Tallinna on põimitud rohkelt haruldasi arhitektuuriajalookihistusi, millest üks ainulaadsemaid on puidust kortermajade üürike ajajärk vahemikus 1870–1920. Tollastest tüüpprojektidest põnevaim on insenerist linnapea1 järgi nime saanud Lenderi maja. See on kohandatav tüüpprojekt: enamjaolt kahekorruseline puidust kortermaja, mille planeeringuline ja mahuline paindlikkus võimaldab luua kordumatuid hooneid.
Seega on Lenderi maja pigem tüüpsüsteem kui tüüpprojekt – see tagab mugandatavuse ehitajate ehk majaomanike püstitamisoskuste järgi, materjali ja dekoratsiooni kasutus kujuneb aga majandusliku võimekuse alusel ja elanikele mõeldud ühisalade rohkus lähtub tulevaste omanike kokkulepetest. Süsteemne loogika jäiga plaani asemel on inspireeriv lähtepunkt kogukondade kortermaja projekteerijatele ka sada aastat hiljem. Käimasolevas Eesti kunstiakadeemia sLenderi kogukonnakortermaja uurimistöös selgitame välja kooselamise erinevaid võimalusi. Selleks kombineerime Lenderi maja säästliku mõtteviisi (kohalik materjal, ehituskiirus, tootmisodavus) ja nüüdisaegse arhitektuuri eetilisi kohustustusi (jätkusuutlikkus, automatiseeritus, kohandatavus).
Kui 19. ja 20. sajandi vahetusel ehitati üle 85% Tallinna hoonetest puidust,2 materjali odavuse ja käepärasuse tõttu, siis tänapäevased rahvusvahelised ja riiklikud üleskutsed3 eeldavad sarnaselt märgatavaid muutusi – kiirendada ja võimendada biogeensest materjalist ehitamist, et täita kliimaeesmärke. Seega on materjali valik, kohandatavus ja paindlikkus nüüdisaegse kooselamiseruumi lähtepunktid. SLenderi kogukonnakortermaja hõlmab ka varasemaid teadusuurimusi, nagu jäägitu materjalikasutus (tootmisjääkidest ootepaviljon ELEMENTaarne, 2020–2021), hoone arhetüüpsete elementide multifunktsionaalsus (fassaadi rakendamine aia, evuakatsiooni ja ühisruumina Datšavrapi prototüübil, 2022), parameetritepõhine projekteerimine (riiklike ehitusstandardite järgi projekteeritud maksimaalne puithoone maht näitusel „Majad, mida me vajame“, 2021), projekteerimissüsteemide variatiivsuse näidised (igaastased tudengitööd Eesti kunstiakadeemia arhitektuuriteaduskonnas) ja kogukonna kortermaja näidisprojektid (REKrulli kogukonna kortermaja tudengitööd, 2022).
Hoone kavandamise keerukust silmas pidades kombineerime eelnevad loovuurimused arhitektuuri eri tahkudest, et jõuda lähemale alternatiivse (tuleviku) kortermaja tervikule. Kokkuvõtlikult on sLenderi maja uurimus kogukonna kaasamist võimaldav projekteerimissüsteem, mis pakub alternatiive jäikadele kortermajaplaanidele, ning loodab jõuda kvaliteetse kooselamise ruumini praeguses olmeulmas.
Tallinna 2022. aasta arhitektuuribiennaali peanäitusel „Edible” eksponeeritud vertikaalne ühisaed Datšavrapp. Datšade kadumisest tingituna vaatleme võimalusi väikeaedade integreerimiseks kortermajade seintele. Hoone fassaadil asuvad aiad sisaldavad isiklikke toidu kasvatamise taskuid, varjestavaid ja energiat koguvaid paneele ning pakuvad alternatiivseid evakuatsiooniteid.
SILLE PIHLAK on praktiseeriv arhitekt, Eesti kunstiakadeemia arhitektuuri osakonna juhataja ja teadur. Oma igapäevatöös ajab ta uue ruumikultuuri jälgi, mis pakuks alternatiive tavapärasele hoone esteetikale ning lahendusi muutustele, mis tulenevad meie eetilisest kohustusest tegeleda pöörangutega kliimas ja ühiskonnas.
PÄISES: Tallinna 2022. aasta arhitektuuribiennaali peanäitusel „Edible” eksponeeritud vertikaalne ühisaed Datšavrapp. Datšade kadumisest tingituna vaatleme võimalusi väikeaedade integreerimiseks kortermajade seintele. Hoone fassaadil asuvad aiad sisaldavad isiklikke toidu kasvatamise taskuid, varjestavaid ja energiat koguvaid paneele ning pakuvad alternatiivseid evakuatsiooniteid.
AVALDATUD: Maja 109-110 (suvi-sügis 2022), peateema Ruumiline pärand ja nüüdisaeg
1 Voldemar Lender (1876–1939), Tallinna linnapea aastail 1906–1913.
2 Anni Nool, „Lenderi maja. Tüüpiline väikekorteritega elamu, Eesti linnakultuuri häll“, Tallinna puitarhitektuur, toim Leele Välja (Tallinn: Eesti Arhitektuurimuuseum, 2014), 169.
3 Näiteks Euroopa Komisjoni uue Bauhausi initsiatiiv ja säästva arengu komisjon.
