Mõte piiridest ja iseäranis maismaapiiridest on olnud tervetele põlvkondadele eurooplastele võõras. 20. sajandi Lääne-Euroopas oli igal kodanikul õigus välismaale reisida. Schengeni ala loomine 1995. aastal hõlbustas inimeste vaba liikumist üha laienevas Euroopa Liidus veelgi rohkem. Sealjuures on Euroopa välispiiride kindlustamise ja valvamise ainus põhjus olnud ebaseadusliku sisserände tõkestamine.
Olukord muutus järsult pärast Venemaa agressiooni Ukraina vastu – esmalt 2014. aastal, kui Venemaa annekteeris Krimmi, ja siis 2022. aastal, kui algas täiemahuline sissetung. Esimest korda pärast Berliini müüri langemist sai Euroopa välispiir taas sõjalise tähtsuse. Kuigi tegemist on meie ühise Euroopa piiriga, asub see füüsiliselt ühel kindlal alal, millest suur osa jääb Balti riikide territooriumile. Meie oleme need, kes kannavad Euroopa kaitsmise vastutust ja tagajärgi.
Sestap käib praegu Balti riikide ja Venemaa (nagu ka selle lahutamatu liitlase Valgevene) vahelise piiri kindlustamine, et ennetada võimalikku maismaasissetungi. Sellel on piirialade maastikule suur mõju. Üks silmanähtavamaid kaitserajatisi on piiritara, mis kulgeb sadu kilomeetreid mööda piiri Venemaa ja Valgevenega. Teisi elemente, näiteks nn lohehammaste ja Tšehhi siilide taolisi tankitõkkeid, hoiustatakse mitmesugustes kohtades piiri lähedal, et neid saaks vajaduse korral kohe kasutusele võtta. Lisaks kavandatakse piirialadele ulatuslikku taristut ning mitte miski sellest kõigest pole lähiajal kuhugi kadumas.
Tara on füüsiline joon, mis teeb piiri maastikul nähtavaks nii, nagu see kunagi varem pole olnud. Eemalt tulnud külalisele mõjub see rabavalt ühemõttelise ja hirmutava „meie“ ja „nende“ vahelise piirina. Kohalikele võib see olla lihtsalt üks uus aknast avanev vaatepilt, kuid samas ka miski, mis takistab neid külastamast teisele poole jäävaid sugulasi või pereliikmete haudu. Mõned on pidanud selle taristu jaoks loovutama oma maad. Küsides piirielanikelt nende turvatunde kohta, ütlevad nad, et neil pole Venemaast niikuinii midagi karta, lisades, et see tara hoiab tagasi parimal juhul üksnes metsloomi. On see lihtsalt nende viis tegelikkusega toime tulla või hoopiski Vene propaganda mõju?
Piiri äärde jääb kahe kilomeetri laiune riba, kuhu ligipääs on piiratud. Teede ääres võib näha silte, mis tuletavad inimestele meelde eriloa nõuet, kuid muus osas eksisteerib see ala vaid kaardil ega kajastu kuidagi looduses – inimesed elavad seal, harivad oma põlde, korjavad metsas seeni ja teevad oma igapäevatoimetusi. Kohalikel elanikel on pikaajalised load, kuid teised peavad taotlema luba kindla piirkonna jaoks ja kindlaks perioodiks. Hiljuti seati piirivalvuritel sisse rotatsioonisüsteem – nende teenistuskohad asuvad nüüd nende kodukohast eemal ja muutuvad perioodiliselt. Kohalikud ütlevad, et selle tulemusena kontrollitakse neil nüüd tööle sõites vahel dokumente, samas kui enne seda ette ei tulnud, kuna nad tundsid piirivalvureid isiklikult.
Ehkki piiriäärne ala pole tihedalt asustatud, leidub siiski ka maju, mis asuvad üksnes mõne meetri kaugusel tarast. Vahel astuvad nende elanikud kogemata sensorite vaatevälja, mis käivitab häire ja toob kohale piirivalvurid. Selliseid vahejuhtumeid võetakse väga rahulikult ja üldiselt on inimesed nende tagaaedades patrullivate piirivalvuritega juba harjunud.
Esmeralda, kelle perekond elab piiril asuvas majas, näitab meile koos oma sõbranna Gabrielaga meie jaanuarilõpu pärastlõunasel külaskäigul piiritara. On juba hämar ja me peame olema ettevaatlikud, et mitte puudutada elektrikarjuseid või astuda piiritara sensorite vaatevälja. Mõtiskledes hiljutiste geopoliitiliste sündmuste ja ümbritseva taristu üle, ütlevad tüdrukud, et tara sisendab pigem hirmu kui kindlustunnet. Nad usuvad, et täiskasvanud peaksid rohkem noori kuulama, kuna noortel on ligipääs internetile ja sotsiaalmeediale. Siis saaksid vanemad inimesed aru, et „kõik need tänapäevased sõjad on lihtsalt poliitika ja raha pärast“ ja et „nad tahavad kõiki sõtta tõmmata“. Noored inimesed „pole nii lollid“ ega lähe sellega kaasa.
Kaitseelemendid, nt Tšehhi siilid ja betoonplokid, on paigutatud piirist paari kilomeetri kaugusele põhimaanteede äärde nähtavasse kohta. See võib anda möödujatele kindlust, et liikluse kiireks peatamiseks vajalik taristu on olemas, kuid tuletab ühtlasi pidevalt meelde sõja lähedust. Näiliselt ajutine lahendus on mõeldud ennetama rünnakut ja muutub seega püsivaks.
Baltinava katoliku kirik, muljet avaldav ehitis umbes 400 elanikuga külas kahe kilomeetri kaugusel Läti-Vene piirist, on endiselt rikkalikult jõuluehtes, kui seda jaanuari lõpus külastame. Kui ülejäänud riik on pigem usuleige, siis Läti kaguosas asuva Latgale piirkonna inimeste jaoks on katoliiklus osa nende identiteedist ja isegi olulisem kui etniline kuuluvus, rahvus või kodakondsus. See seletab osalt, miks nad vaatavad riigipiire ja viimase aja geopoliitilisi sündmusi laiemalt, ka Venemaad ja Valgevenet silmas pidades.
Piiri militariseerimist ja arhitekti rolli selles protsessis käsitleb Läti paviljoni näitus 19. Veneetsia arhitektuuribiennaalil. Näitus uurib nii füüsilisi tingimusi piiril kui ka nende emotsionaalset mõju kohalikele elanikele.
Läti paviljoni tellija: Läti vabariigi kultuuriministeerium
Kuraatorid: Liene Jākobsone, Ilka Ruby
Loomemeeskond: arhitektuuristuudiod Sampling ja Nomad
LIENE JĀKOBSONE on arhitektuuri- ja disainibüroo Sampling asutaja ning Läti kunstiakadeemia kaasaegse kunsti, disaini ja arhitektuuri instituudi juhataja.
PÄISES foto: Latvian Ministry of Defence
AVALDATUD: MAJA 1-2025 (119), peateema BALTIC EXTRA
