Jacob D’herde käsitleb vanemaealiste koduloomet, tuginedes oma doktoritööle „Kodu(s)elamine: vanemaealiste kodu- ja väärikuseloomest“. Ta väidab, et koduloome on pidev läbirääkimisprotsess eluaseme ja inimese kodukujutelma vahel. Kui see protsess osutub edukaks, sulavad kodu ja eluase kokku selleks, mida ta nimetab majakoduks.
Sõltumatus, autonoomia nagu ka üksikisiku teotahe ja vastutus on lääne ühiskondades kõrgelt hinnatud voorused.1 Sestap püüavad vanemaealised täiskasvanud läänes neid säilitada nii kaua ja nii palju kui võimalik. Need väärtused kajastuvad ka nn paikselt vananemise strateegias, mis püüab vanemaealistel aidata elada neil kogukonnas, kus nad säilitaksid osalisegi sõltumatuse, selle asemel, et neid hooldekodusse suunata.2 Paari viimase aastakümne jooksul on sellest strateegiast saanud keskne eakate hoolduse paradigma paljudes riikides, sealhulgas Belgias.
Kahjuks ei kulge selle poliitika teooriast praktikasse vahendamine ilma probleemideta. Flandrias ehk Belgia flaamikeelses piirkonnas rõhutab paikselt vananemise strateegia sõltumatust pigem nõnda, et vanemaealisi julgustatakse jääma nende kauaaegsetesse elukohtadesse. See flaami tõlge3 hõlmab hulka eeldusi selle kohta, milline suhe valitseb kodu, eluaseme ning selliste mõistete nagu vabadus ja sõltumatus vahel.
Flaami kultuur: maja/kodu
Kodu on raskesti määratletav kontseptsioon. Mõned uurijad kirjeldavad seda kui turvalisuse, kuuluvuse ja privaatsusega seotud tunnet,4 samas kui teised osutavad selle türanlikele ja eraldatavatele omadustele.5 Mõned väidavad, et kodu on loomu poolest ruumiline nähtus, samas kui teised kuulutavad, et see ei pruugi üldsegi mõne konkreetse ruumiga seotud olla.6 Seni pole kodu ruumilise aspekti tunnetuses veel teoreetilist konsensust.
Väljaspool akadeemilist või teoreetilist vaateviisi langeb kodu mõiste sageli kokku eluaseme mõistega. Nii on see kindlasti Flandrias, kus sõnad huis (’maja’) ja thuis (’kodu’) on etümoloogiliselt seotud: thuis’i otsene tähendus on ’majja’. Arvestades nende kahe sõna kultuuriliselt läbipõimunud tähendusi, pakun ma välja termini „majakodu“, kirjeldamaks nende ühtesulamist. Lisaks tuleb märkida, et pärast enam kui sajandi kestnud valitsuste suunatud koduomandipoliitikat7 on flaami kultuuris vabaduse, sõltumatuse, privaatsuse ja autonoomia mõisted hakanud tugevalt seostuma just eluasemega, millest on saanud vabaduse ruumiline tähis.8 Õigupoolest leidsin oma uurimistöös, et oma maja omamine on saanud sotsiaalse prestiiži või väärikuse normiks.3 Statistika näitab sedasama: flaamid on valdavalt koduomanikud, iseäranis üle 65-aastased, kellest 75% omavad eluaset, kus nad parajasti elavad.9
Majakodu vastand on hooldekodu: paljudest koduintervjuudest vanemate flaamidega käis läbi võrdlus oma majas e l a m i s e ja hoolduskodus e l a t a m i s e vahel. Näib, et enamus võrdleb hooldekodusse kolimist silme alt ära panemisega kuhugi väiksesse tuppa, kus tuleb järgida iga neile kehtestatud reeglit. Eeldatakse, et siis pole enam võimalik ise otsustada, millal ärgata, mida ja millal süüa ning kuhu minna; lühidalt: hoolduskodu kujutatakse kui vabaduse täielikku kadu. Seega ei tohiks üllatavalt mõjuda, et need vanemaealised soovivad iga hinna eest hooldekodust eemal püsida. Oma majja jäämist (olgu siis omanikuna või üürnikuna) võrdsustatakse oma vabaduse säilitamisega. Sooviksin aga oma uurimistulemuste valguses väita, et eluaset saab koduga samastada vaid niivõrd, kui see võimaldab elanikele v a b a d u s t . Kui eluase hakkab elanike vabadust piirama, lakkab see olemast kodu.
Kodu luuakse
Kui majakodu on sisse seatud, siis on tulemus ühiskonnas laialt levinud arvamuse järgi lõplik. Väidan aga arhitektuuriteoreetiku Hilde Heyneni jälgedes, et kodu pole staatiline, vaid dünaamiline. Nagu fraas „kodu l o o m e “ [homemaking] viitab, pole kodu mitte stabiilne olukord, vaid järjekestev protsess.10 Elanikud loovad oma kodusid päevast päeva või siis nagu Brun ja Fábos seda sõnastavad: „Koduloome kujutab endast protsessi, mille kaudu inimesed püüavad saavutada kontrolli oma elude üle.“11
Suure osa oma elust muudame meie, inimesed, oma elukeskkonda oma vajaduste ja soovide järgi, et tunda end turvaliselt – et tunda end kodus. Ent näib, et ühiskond peab iseenesestmõistetavaks seda, et vanemaealised tunnevad end kodus seal, kus nad just parasjagu elavad. Lõppude lõpuks on ju nii, et kui keegi on kuskil elanud pikemat aega, peaks ta seal end ka koduselt tundma. Ent kodu loomine ei lõpe (ega tohikski lõppeda) ka vanemas eas: õigupoolest võiks väita, et kõrgemas vanuses muutub see olulisemakski, sest vananemisega kaasneb risk oma elu üle kontrolli kaotada, kui liikuvus või vaimne tervis peaks halvenema. Just siis muutub eluase iseäranis oluliseks. Kas selle ruumilised aspektid toetavad jätkuvalt vanemaid elanikke nende koduloomes?
Ruumiliste sobimuste tarvilikkus
1970. aastatel pakkus Ameerika psühholoog James J. Gibson välja sobimuste teooria, milles eeldatakse elusolendite ja nende elukeskkondade komplementaarsust.12 Keskkonnal on s o b i m u s e d : see pakub teatud tegelikke, füüsilisi tingimusi loomadele, kes seal elavad ning kes on evolutsiooni käigus kohastunud osa ressursse enda kasuks tööle panema. Selles mõttes on sobimused nii objektiivsed kui subjektiivsed, nii füüsilised kui psühholoogilised: nad loovad raamistiku erinevatel viisidel käitumisele.
Inimese elukeskkonda võib käsitleda samast perspektiivist: kas see sobib elanikele koduloomeks? Flaami kultuurile omane pikaaegse eluaseme romantiseerimine sobivaima kohana, kus elada ning kodu luua, varjutab endiselt arutelusid ruumiliste sobimuste üle. Teisalt tundub ka ebaõiglane eitada täielikult emotsionaalset kiindumust, mis terve elu ühes kohas elamisega kaasnevad.
Majakodu protsess
Ma pakun välja koduloome baasmudeli, mis on suuresti inspireeritud psühhogeograafilisest kodust.13 Selle mudeli järgi on koduloome järjepidev läbirääkimine kahe entiteedi vahel: maja kui ruumilise entiteedi ning kodu kui sotsiokultuurilise kujutelma vahel. Maja on „alasti“ eluase, pean silmas, et ta koosneb ainult peamistest ruumielementidest, nagu välispiirded, läved, mõõtmed, avad ja struktuur. Selle alla ei kuulu interjöör, sisustus ega konkreetne ruumiplaan (mis on palju ajutisemad ja võivad muutuda). Kodu on seevastu see, mida inimesed koduna kujutlevad, lähtudes oma isiklikest kogemustest ja eluloost, sotsiokultuurilistest normidest, uskumustest ja nii edasi. Selline kodukujutelm on internaliseeritud ja ajutine, see ei püsi ajas stabiilsena, vaid areneb ühes inimestega, kes uusi asju kogevad ja ise muutuvad.
Mudel näeb ette, et maja ja kodu ühtesulamiseks peavad samal ajal olema täidetud kaks eeltingimust: kujutluspilt kodust peab olema projitseeritav eluasemele ja eluase peab olema võimeline saama kujutluspildi füüsiliseks kehastuseks. Kui üks neist eeltingimustest on täitmata, siis maja ja kodu ühtesulamine luhtub. See tähendab, et elanik jääb hätta kodutunde saavutamisega elukohas, mis on mõeldud funktsioneerima tema koduna.
Aja jooksul hakkab enamik vanemaid inimesi – iseäranis siis, kui nad on elanud palju aastaid samas kohas – oma seesmist kujutluspilti kodust aina enam läbi oma eluaseme ilmutama: nende füüsiline elukeskkond võib olla kodule nii ligilähedane kui üldse olla saab. Nad tunnevad end turvaliselt, neil on ruumi pidustuste ajal oma pereliikmeid võõrustada, neil on privaatsust, neil on võimalik aiapidamisega tegeleda jne. Ent inimese suhe oma eluasemega võib hakata muutuma, kui ta puutub kokku ealiste muutuste ja nendega kaasnevate väljakutsetega, nagu raskusi aiapidamisega ja majapidamisega üldisemalt või iseenda eest hoolitsemisel tolles varem tuttavas keskkonnas. Tema eluase, mis oli varem turvalisuse, sõltumatuse ja vabaduse paik, võib vaikselt muutuda puuriks, kohaks, mis hakkab turva-, mugavuse- ja vabadusetunnet tegelikult hoopis pärssima. Sel hetkel pole selles elukeskkonnas enam võimalik kodu luua. Aset peab leidma muutus: kolimine, renoveerimine, ametliku või mitteametliku abi saamine – valikuid on palju.
Milline iganes neist valikutest parimaks peaks osutuma, on igal juhul oluline rõhutada, et inimesed ei vanane ruumilises vaakumis.14 Koht, kus vananetakse, on oluline. Ruumiline keskkond peab võimaldama luua kodutunnet. Õnneks oli enamik vanemaealisi, kellega uurimistöö käigus kohtusin, oma majakodu loomisel olnud väga edukad. Sellegipoolest tasub meeles pidada, et kui kirjeldatud järjekestev läbirääkimisprotsess peaks luhtuma, tuleb asjasse sekkuda ja pigem varem kui hiljem. Kodutunnet ei saa kunagi iseenesestmõistetavaks pidada. Hoolimata inimese vanusest on see järjepidevas kujunemises.
JACOB D’HERDE on Belgia arhitekt, stsenograaf ja teadur. Omandanud hiljuti doktorikraadi Leuveni katoliiklikust ülikoolist, tegeleb ta nüüd kunsti- ja stsenograafiaalase uurimistööga.
FOTOD: Alissa Kiinvald
Näitusega „Uus maa minu akna taga“ (2014–2015) dokumenteeris kunstnik Alissa Kiinvald (Nirgi) oma vanaema elu pärast Ukrainast Eestisse kolimist. Kiinvald jälgis oma vanaema raskusi uues kodus kohanemisel, seda, kuidas uus ümbrus oli tema jaoks võõras ja ebamugav ning kuidas ta ei tundnud end sinna kuuluvat. Kiinvald, kes ise ei rääkinud ei ukraina ega vene keelt, leidis fotode kaudu vahendi, mille abil oma vanaemaga sidet luua.
AVALDATUD: MAJA 2-2024 (116), peateema KÕRGE IGA
1 José Manuel São José, „Preserving Dignity in Later Life“, Canadian Journal on Aging 35, no. 3 (2016): 332–347.
2 Janine L. Wiles, Annette Leibing, Nancy Guberman, Jeanne Reeve, Ruth E. S. Allen, „The Meaning of “Aging in Place” to Older People“, The Gerontologist 52, no. 3 (2012): 357–366.
3 Jacob D’herde, „Living (at) Home. On Older People’s making of Home and Dignity“ (doktoritöö, Katholieke Universiteit Leuven, 2024).
4 Stephen M. Golant, „Aging in the Right Place“ (Health Professions Press, Inc., 2015).
5 Mary Douglas, „The Idea of a Home: A Kind of Space“, Social Research 58, no. 1 (1991): 287–307.
6 Paolo Boccagni, „Migration and the Search for Home: Mapping Domestic Space in Migrants’ Everyday Lives“ (Palgrave Macmillan US, 2017).
7 Pascal de Decker, Bernard Hubeau, Ilse Loots, Isabelle Pannecoucke,
„Zo lang de leeuw kan bouwen…: Liber amicorum prof. dr. Luc Goossens“ (Antwerpen: Garant, 2012).
8 Maria Kaika, „Interrogating the geographies of the familiar: Domesticating nature and constructing the autonomy of the modern home“, International Journal of Urban and Regional Research 28, no. 2 (2004): 265–286.
9 Isabelle Pannecoucke, Pascal de Decker, „Woonsituatie en –dynamieken bij ouderen: Blijven of verhuizen? Steunpunt Wonen“ (Leuven: Steunpunt Wonen, 2017), 18.
10 Hilde Heynen, „CODA: About the Displacement of Home“, Making Home(s) in Displacement, toim Luce Beeckmans, Alessandra Gola, Ashika Singh, Hilde Heynen (Leuven University Press, 2022), 395–416.
11 Cathrine Brun, Anita Fábos, „Making Homes in Limbo? A Conceptual Framework“, Refuge: Canada’s Journal on Refugees 31, no. 1 (2015).
12 James J. Gibson, „The Theory of Affordances. The Ecological Approach to Visual Perception“ (New York: Psychology Press, 2014).
13 Sigal Eden Almogi, Tovi Fenster, „The Psycho-Geographical Home: “Homemaking” In the Frontier“, Home Cultures 17, no. 1 (2020): 45–68.
14 Emma Volckaert, Pascal De Decker, Elise Schillebeeckx, „Older people’s experiences of informal care in rural Flanders, Belgium“, AGER: Revista de Estudios sobre Despoblación y Desarrollo Rural (Journal of Depopulation and Rural Development Studies) 27 (2019): 49–74.
