Kuidas pääseb kultuurile ligi?

Reportaaž muuseumide kättesaadavusest.

Termin „ligipääsetavus“ tähistab kogu elanikkonna kaasatust elu- ja infokeskkonda, tagades inimesele olenemata vanusest või tervislikust seisundist võrdsed võimalused ühiskonnaelust osa võtta. Sellest räägitakse üha rohkem nii riigi kui ka kohaliku omavalitsuse tasandil, valmivad erinevad aruanded ja eeskirjad. Mõistetavalt tegeletakse pidevalt ligipääsetavuse parendamisega ka kultuuriasutustes, sealhulgas muuseumides, mis asutusetüübina on selle artikli keskmes.

Muuseumid töötavad iga päev selle nimel, et teha oma sisu kättesaadavaks võimalikult laiale külastajaskonnale, püüdes kaasata üha rohkemaid ühiskonnarühmi. Abiks on palju juhiseid ja suuniseid, valdkondlikku tuge saab rahvusvahelise muuseumide nõukogu (ICOM) eeskirjadest ning muuseumid jagavad kogemusi ka omavahel. 2021. aastal andis riigikantselei juures tegutsenud ligipääsetavuse rakkerühm välja lõpparuande, milles tehakse kultuurisektorile ettepanekuid olukorra parandamiseks. Näiteks soovitatakse siduda riiklike toetuste andmine ligipääsetavuse markeritega ja nende analüüsimisega.¹ Riigivõimu tasandil jälgib eri rühmade kaasamist õiguskantsler, kes teeb koostööd Eesti Puuetega Inimeste Kojaga ja teistegi huvikaitse liitudega. Õiguskantsler on omakorda rõhutanud, et valdkondlike preemiate, näiteks arhitektuuri- või muuseumiauhindade žüriid võtaksid arvesse seda, kuidas on tegeletud ligipääsetavusega.² Kõik on arusaadav ja selge, ometi on keerdus sõlmkohti meie muuseumides veel omajagu.

Tänavu aprilli keskpaigas vestlesid Kumus vanusesõbraliku muuseumi tahkude üle MTÜ Kuldne Liiga huvikaitsejuht Agu Laius, TalTechi vanemlektor ja maastikuarhitekt Sirle Salmistu ning MTÜ Lasnaidee juhatuse liige Polina Ljaševa. Muuseumide kättesaadavust ja kaasamist arutati aprilli lõpus ka Eesti arhitektuurimuuseumi vestlussarjas „(H)arutus“, kus võeti teemaks kultuuriasutuste ligipääsetavuse suurendamine mitmesuguste arhitektuuri- ja ruumivõtete abil. Teadmisi ja kogemusi jagasid kliimaministeeriumi ehituse ja elukeskkonna osakonna nõunik Kaido-Allan Lainurm, MTÜ Ligipääsetavuse foorumi juhatuse liige Villu Urban ja Eesti loodusmuuseumi näituste juht Evelin Pääsukene, vestlust modereeris sisearhitekt Kristiina Voolaid. Kuulates erinevaid huvirühmi, saab üha selgemaks, et kui kultuuriasutus seab eesmärgiks kaasata erinevate vajadustega inimesi ning teeb muuseumi neile kättesaadavaks, siis selle sammu abil tullakse lähemale kõigile teistelegi külalistele.

Nii Kumu kui ka Eesti arhitektuurimuuseumi aruteludest sündis kolmepunktiline skeem, mis saab olla muuseumile abiks oma külalise paremal mõistmisel ja seeläbi sõbralikumaks võõrustajaks saamisel. Kolm punkti tähistavad kolme järjestikust etappi, mille külaline muuseumit väisates läbi teeb.

I  Külastus algab kodust

Muuseumi kättesaadavus ei ole seotud ainult füüsilise ruumiga, vaid korrastatud ja arusaadavad peavad olema kodulehed ja muud asutuse infokanalid. Enne muuseumiskäiku tehakse sageli veebi vahendusel kodutööd. Külastused toimuvad muidugi ka planeerimata, kuid puudega inimene teeb üldjuhul põhjaliku taustauuringu selle kohta, kuidas muuseumisse kohale jõuda ja seal liikuda. Enamik Eesti suuremaid muuseume on oma kodulehele lisanud ligipääsetavuse info: mõnel on see üldisem, teisel suunatud konkreetsele erivajadusgrupile,³ kuid peamiselt kirjeldatakse võimalusi, kuidas asutusele läheneda ning kuidas on korraldatud liikumine majas sees. Arhitektuurimuuseumis toimunud vestlusel käis Evelin Pääsukene välja reegli: muuseumil tuleb olla oma infokanalis aus – kui muuseumimaja pole ligipääsetav, siis ongi tarvis seda niiviisi kommunikeerida, et keegi ei tuleks kohale ega satuks keerulisesse olukorda, mis toob kaasa pettumuse.

Kui info on selge, tuleb põhjalikult kaaluda, millises kanalis mis teavet jagada. Üks kiiremaid ja levinumaid variante on muuseumide sotsiaalmeediakanalid, millele pannakse suurt rõhku, sest sinna jätab auditoorium oma vahetu tagasiside. Tuleb aga arvestada, et kõik pole sotsiaalmeedias. Vanemaealiste, vaegnägijate, noorema publiku jt jaoks ei pruugi eri põhjustel info arvutitest ja nutiseadmetest kättesaadav olla. Muuseumil tuleks sõeluda ka muid kanalid ning luua otsekontakte.

II  Teekond ja sisenemine

Kuigi teekond muuseumisse ei piirdu vaid asutuse krundiga, ei saa muuseum võtta vastutust kogu avaliku linnaruumi probleemide eest. Muuseum peab aga hoolitsema selle eest, et hoone vastaks peamistele nõuetele. Hoone juhtteed tuleks lahendada krundipõhiselt, et tänavaruumist saabumine oleks sidus. On mõistetav, et muuseumikollektiiv ilma spetsiaalse ettevalmistuseta ei pruugi märgata kõiki probleeme ega tulla sobivaimate lahenduste peale. Seetõttu on hea mõte tellida audit, mis aitab muuseumil kättesaadavust parandada.

Mitmed Eesti muuseumid asuvad ajaloolistes hoonetes, mis on näitusetegevuseks ümber kohandatud. Eesti Rahva Muuseum, filmimuuseum ja Kumu kunstimuuseum on need vähesed muuseumid, mille jaoks on ehitatud eraldi maja. Eramuuseumidest saab nimetada okupatsioonide ja vabaduse muuseumi Vabamu. Uute hoonete puhul on üldjuhul muuseumisse saabumine lahendatud tänapäevaste nõuete kohaselt ning probleeme on oluliselt vähem. Kuid ajalooliste majade puhul polegi võimalik kõiki lahendusi rakendada. Ligipääsetavuse ja ajalooliste hoonete ekspert Kaido-Allan Lainurm soovitab vaadata üle olemasoleva: tihti on näiteks vanade majade käsipuud juba ergonoomilised ning pealekauba ilusad, seega pole põhjust asendada neid tüüptoodetega. Eeskujuks võib tuua Eesti meremuuseumi ekspositsiooni Paksus Margareetas, mis oli esimene muuseum, kus ekspositsioon muudeti kättesaadavaks nii nägemis-, kuulmis-, liikumis- kui ka intellektipuudega inimestele. Ja tegu on keerukate ruumidega kaitsetorniga Tallinna vanalinna linnamüüris!

Tähelepanu tuleb pöörata sellele, et erivajadusega külalisel oleks võimalik saabuda majja koos oma kaaslastega, mitte üksi kuskilt nurgatagusest uksest. Pandused ja piirded peaksid asuma hoone peasissepääsu juures ning võimalusel olema mugavad kasutada iseseisvalt. Kui uutel hoonetel on käiguteed lahendatud juba projekteerimise faasis, siis vanematele majadele on arhitektuuri eripärasid arvesse võttes tehtud tagantjärele erilahendused. Sisearhitekt Kristiina Voolaid nentis arhitektuurimuuseumi „(H)arutusel“, et need ruumielemendid peaksid olema hea maitsega ja soovitavalt arhitekti või sisearhitekti projekteeritud, vältimaks mannetuid standardvõtteid, mis ei sobitu maja üldilmega. Siin tuleb muuseumil olla tark tellija.

III  Sisukas muuseum

„Me kõik tahame olla võimalikult iseseisvad,“ nentis Kumu vestlusringis maastikuarhitekt Sirle Salmistu. Erivajadusega külaline tuleb vastu võtta toetavalt, aga talle tuleb anda ka ruumi viibida muuseumis oma äranägemise järgi. Ruumide arhitektuur peaks külastajaid ise suunama, alati pole hea kasutada hulganisti silte, mis ei pruugi olla arusaadavad ja mis pigem mõjuvad risustavalt. Viidamajanduse puhul ei tohi unustada, et keel on ligipääsetavuse osa ning juhised olgu üldmõistetavad ja selged.

Kui hoone füüsiline ligipääsetavus on küllaltki silmatorkav, siis sama oluline on mõelda ka muuseumi meelelise atmosfääri peale. Muuseumi põhitöö on asjakohase sisu pakkumine, ning kui oled kellegi endale juba külla kutsunud, siis tuleks teda oma tegevustesse kaasata. Et mõista külalise kogemust, on praktiliseks tööriistaks persoonad,⁴ kelle abil saab mängida muuseumikülastuse läbi mitmesuguste külastajarühmade vaatest. Situatsioonide läbimängimist korraldas ka arhitekt Michael Graves, kes jäi 2003. aastal ratastooli, pärast mida sai temast liikumispuudega inimeste eestkõneleja, kes tutvustas kaasava disaini põhimõtteid teiste arhitektide seas. Graves pani oma disainitiimile ülesandeks veeta nädal ratastoolis, et nad oskaksid luua kõigiga arvestavaid ruume.⁵ Persoona aitab tähelepanu pöörata ka vaimse tervise tahkudele näitusetegevuses. Näitusest saadakse osa eri meelte abil ning muuseumikülalisel võib mõni meel olla tundlikum, mistõttu tekib väsimus, ärevus või ärritus. Näituse sisu ja ruumi luues oleks hea silmas pidada, et külaline saaks seda läbida omas tempos, samuti on hea pakkuda näituse läbimiseks ka lihtsamat teekonda. Lihtne ei tähenda, et see oleks rumal.

Tähelepanu tuleb pöörata sellele, et erivajadusega külalisel oleks võimalik saabuda majja koos oma kaaslasega, mitte üksi kuskilt nurgatagusest uksest.

Kaasavad lahendused

Arvestada tuleb sellega, et eri eluperioodil võib inimesel minna tarvis tähelepanu ja hoolitsust, millele varem ei oleks osanud isegi tähelepanu pöörata. Siin aitab ennetav empaatiline suhtumine. Nii tuleks muuseumil võtta sihiks, et programm oleks sobilik ja pakuks midagi igas vanuses külastajale. Kumu ja arhitektuurimuuseumi vestlusringides määrati selleks vanusevahemikuks 8–80 aastat. Kui selle skaala äärmustes olevates vanustes külalised saavad muuseumis hakkama, siis on kaasatud ka sinna vahele jäävad vanuserühmad.

Lõpetuseks kaks käivitavat mõtet. Nii Kumu kui ka arhitektuurimuuseumi vestlustes kõlas hüüdlause „Pinke ei ole kunagi liiga palju!“. Näituse vaatamine võib olla intensiivne ja infotihe, mistõttu on näitusesaali ja muuseumimaja ümbrusesse tarvis pinke, mis pakuvad kohta järelemõtlemiseks ja kaaslastega arutamiseks. Ja kui vahel võib tunduda, et vajaliku pingi, valguse või lävetasanduse lisamine on pikk võitlus, sest on ju enamik muuseumimaju Riigi Kinnisvara hallata ning sattumine hankerägastikku ja tähtaegade labürinti võib tunduda hirmutav, siis tuleb mõni asi lihtsalt talupojamõistusega ära teha. Lõppeks on kättesaadavus kasulik mõlemale poolele – võidab nii muuseum kui külastaja.

GRETE TIIGISTE on Eesti Arhitektuurimuuseumi kuraator-programmijuht, hoolitsedes ühtlasi külaliste võimalikult mugava ligipääsu eest muuseumimajja, näitustele ja sündmustele.

PÄISES: Niguliste muuseum. Foto: Päär Keedus
AVALDATUD: MAJA 2-2024 (116), peateema KÕRGE IGA

1  Ligipääsetavuse rakkerühma lõpparuanne (Riigikantselei, 2021). Kättesaadav Riigikantselei veebilehelt.

4 Väljamõeldud isik, kes esindab teenuse või toote tüüpilist kasutajat.