KUU Arhitektid: konsepti ja konteksti vahel

Intervjueeris Eik Hermann

JOEL KOPLI (1983), KOIT OJALIIV (1980) ja JUHAN ROHTLA (1982) on pärast Eesti Kunstiakadeemia arhitektuuri ja linnaplaneerimise eriala lõpetamist 2008. aastal töötanud praktiseerivate arhitektidena. Alates 2014. aastast on nad EKA arhitektuuri ja linnaplaneerimise eriala kursuseprojekti juhendajad. Nende 2011. aastal asutatud büroos KUU arhitektid on tegevad ka Johannes Aasmäe, Eik Hermann, Liis Juuse, Kristo Põlluaas, Kristjan Reidi.

Eik Hermann: Alustame algusest. Pärast kooli lõpetamist tegite te esialgu n-ö päevatööd ja õhtutööd. Kuidas see käis?

Juhan Rohtla: Ma arvan, et see on suhteliselt standardne, vähemalt Eestis, et kool annab esimese kõrghariduse, teine kõrgharidus tuleb mõnest sissetöötanud büroost ja pärast seda hakkad ise oma bürood pidama. Büroodes, kus me olime – mina 3+1-s, Koit QP-s ja Joel Plussis –, saime kogemuse toimivast büroomudelist, mis andis kindlust, et sama mudeliga saaks ka ise enam-vähem hakkama. See, et tuleb oma büroo teha, oli juba kooli ajal selge.

Koit Ojaliiv: Ametlikult sai büroo tehtud alles 2011. aastal, kui võitsime Floriade paviljoni konkursi. 

Joel Kopli: Algul tegime konkursse suuremate büroode alt, sest meil endal ei olnud veel vajalikku kvalifikatsiooni. Ja esialgu tegime oma asju tõesti põhitöö kõrvalt. Floriade paviljoni projekti koostamiseks rentisime Telliskivis Linnalaboriga kahasse ühe nõupidamisruumi. Nemad olid seal päeval, meie õhtul ja öösel.

KO: Joel pühendus kõige esimesena täielikult oma büroole, Juhan järgmisena ja mina kõige hiljem, alles 2014. aastal.

EH: Kas keegi teist mõtles ka muude variantide peale või oli algusest peale selge, et just nende inimestega koos tuleks büroo teha?

KO: Juhaniga tegime konkursse juba kooli ajal. See, et me pärast kooli proovisime Joeliga koostööd teha, oli õnnelik juhus ega olnud eriti läbi kaalutletud.

JK: Olime täitsa alguses mitmel järjestikusel konkursil edukad. See pani mõtlema, et äkki on selles koostöös potentsiaali.

JR: Ilmselt oleksid olnud võimalikud ka muud kombinatsioonid, aga toimivat asja pole mõtet ilmaasjata lõhkuda. Ja kolm inimest on just selline paras üksus, mis võib projektipõhiselt liituda ka teiste tegijatega.

EH: Kuidas te ennast vanemate ja nooremate põlvkondade suhtes paigutate?

JK: Võib-olla peaks piiri tõmbama majanduslanguse juurde, mis algas 2008. aastal: sellele eelnev ja järgnev aeg olid üksjagu erinevad. Meie lõpetasime oma õpingud just üleminekuhetkel. Enne oodati julgemaid lahendusi – kohati jäi mulje, et mida hullumeelsem, seda köitvam. Pärast kriisi olid kõik tunduvalt ettevaatlikumad. Eriti 4–5 järgmist aastat pidi rääkima hästi ratsionaalset juttu.

KO: Praegu otsitakse konkurssidega juba toimivat ja kindlat asja. Võib-olla on see praegu muutumas.

JR: See, et astusime ellu täpselt madalseisu hetkel, tõmbabki piiri meie ja meile eelneva laine büroode vahele. Meil ei ole neile omast radikaalsust.

JK: Samas on ka need bürood nüüdseks ennast tagasi tõmmanud ja turusituatsiooniga kohandunud.

JR: Jah, aga meie pidime kohe kohanduma. Neil oli siis juba hoog sees, kui meie alles mootorit käivitasime.

KO: Mis puutub erinevusse hilisemate põlvkondadega, siis mina tunnen küll, et tänapäeva noored on teistmoodi: kooli tullaksegi reaalselt eriala omandama. See on võib-olla üksnes minu mulje, aga tollal oli boheemlust ja rumaluste tegemist rohkem. Kool ei olnud ainult ratsionaalne investeering tulevikku, vaid ka võimalus pidutseda ja eksida.

JR: Meie veel mahtusime nende noorte büroode sekka, kes on õnneks saanud teha hulganisti päris maju. Paljud, kes natuke hiljem tulid, pidid hakkama ise endale nišši leiutama.

EH: Toomas Tammis on ühes intervjuus selgitanud oma põlvkonna arhitektide erinevust vanematest põlvkondadest. Ta tõi välja, et kui vanemal põlvkonnal oli selge autorikäekiri, siis uuemad bürood pidasid vooruseks seda, kui arhitekt oli võimeline tegema erinäolisi projekte. Kas teie meelest on üldse käekirja tekkimine oluline? Kas te tunnete, et teil on see tekkinud?

JK: Sellele viimasele küsimusele on kõrvaltvaatajal lihtsam vastata. Mulle endale küll tundub, et sellist läbivat joont meil ei ole. On küll projekte, mis on funktsioonilt või iseloomult sarnased. See võimaldab kasutada juba läbi mõeldud mõtteid ning tunda ära varem tehtud vigu, aga sellest hoolimata tuleb peaaegu iga kord pakkida kogu kohver lahti ja uuesti kokku ning selle käigus vaadata, kas midagi on puudu või hoopis üle.

JR: See seostub meie õpingutega, mil meilt alati küsiti, miks me midagi teeme. Alati pidime mingile küsimusele või probleemile reageerima. Seda võib vabalt ka kontekstuaalsuseks või keskkondlikkuseks nimetada.

KO: Kui võrrelda meie projekte ja öelda, et need on väga erinevad, siis võib küsida, kas nad on erinevad vormilt või sisult. Minu meelest räägime me mingeid sisulisi küsimusi konkursitööst konkursitöösse läbi, näiteks seda, mil moel mõni hoone midagi avalikule ruumile tagasi annab ja milliseid ümbritseva keskkonna elemente oma projektides võimendada tahame.

/…/

Edasi saab lugeda MAJA 2019 kevadnumbrist / tellimine

EIK HERMANN on Eesti Kunstiakadeemia filosoofia ja praktikapõhise teooria lektor, ajakirja Ehituskunst kaaspeatoimetaja.

Fotol üleval: vasakult Juhan Rohtla, Koit Ojaliiv, Joel Kopli. Foto: Renee Altrov


LOE VEEL

Pille Epner: uued elamise viisid

Tartu kesklinna on viimastel aastatel ehitatud keskkonnatundlikke kortermaju, mis kompavad arglikult, kuid tarmukalt senise elukorralduse piire.

Andres Kurg: ärge juhatage mind, las ma olen eksinud

Iga ümberkujundus, -nimetamine ja nihutamine, eriti kesklinnas, viitab alati valikutele ja otsustele, millel on laiem ideoloogiline mõõde. 13. septembril 2018 avati Tallinnas uue kujundusega Tammsaare park, mille ümberehitus oli kestnud üle aasta.