhjas (ka Eestis) asuvates linnades ümber planeedi kõige väärtuslikuma vara ehk veega.
Kui artiklist kumas läbi teatavaid pessimisminoote, siis ka hea tahtmise juures ei õnnestunud neid paraku vältida. Keeruline on mitte nõustuda religiooniajaloolase Mircea Eliade hinnanguga, et neoliitikumis nomaadsest elustiilist põllumajanduslikule üleminek ning looduse mõistmisest ja pühaks pidamisest kaugenemine tõi kaasa „hingelise laostumise, mille ulatust on nüüdisaegsel vaimul keeruline mõista“. Viimase pooleteise sajandiga toimunud üleminek peamiselt tehnoloogilisele keskkonnale on tema hinnangul vallandanud sarnase vaimsuse kriisi, millele saab leevendust pakkuda vaid linnaliste keskkondade ja looduslike protsesside omavahelise suhte ümbermõtestamine.
Võib tunduda ebaõiglane nõuda, et järgmisel korral autoga mööda tuttuut 2 + 2 maanteed tuhisedes mõtleks keegi oma isiklikust infrastruktuurilisest mõjust ja sellest, et ta panustab kaudselt inimkonna viljakuse hirmuäratavasse vähenemisse, kliimat muutvatesse süsinikuemissioonidesse ja veeökosüsteemide hävingusse ning muudab käigu pealt oma käitumist. Kui infrastruktuur on planetaarse süsteemi vereringe, saavad ka päriselt selle vereringe tervist parandavad muudatused olla vaid süsteemsed ja kollektiivsed.
HANNES AAVA on maastikuarhitekt, kes lõpetas äsja Greenwichi ülikoolis magistriõpingud, avaldab artikleid (linna)ruumi ja kultuuriteemadel ning tunneb huvi süsteemmõtlemisel põhineva maailmakäsitluse vastu.
PÄISES foto: Gregor Jürna
AVALDATUD: MAJA 3-2024 (117), peateema TARISTU
1 Majandusteadlane Nathan J. Hagens on kohaldanud Herbert Spenceri 19. sajandi kontseptsiooni, et kirjeldada inimkonda kui iseorganiseeruvat sotsiaalset liiki, mida kannustab pidurdamatu ja aina kasvav vajadus energia järele.
2 Termin technical land on otse eesti keelde tõlgituna küllaltki kohmas, seega kasutan artiklis loetavuse huvides väljendit „tehniline maastik“, mis on terminoloogiliselt problemaatiline, ent keeleliselt loomulikum.
3 Peter Galison, „Foreword: What Are Technical Lands?“, Technical Lands: A Critical Primer, toim Jeffrey S. Nesbit ja Charles Waldheim (Jovis, 2023).
4 Näiteks plutooniumist tekib lagunemisel uraan-235, mille poolestusaeg on 700 miljonit aastat. Inimliigi vanusesks hinnatakse 200 000-300 000 aastat.
5 Beatriz Colomina ja Mark Wigley, Are We Human? Notes on an Archeology of Design (Lars Müller Publishers, 2016).
6 Jay Cephas, „The Landscapes of Logistics“, Technical Lands: A Critical Primer, toim Jeffrey S. Nesbit ja Charles Waldheim (Jovis, 2023).
7 Luis Inostroza ja Harald Zepp, „The metabolic urban network: Urbanisation as hierarchically ordered space of flows“, Cities, vol 109 (2021).
8 Metabolism on bioloogiast laenatud kujund, mis kirjeldab organismide kasvu, aineringlust ja selle toimimiseks vajalikku energiat.
9 Daniel Ibañez, „Metabolic by Design“, The City as a System. Metabolic Design for New Urban Forms and Functions, toim David Dooghe jt (trancityxvaliz, 2023).
10 Olgu öeldud, et sel teemal on palju uurimist vajavaid hallalasid ja paljud tingimused peavad olema täidetud, et puidukasutust saaks koos metsatööstuse, tarneahela ja järeleluga päriselt emissioonivabaks pidada – nagu hiljuti selgus, siis Eestis ei pruugi ta seda üldse olla.
11 Amaya Hernandez, „Sisyphos and Portland Stone“, Maja 115 (Talv 2024).
12 Julia Watson, Lo-TEK: Design by Radical Indigenism (Taschen, 2019).
13 Gary Strang, „Infrastructure as Landscape“, Theory in Landscape Architecture, toim Simon Swaffield (University of Pennsylvania Press, 1996).
