Plinius, ladina keelest tõlkinud Kaja Pae
Tõlkija eessõna
Plinius Noorem (61‒113 pKr) oli Rooma ülik ja kirjanik, kes läbis kogu Rooma ühiskondlike ametite hierarhia (cursus honorum’i) ja jõudis senaatori positsioonini. Teda on kirjeldatud kui ausat ja tublit meest, kelle sõprade ja tuttavate ringi kuulusid näiteks ajaloolased Tacitus ja Suetonius, filosoofid Artemidorus ja stoik Euphrates, keiser Traianus, Pliniuse retoorikaõpetaja oli tuntud kõnemeister Quintilianus.
Mahukaim säilinud Pliniuse kirjatöö on Epistulae (Kirjad), mis koosneb kümnest raamatust ja sisaldab ühtekokku 368 adresseeritud kirja. Nendes kirjeldab ta peamiselt Rooma eluolu ja tähtsaimaid sündmusi, olles sellega väärtuslikuks allikaks ajaloolastele.
Plinius oli pärit Põhja-Itaaliast Como järve äärest, kuid talle kuulus hulk kinnisvara, peamiselt villad üle kogu Apenniini poolsaare. Oma kirjades on ta põhjalikult kirjeldanud Toscanas ja Rooma lähedal Latiumis (tänane Lazio) asunud villat ning eraldi kirjades ka puhkuse veetmist nendes. Kuigi roomlased tundsid kahtlemata oma ehitiste ja ehitustehnika üle märkimisväärselt suurt uhkust, on Pliniuse detailsed hoonekirjeldused rooma kirjanduse seisukohalt haruldased. Neid võib vaadelda ka kui omamoodi arhitektuurikriitikat, kuid autoriks on ergu ruumitunnetusega omanik, kes ilmselgelt oma villasid väga armastab – ruume kirjeldades ei kohku Plinius tagasi kasutamast ülivõrdeid ja näiteks väljendit amores mei (mu armastatud). Pliniuse villakirjad muudab tähelepanuväärseks autori mitmeplaaniline ja integraalne taju – ehkki Plinius jääb valdavalt ratsionaalseks ja selgitab, millistel funktsionaalsetel põhjustel üks või teine villa joon talle imponeerib, suudab ta edasi anda meelelist muljet ruumilisest tervikust. Kohtame kahetuhande aasta tagust omapärast ning teravat pilku ruumile ja elukorraldusele. Pliniuse kirjad on läbi ajaloo olnud võrdlemisi tuntud, vanim säilinud ümberkirjutis pärineb 5. sajandist, teateid teksti tundmisest ja säilinud käsikirju pärineb ka keskajast (Reynolds 1998: 316-322). Alates renessansiajast on Pliniuse villade kirjeldused olnud inspiratsiooniks paljudele arhitektidele (sealhulgas Michelangelole, Raffaelile ja Palladiole). Nii Toscana kui ka Latiumi villast on tehtud suur hulk rekonstruktsioone, teiste seas on neid teinud ka näiteks Karl Friedrich Schinkel. Siiski on villakirjeldustes jäetud omajagu ruumi lugeja fantaasiale, nii et eri ajastutest pärit rekonstruktsioonid on ka ajastu enda nägu.
Alljärgnev kiri on Laurentinumi villast – nii nimetas Plinius oma Roomast edelas, Latiumis, Vahemere kaldal asuvat villat. Villa läheduses asus Laurentumi linn ja vahetus läheduses Augustuse küla (Vicus Augustanus). Seda naaberküla, mis on praeguseks ka välja kaevatud, mainib Plinius ka oma kirja lõpuosas. Arheoloogide seas puudub üksmeel villa täpse asukoha ja säilmete identifitseerimise kohta, ehkki kandidaate on ajaloo vältel olnud mitu. Nagu selgub ka Pliniuse kirjast, oli rannik roomaaegsete villadega täidetud ja roomlaste kiindumuse tõttu ehitustegevusse arvatakse, et sagedased ümberehitused olid tavalised.
*
Kiri 2.17, Caius Plinius tervitab oma Gallust
Plinius
Imestad, miks Laurentumi villa, või kui soovid ‒ Laurens[1] mulle nõnda palju rõõmu pakub. Sa ei imestaks, kui õpiksid tundma villa võlu, sobivat asukohta ja ranniku avarust.
Laurentinum paikneb linnast seitsmeteistkümne miili kaugusel, nii et pärast tarvilikke asjatoimetusi Roomas võid öö siin veeta, kaotamata täit tööpäeva. Kohale saab mitmeti: nimelt viivad pärale nii Laurentumi kui ka Ostia tee. Laurentumi teelt tuleb ära pöörata 14. ja Ostia teelt 11. miilikivi juures. Mõlemad kõrvalteed on kohati liivased, hobuste paarisrakendiga on tee veidi raskem ja pikem, ratsutades lühike ja meeldiv. Siin-seal avanevad mitmekesised vaated: kord piiravad teed vastutulevad metsad, kord avardavad laiuvad nurmed, näha on palju lamba-, hobuse- ja härjakarju, keda talv on mägedest alla sundinud ning kes leiavad seal kosutust rohust ja kevadisest soojusest.
Villa on avar ja ülalpidamine pole kulukas. Villa esiosas paikneb kasin, kuid mitte koonerdav aatrium. Sellele järgneb D-tähe kujuline sammaskäik (porticus), mis ümbritseb pisemat sorti, kuid siiski esinduslikku siseõue. Sammaskäik on suurepärane pelgupaik tormide eest, kaitset pakuvad klaasid ja eenduvad räästad. Teisel pool, sammaskäigu keskosa vastas asub helge sisehoov (cavaedium), seejärel piisavalt kaunis söögituba (triclinium), mis ulatub rannani nii, et kui edelatuul on mere vahule piitsutanud, uhuvad seda kergelt üha uued murdlained. Kõigil külgedel on kahepoolsed uksed või aknad, mis ei jää suuruselt ustele alla ja nõnda avanevad otse- ja külgvaated justkui kolmele merele. Teisele poole vaade avaneb sisehoovi, siis sammaskäigule, sealt omakorda edasi aatriumisse, metsadele ja kaugetele mägedele.[2]
Vasakul tagapool on pisut suurem tuba, seejärel teine väiksem tuba, mille üks aken püüab päikesetõusu ja teine pikendab loojangut, viimast saab vaadelda segamatult piki allpool asuvat merd. Selle toa ja söögitoa kokkupuutel moodustub nurk, mis püüab ja hoiab puhtaimat päikest[3]. Seal on mu perekonna talveruumid (hibernaculum) ja ka harjutusruum (gymnasium). Seal vaikivad kõik tuuled peale vihmapilvi kandvate tuulte, mis ühes pilvitusega röövivad paiga kasutusvõimaluse. Nurkadega seondub kaarduv apsiidiga tuba, mille kõik aknad järgivad päikese käiku. Selle toa seinal on riiulid raamatutega, mida ei tule üksnes lugeda, vaid korduvalt lugeda. Üle koridori asuvad perekonna magamisruumid, tõstetud[4] ja varustatud lõõridega, mis koguvad ja jaotavad ümber soojust, hoides tubades tervislikku temperatuuri. Ülejäänud tiiva osa on orjade ja vabakslastute kasutuses ning enamjaolt nii korralik ja puhas, et sealgi võiks külalisi vastu võtta.
Teisel küljel[5] on väga elegantne ruum, seejärel suure toa või väikese söögitoana (cenatio) kasutatav ruum, mis särab päikese ja mere puudutusest. Sellele järgneb eesruumiga (procoeton) magamistuba, mis kõrguse tõttu on sobilik eelkõige suvetoaks, kuid tänu kaitsvatele piiretele, mis varjavad kõigi tuulte eest, ka talvetoaks. Ühise seina taga asub teine eesruumiga magamistuba. Seejärel tuleb sauna avar ja ruumikas külmaveekamber, mille vastaskülgedel kaarduvad vaatamata mere lähedusele kaks enam kui mahukat basseini (baptisterium). Nendega külgnevad salvimisruum (unctorium), kuuma ja kuiva õhu ruum (hypocauston), kuuma ja niiske õhu ruum (propnigeon), edasi kaks kambrikest, pigem elegantsed kui toretsevad; jätkuks on imeline soojaveebassein, kust suplejad saavad vaadata merele. Üsna lähedal on pallimänguväljak (sphaeristerium), kuhu paistab päike siis, kui päeva kuumim aeg on möödas. Siin kõrgub torn, mille allkorrus mahutab kaks tuba, seejärel söögituba, kust pilk haarab laiuvat merd, ülipikka rannajoont ja võluvaimaid villasid. Lisaks on ka teine torn; milles asub tuba, kus hommikupäike sünnib ja õhtupäike loojub, lisaks avar laoruum (apotheca) ja ait (horreum)[7], nende all paikneb söögiruum (triclinium), kuhu mäsleva mere kohin ja müha kostavad juba nõrgema ja vaigistatumana. Sellest tornist paistab aed ja seda ümbritsev promenaad (gestatio).
Promenaadi ääristavad pukspuud või seal, kus pukspuud ei kasva, rosmariinid – pukspuud rohetavad lopsakalt katuse varjus, kuid kuivavad päikese, tuulte ja isegi eemalt pritsiva mere meelevallas. Promenaadi sisemisel ringil laiub õrn varjuline viinapuuaed, mis on ka paljale jalale pehme ja järeleandlik. Aeda katavad arvukad moorus- ja viigipuud, nende puude jaoks on maapind piisavalt viljakas, kuid liialt kitsi teistele taimedele. Samavõrd nauditav vaade merele avaneb järgmisest, merest kaugemal asuvast söögiruumist (cenatio), mida omakorda ääristavad tagapool kaks toakest (diaeta), nende akende all on villa sissepääs (vestibulum) ja teine, viljakas tarbeaed.
Villa sissepääsu juurest kulgeb peaaegu avaliku ehitise mõõtu kaetud sammaskäik (cryptoporticus)[8]. Selle mõlemal küljel on aknad, mere poole enam, aia poole iga teine vähem. Selgel ja vaiksel päeval on kõik aknad avatud, kui tuuled on rahutud, saab kahju tegemata avada aknad ainult varjatud poolel. Sammaskäigu ees on jalutamise allee (xystum), kus lõhnab kannikeste järele. Sammaskäik levitab päikesesoojust seda omakorda kiirates, nõnda soojust levitades peletab see eemale ka põhjatuule tekitatud külma. Samamoodi peab sammaskäik kinni ka edelatuule ning murrab ja vaigistab tuuled kõigist suundadest. See on sammaskäigu võlu talvel, kuid veelgi suurem on ta võlu suvel, kui vastavalt päeva kuumusele või jahenemisele heidab ta pikemat või lühemat varju endast ühele või teisele poole, enne keskpäeva kaitseb ta oma varjuga alleed ja pärast keskpäeva promenaadi ning aia lähimat osa. Sammaskäigus eneses on aga kõige varjulisem, kui lõõskav päike on jõudnud selle katuseharja kohale. Lisaks saab läänetuulega avada aknad nõnda, et tuul ringleb hoones ning õhk ei muutu kunagi paksuks ja ruumid umbseks.
Allee ja sammaskäigu ning aia tipus on kogum ruume – need on mu lemmikud ja igati armastust väärt – ehitasin nad ise. Seal on päikesevannide tuba (heliocaminus), mis avaneb ühe küljega alleele, teisega merele ja mõlemaga päikese poole, ning tuba, mis avaneb kahepoolsete ustega sammaskäigu poole ja aknaga merele. Seina keskel on väga elegantselt taanduv nišš (zotheca), mille saab kardinate ja klaaside abil toast eraldada või selle toaga liita. Selles on kaks tooli ja voodi, jalutsi poole jääb meri, selja taha villad ja peatsi suunas metsad. Kõigi nende paikade erinevaid ilmeid võib silmitseda akendest ükshaaval või lasta neil sulanduda. Järgneb tuba, kus võib veeta öö või teha väikese uinaku. Kui aknad pole just avatud, ei ulatu sinna noorte orjade hääled, mere müha, tormituuled, välgusähvatused ega isegi mitte päeva kulg. Sügava eraldatuse ja peidetuse loob koridor, mis lahutab teda seinaga teisest toast ja aiast nõnda, et kõik helid sumbuvad koridori tühjuses. Toale on lisatud tilluke kütteruum väikese avaga, mis levitab või hoiab tagasi altpoolt kerkivat soojust, nagu parasjagu vaja. Seejärel on magamistoa eesruum (procoeton) ja magamistuba, mis sirutub päikesesse. Kohe hommikul võib seal kogeda päikesetõusu ja päikesevalgust jätkub seal keskpäevalgi, kuigi siis vähem. Sellesse ruumi sulgudes näib, nagu oleksin oma villast eemal, see on suur rõõm peamiselt saturnaaliate[9] ajal, kui ülejäänud maja kajab pidustustest ja hõigetest – nii ei sega mina omade mänge ja nemad ei sega minu tööd.
Kogu selle mugavuse ja toreduse juures puudub mu majas purskkaev, kuid on kaevud, õigupoolest allikad – need asuvad maapinna ülakihtides. Selle ranniku loodus on läbinisti imetlusväärne: ükskõik kust muld eemaldada, ilmub välja igati kasutusvalmis vedelik, mis on puhas ja täiesti rikkumata mere lähedusest. Piisavalt puitu pakuvad vahetus läheduses asuvad metsad, ülejäänud vajaminevaga varustab Ostia koloonia. Mõõdutundlikule inimesele piisab ka külast, mis asub naabervilla taga. Selles külas on kolm üürisauna – suur mugavus, kui ootamatu tulek või lühem paigal olek ei soosi kodusauna kütmist.
Meeldiv-vahelduvalt kaunistab randa kord pidev, kord katkev villade rivi, niisugused villad annavad paljudele linnadele näo, ükskõik kas vaadata neid merelt või kaldalt. Seda rannikut hellitab vahel pikk tüünus, kuid sagedamini karastab tihe ja vaenulik lainetus. Meri ei kubise just vääriskaladest, kuid pakub toredaid lesti ja krabisid. Villa varustab meid ka sisemaa-andidega, ennekõike piimaga, seda andvad karjad leiavad karjamaadelt vett või varju.[10]
Kas sulle tundub, et harin seda pelgupaika, elan seal ja armastan teda õigetel põhjustel? Oled liialt linlane, kui sa sama ei ihka. Soovin, et ihkaksid! Siis krooniks mu nõnda rohkete voorustega villakese kiidukõnet sinu siinviibimine. Ole terve.
Viited:
Leighton Durham Reynolds “Texts and transmission. A Survey of Latin Classics”. Oxford: 1998.
Adrian Nicholas Sherwin-White „The Letters of Pliny. A Historical and Social Commentary”. Oxford: 1966.
Mantha Zarmakoupi „Porticus and Cryptoporticus in Luxury Villa Architecture” – Art, Industry and Infrastructure in Roman Pompeii. Oxford: 2011.
[1] Laurens on kohanime teine variant, mis on (nähtavasti värsimõõdulistel kaalutlustel) kasutusel alates Vergiliuse eeposest „Aeneis”. See nimekuju seostus eeposes omakorda ladina nimisõnaga „laurus”, mis tähendab Apollonile pühendatud loorberit. Võib oletada, et Plinius seostab kirja sissejuhatuses teadlikult oma villa kaunite kunstide harrastamisega.
[2] Rooma arhitektid armastasid luua pikki, sise- ja välisruume ühendavaid telgvaateid (Sherwin-White 1966: 190).
[3] Maja ja tubade orientatsioon ilmakaarte järgi sobivalt ja kütmise seisukohast ökonoomselt oli roomlastele väga oluline (Sherwin-White 1966: 191).
[4] Rooma majades köeti ruume põranda all ja seina lõõrides ringleva kuuma õhu abil. Sellist kuumaõhu küttesüsteemi nimetati hypocauston’iks.
[5] Plinius asub nüüd kirjeldama eespool mainitud söögitoast (triclinium’ist) paremale jäävaid ruume.
[6]Hypocauston’i kitsam tähendus. Propnigeon on harvaesinev sõna, see on ruum kreeka või rooma saunas ja võib tähendada meie mõistes leiliruumi.
[7] Ilmselt olid need ruumid torni ülakorrusel – rooma maamajapidamistes kasutati ülemisi korruseid hoiuruumidena (Sherwin-White 1966: 194).
[8] Ilmselt veetsid rooma ülikud paar tundi oma tööpäevast sammaskäikudes jalutades ja näiteks dikteerides või vesteldes. Plinius eristab kahte tüüpi sammaskäike: porticus’t ja cryptoporticus’t ning jalutamisruumidena veel käesolevas tõlkes promenaadiks ja alleeks tõlgitud gestatio’t ja xystum’i. Olenevalt ilmast kasutas Plinius cryptoporticus’t või xystum’i sekretärile dikteerimiseks, seda mainib ta ka oma kirjas 9.36. Porticus oli kaetud ja reeglina ühest küljest avatud sammaskäik või ka lihtsalt sammaste rivi, xystum oli puude või hekiga ääristatud jalutamistee. Cryptoporticus’e sõna kasutab Plinius Rooma autoreist esimesena ja erinevalt porticus’est on see seinte ja katusega piiratud, ilmastikuolude vastu kaitset pakkuv sammaskäik. (Zarmakoupi 2011: 55), (Sherwin-White 1966: 195).
[9] Viljakusjumal Saturnuse auks peetud populaarsed ja mitmekesised pidustused, mis vältasid 17.‒23. detsembrini.
[10] Ilmselt kuulusid ümbritsevad metsad ja karjamaad Pliniusele, kuid ta ei tegelenud ise maade majandamisega, vaid andis neid rendile ja osa rendist tasuti toorainega (Sherwin-White 1966: 190).
