Liha paradoks

Millal te viimati siga nägite? Võib-olla polegi päriselus näinud? Kui nii, siis on suur tõenäosus, et ei näe ka – juba aastast 2015 ei tohi Eestis Aafrika seakatku ennetamiseks sigu farmihoonetest välja viia. See tähendab, et need loomad veedavad kogu oma elu siseruumides – kogu nende maailmakogemus ongi ehitatud ruum. Ühtlasi on sellega sümboolselt lõpuni jõudnud modernismi pooleteise sajandi pikkune pingutus muuta lihatootmine ja sellega seotud loomad inimesele nähtamatuks.

Tööstusliku lihatootmise teke ja areng on olnud moderniseerumisega rohkem seotud, kui tavapäraselt teadvustame. Hügieeni, ökonoomsuse ja efektiivsuse kaalutlustest ajendatud uuendused ühelt poolt ning liha tarbimisega seotud kultuuriliste hoiakute muutus teiselt poolt viisid disaini- ja ruumilahendusteni, mis panid aluse kogu tayloristlikule vooluliinimeetodil toimivale töökorraldusele. See mõtestas ümber nii modernse töö ja tarbimise ruumi kui ka inimkeha ja töö suhte. Farmiloomade pidamise, nende toiduks tapmise ning liha töötlemise, pakendamise ja turustamise põhjalik ümberkorraldamine sai samal ajal alguse 19. sajandi keskpaiga Prantsusmaal ja USA-s. Kuigi Pariisis oli juba 1818. aastal valminud Napoleon I korraldusel linnamüüridest väljapoole viis suuremat tapamaja, toimus tõeline revolutsioon selles vallas Georges-Eugène Haussmanni linna ümberkujundamise projektiga. Aastatel 1863–1867 ehitati tema kavandi järgi Pariisi keskne La Villette’i tapamaja, mida Haussmann ise pidas linnakanalisatsiooni kõrval oma olulisimaks saavutuseks. Olles seotud nii sadama kui ka raudteedevõrguga, pidi La Villette’i hiiglaslik, 56-hektariline loomaturu ja tapamajaga kompleks mahutama loomi Pariisi nädalase lihavaru jagu ning tagama puhtad linnatänavad, kus lihunikud kohapeal enam tapatööd ei tee. Lõppesid kodanike kaebused rentslis voolava vere ning häirivate häälte ja aroomide üle – prostitutsiooni, haiglate ja kanalisatsiooni kõrval oli see olnud peamine linnaruumi hügieenialaste debattide teema. La Villette’i mastaabist hoolimata püsis aga käsitöönduslik suhtumine ja teatud hool loomade suhtes – muutus küll ruum, kuid praktika põhimõtteliselt mitte. Igal loomal oli eraldi latter ja tapmine toimus individuaalselt. Victor Baltardi projekteeritud klassitsistlike turuhallidega kompleks toimis üksikute täiendustega edukalt üle saja aasta, kuni see 1974. aastal suleti ja Bernard Tschumi tuntud konkursiprojekti alusel linnapargiks ümber kujundati.

Hoopis teistsugune areng toimus samal ajal USA-s, kus 19. sajandi keskpaigast alanud hoogne laienemine kesk-läände avas seninägematud võimalused mastaapseks karjapidamiseks. Hiiglaslikud karjad ei vajanud avaratel preeriatasandikel peaaegu mingisugust hoolt ja esialgu oli ületootmine nii suur, et kuna nõudlust oli vaid headele singitükkidele, visati ülejäänud osad tollases lihatöötlemiskeskuses Cincinnatis lihtsalt Ohio jõkke. Kuna liha rikneb kiiresti, tuli kogu tapatöö teha hilissügisel – püüd aega kokku hoida ajendas protsessi pisimate liigutusteni optimeerima. Peagi nihkus aga lihatööstuse keskus pisut jahedama kliimaga, hoogsalt linnastuvasse Chicagosse, kuhu 1865. aastal rajati tsentraliseeritud lihatöötlemiskeskus nimega Union Stock Yards. Erinevalt Haussmanni La Villette’ist oli see ruumiliselt üpris kaootiline, kiiruga puidust ehitatud avatud latrite ja aedikutega, kuid korralduslikus mõttes sellevõrra revolutsioonilisem. Kuigi tollasest perioodist on erakordselt palju patenditaotlusi mitmesugusteks ratsionaliseerimislahendusteks, ei kippunud siga kui vastupanu osutav elusolend masinloogikale alluma. Seega pidi põhilise tulemuse andma inimtööjõu efektiivistamine. Union Stock Yardsis kujuneski 1860.–1870. aastatel terviklikult välja vooluliinimeetod, mille puhul tegeles iga töötaja metall-lattidele kettidega rippu tõmmatud ja läbi ruumide liikuvate sigade juures vaid ühe liigutusega: nt vere väljalaskmise, karvatustamise, poolitamise, tükeldamise või pakendamisega. Kõik see kokku võttis aega vähem kui 24 tundi.¹ Protsessi jälginud maastikuarhitekt Frederick Law Olmsted on kirjeldanud Union Stock Yardsi meeste käsi, mis töötasid nagu masinad – selline põhimõtteliselt uus töötegemisviis hakkas vormima hoopis inimkeha. Samast vaatepildist sai inspiratsiooni ka Henry Ford, kes rajas tapamaja põhjal esimese prototüübi vooluliinimeetodil autode tootmiseks.

Härrasmeestest vaatlejad keset tapamaja uudistamas polnud sealjuures midagi erilist, vastupidi – lõbustusparkide ja kinode eelsel ajastul oli Union Stock Yardsis närvikõdi otsida laialt levinud meelelahutus ning ka Chicago 1893. aasta maailmanäituse ajal oli see kogu ekspositsiooni populaarseim atraktsioon. Veel 1950. aastatel tehti seal avatud ekskursioone viis korda päevas.² Just Chicagost sai alguse tööstuslik lihatootmine, milles Sigfried Giedion on näinud modernsuse üht kvintessentsi: moodne tapamaja kehastab loomulike protsesside standardiseerimist, kontrollimist ja depersonaliseerimist.³ Selles protsessis hakkavad nii looma kui ka inimese keha ühevõrra alluma tööstuslikule loogikale ja mehaanilisele optimeerimisele.

Tsentraliseeritud ja standardiseeritud tapamajad peitsid moodsa inimese silmade ja kõrvade eest küll lihunikutöö ebamugava reaalsuse, kuid sinna aetavad karjad olid linnaruumis endiselt nähtaval. Järgmiseks hakkas lihatarbija teadvusest eemalduma loomade ülejäänud elutsükkel – traditsioonilise karjapidamise asemel koondati loomakasvatus suurfarmidesse, mis moodustasid järjest eraldatumaid ja kinnisemaid komplekse. Loomapidamise arengut hakkas mõjutama teaduslik lähenemine söötmisele, tõuaretusele, haiguste ennetusele ja kontrollile. 1930. aastatel leiutati kunstlik seemendamine ning antibiootikumid ja vaktsineerimine leidsid tee ka loomapidamisse. Kõike seda oli märksa kergem korraldada ja hallata suuremas mastaabis, nii et pärast teist maailmasõda asendus loomade kasvatamine tõepoolest tööstusega. Ruumiliselt tähendas see kõige looma sündimisse, ellu ja surma puutuva koondamist ja mehhaniseerimist ning mahu tohutut suurenemist. Karjamaade asemel kolis loomapidamine valdavalt siseruumidesse, kus püüti looma loomulikke eluetappe ja -tegevusi efektiivistatud moel simuleerida. See muutis põhjalikult ka maastikke – väliselt on põllumajandustööstus nagu iga teine tööstus, anonüümne suurfarmide arhitektuur andis järjest vähem aimu, mida neis hoonetes õigupoolest toodetakse.

Kui Euroopas ja USA-s ajendas neid protsesse kapitalistlik loogika, siis Nõukogude Liidus nägi sõjajärgse viletsuse ületamiseks ette võetud Hruštšovi põllumajandusreform ette linna ja maa erisuste kaotamise⁴ ning suurte agrotööstuskomplekside rajamise. Eestit käsitleti kui Leningradi tagalat, mis pidi varustama seda liha- ja piimatoodanguga, sestap forsseeriti kohalikus põllumajanduses just neid valdkondi, rajades mitu eksperimentaalfarmi. Kui veisekasvatus ja piimatootmine püsisid väiksemates mastaapides – laudad olid tavaliselt mõeldud kuni 200, alates 1970. aastatest ka kuni 300 lehmale –, siis seakasvatus koondati peamiselt kahte suurde eksperimentaalkombinaati. Pärnu majanditevahelises seafarmis Jänesseljal (1970–1974, arhitekt Ain Amjärv, lammutatud 2007) peeti aastas 44 000 siga, J. Gagarini nimelise näidissovhoostehnikumi eksperimentaalses seakasvatuskombinaadis Viiratsis (EKSEKO, 1969–1973, arhitekt Ain Amjärv, toimib tänini) aga 52 000 siga. Eksperimentaalsus seisnes mõlema puhul selles, et sea elukaart (imev põrsas, võõrdepõrsas, kesik, nuumik jne) käsitleti selgepiiriliste etappidena, mis tuli efektiivseks haldamiseks ka ruumiliselt eraldada, ning bioloogilised protsessid ehk emise paaritamine või seemendamine, tiinus, poegimine jne olid kontrollitud ja ajastatud moel, et põrsaid sündis ühtlaste voorudena ja kogu seakarja sai käsitleda kui tootmisprotsessis ühtlaselt liikuvat massi. Pärast poegimist ja põrsaste võõrutamist tuuakse emis paaritamissektsiooni, kust ta viiakse edasi tiinete emiste sektsiooni individuaalboksi, sealt aga poegimissektsiooni, kus emis asub puuris, mille kummalgi küljel on põrsaste sulg. Läbi sulu varbade ulatuvad põrsad imema. Samamoodi liiguvad põrsad mööda maja vastavalt oma kasvu- ja nuumaetapile. Vajaliku 100 kg kaaluni jõuab nuumsiga kuue kuuga ning sellisele seale on eluks ette nähtud üks ruutmeeter ruumi.

Arhitektuurses mõttes katsetati Jänesseljal ja Viiratsis erinevaid lähenemisi. Suurel territooriumil laiuv Jänesselja oli ühekorruseline ning kõik tootmis- ja abiliinid olid eri hoonetes, et kindlustada parim farmisisene isolatsioon. Viiratsis on aga kogu tegevus ühe katuse all, hiiglaslikus kuuekorruselises hoones, kus vajalikud ühendusteed on märksa lühemad, samas aga puudub suuremas osas hoones loomulik valgus. Erinevusi oli ka peamiste funktsionaalsete probleemide ehk söötmise ja sõnnikukoristamise tehnoloogilistes lahendustes. Uhkusega näidati, kuidas sellises suurfarmis on saavutatud Eesti keskmisest pea kaks korda efektiivsem lihatootmine just tänu arhitektuurilahendustele. Samas, kuigi Viiratsi kuuekorruseline hoone oli peale funktsionaalse uuenduslikkuse imposantne ka puhtalt sümbolina, jõuti tagasi vaadates järeldusele, et mitmekorruselisus end majanduslikult siiski ei õigusta.⁵ Positiivseks loeti samas, et võrreldes tavaliste kolhoosisigalatega on sõnnikureostus neis megafarmides vähemalt mingigi kontrolli all.

Sellegipoolest paistab tööstuslik lihatootmine liikuvat justnimelt kõrgustesse. 2001. aastal tekitas palju poleemikat Hollandi büroo MVRDV kontseptuaalne projekt Pig City, mille lähtekohaks oli rabav tõdemus, et kui kõigile Hollandi sigadele võimaldada orgaanilise farmi tingimused, kuluks selleks nii palju ruumi, et sigalad võtaksid 75% kogu riigi pindalast.⁶ MVRDV lahenduseks oli kontsentreeritud kõrghoone, kus alaosas asuva tapamaja kohal kõrgub neljakümnel korrusel end täiuslikult ringmajandav farm, mis mahutab tuhandeid sigu – täpne arv jäeti projektis välja ütlemata, kuid iga 622 meetri kõrgune torn pidi ära toitma pool miljonit inimest. Seega vajanuks Holland selliseid sigade pilvelõhkujaid 31 tükki. Aga kuigi sigadele olid neis ette nähtud senisest märksa inimlikumad tingimused – liikumisruumi ja võimalus mõistliku suurusega karjadena koos elutseda, isegi rõdud värske õhu jaoks –, nähti selles pigem meeleheitlikku või absurdset ulmeprojekti kui tõsiseltvõetavat lahendust.

20 aastat hiljem ei ole Hiinas megamõõtmetes „sigade paleedes“ enam midagi ulmelist. 2022. aastal alustas Hubei provintsis Ezhous tööd 26-korruseline pilvelõhkujafarm, kus elab korraga 650 000 siga, aastas ollakse seal võimelised tapma 1,2 miljonit looma. Kogu söötmine, temperatuuri- ja ventilatsioonikontroll on automatiseeritud, talitajate töö on osalt üle võtnud robotid ning sõnnikust saab biogaas, mida kasutatakse sellesama hoone kütmiseks. Valitsuse toetusel on 10–20-korruselisi seafarme praeguseks rajatud Guangdongi provitsis 170 ja Sichuanis paarisaja kandis, kuid olud neis on MVRDV orgaanilisest utoopiast kaugel.⁷ Peale maa kokkuhoiu ja majandusliku efektiivsuse põhjendatakse selliseid megastruktuure eelkõige bioturvalisusega – korruseid ja hoone eri osi on võimalik taudide leviku tõkestamiseks täielikult isoleerida. Kuid püüd nakkusohtu minimeerida seab üsna äärmuslikud tingimused ka töötajatele – hoonest väljuda, st koju minna võivad nad korra nädalas ja ka siis tuleb läbida põhjalik desinfitseerimis- ja testimisprotsess.

USA suursigalate elukorraldust põhjalike osalusvaatluste kaudu uurinud antropoloog Alex Blanchette ongi nimetanud töötamist sellistes megafarmides posthumanistlikuks tööks, kus inimese keha ja käitumisviisid ning -võimalused on äärmuseni fikseeritud tootmise spetsiifika järgi. Inimesed ei ole mitte lihtsalt tööjõud, vaid osa manageerimist vajavast riskisüsteemist: bioturvalisuse nimel kontrollitakse ja jälgitakse nende elu ka väljaspool farmi. Näiteks ühe pere liikmed ei tohi töötada farmi „elu“ ja „surma“ poolel ning sõpradega ei või jagada veiniklaasi. Samal ajal on see töö kurnav nii füüsilises plaanis, nõudes kiirust, täpsust ja monotoonsust, kui ka emotsionaalselt – tegemist on ju sünni, elu ja surmaga. Füsioloogiliste piirideni „optimeeritud“ loomadel sünnib väga palju vigaseid või liiga nõrku järglasi, keda töötajad suure pühendumuse ja hoolega elule aitavad, tehes näiteks suust suhu hingamist või meisterdades miniatuurseid lahaseid, rääkimata lutipudelist toitmisest – seda kõike vaid selleks, et nad paar kuud hiljem tapale viia. Blanchette näitab, kui tihedalt on loomade ja tööliste elud sellistes pea suletud kompleksides läbi põimunud: somos puercos (ee me oleme sead) ütlevad (valdavalt immigrantidest) töölised, viidates endi ja loomade ühesugusele ekspulateerimisele kui ka sellest sündivale äraspidisele abitule solidaarsustundele.⁸

Sellised kogu elutsüklit hõlmavad megafarmid-tapamajad moodustavad ruumilises mõttes kinnised omaette ökosüsteemid, mis on enamasti väga perifeerses asukohas ja võimalikult anonüümsed, reetmata millegagi oma määratut rolli tänapäeva kapitalistlikus ahelas. Tavainimese kohtumine toidutööstuse tegelikkusega on erakordselt ebatõenäoline, tootmisprotsess on edukalt peidetud ning mitte miski meie igapäevases visuaalses või ruumikogemuses ei loo seost elava looma ja plastpakendis lihatoote vahel. Veel vähem on jälgi sellest, kuivõrd kõikeläbistav see tööstus õigupoolest on. Peale vorsti on siga toormaterjal üle tuhandele tootele: nahast saadavat želatiini võib leida nii kommidest ja nätsust kui ka kohupiimakoogist, searasvast komponente on šampoonis ja näokreemis, kontidest tehtud liimi tikkudes ja kondijahu portselanis, harjastest saadud valk teeb saia pehmemaks ning sõnnik jõuab otsaga asfaldi koostisesse. Aga erinevaid sealt pärit komponente kasutatakse ka südameklapiproteeside, ravimite, sigarettide, fotopaberi, laskemoona, biodiisli ja kõikvõimalike muude asjade tootmiseks.⁹

Järjepanu läheb silma alt peitu ka loomatööstuse ajalugu – kunagised tapamajad õilistatakse moodsateks kultuurikeskusteks ja loomelinnakuteks, ilusat ajaloolist tööstusarhitektuuri taaskasutades vaikitakse nende verine pärand aga enamasti maha. Vaid Helsingi Teurastamo on siiani säilitanud vähemalt nimes viite koha varasemale ajaloole, samas kui Shanghai Municipal Abattoiri kultuurikeskusest sai peagi Shanghai 1933 ja Stratfordi Old Slaughterhouse’ist Escape Arts. Need nagu ka Lyoni Halle Tony Garnier, Pariisi La Villette, Londoni West Smithfield ja Kopenhaageni Kødbyen on pigem nn ebamugava pärandi „kultuuristamise“ näited.¹⁰

Suurfarmid ja tapamajad ei ole pelgalt funktsionaalne füüsiline ruum, vaid võim, kontroll ja vägivald arhitektuurses vormis. Kriitiliste loomauuringute seisukohast on see osa tänapäevasest ideoloogilisest struktuurist, mis põhistab liigišovinismi ja üleüldist elu kaubastamist. See modernse ühiskonna keskne nn loomatööstuskompleks¹¹ moodustub omavahel põimunud tööstusharudest (põllumajandus, lihatööstus, farmakoloogia, teadusuuringud, materjaliarendus jmt), mis tuginevad loomade süsteemsele ja institutsionaliseeritud ekspluateerimisele. Selle aluseks omakorda on liha hegemoonia¹² – inimesest kui looduse domineerijast lähtuv kultuuriline uskumuste süsteem, milles mõistetakse lihatarbimist mitte valiku, vaid normatiivse enesestmõistetavusena. Kuigi enamik inimesi leiab, et loomade kohtlemine suurtööstuses on problemaatiline, ei seata selle saaduste tarbimist kahtluse alla – see ongi liha paradoks.¹³

Ebamugavustunne ületatakse mitmesuguste emotsionaalsete toimetulekustrateegiatega, näiteks paigutatakse mõtlemises ja keeles „loom“ ja „liha“ kahte omavahel mitteseotud kategooriasse, kõik lihatootmisega seotu tehakse avalikus ruumis nähtamatuks, turundusvisuaalides kujutatakse loomi lapselikult-antropomorfselt, loomade tundevõimet pisendatakse ning eitatakse oma isiklikku vastutust.

Lihatarbimine on kogu maailmas selgelt suurenenud ja see on korrelatsioonis üleüldise jõukuse kasvuga. Nii ka Eestis: kui 1994. aastal söödi meil liha 49 kg aastas inimese kohta, siis 2024. aastal juba 78 kg.¹⁴ See on enam-vähem sama Euroopa Liidu keskmisega, aga jääb alla USA omale (110 kg), samas kui näiteks Indias on see kogus vaid 5 kg. Valdavalt pärineb see liha suurtootmisest, enamik Eesti väiksemaid seafarme on praeguseks tegevuse lõpetanud. On ebatõenäoline, et ühiskonna eetilistes arusaamades toimuks lähiajal tohutu kvalitatiivne hüpe, nii et küllap jätkub nõudlus lihatoodete järele ning loomatööstuskompleksi roll kapitalistliku masinavärgi ühe alustalana üha kasvab, vormides ühtlasi nii loomade kui ka inimeste tunnetuslikku elukogemust.

Et lõpetada veidigi idealistlikumas toonis, osutan siiski alternatiivile: praeguseks on juba neljas riigis (esimesena Singapuris 2020. aastal, seejärel USA-s, Iisraelis ja Austraalias) lubatud müüa biotehnoloogiliselt loomarakkudest laboris kasvatatud liha. USA-s on müügiloa saanud viis ettevõtet. Teel sinnapoole on ka Suurbritannia, Holland, Šveits ja Hispaania.¹⁵ Suund arendada laboriliha on osa Hiina põllumajanduse viisaastakuplaanist, Lõuna-Korea toetab sellekohast uurimistööd soodsate seaduste ja erimajandustsooniga, kusjuures 90% rahvastikust on laboriliha söömise asjus positiivselt meelestatud.¹⁶ Peale eetiliste aspektide tähendab laboriliha palju väiksemat vee- ja energiakulu, tohutut ruumi kokkuhoidu võrreldes nii farmide endi kui ka söödapõldude ruumivajadusega, samuti efektiivsemat ringmajandust ja palju vähem saastet. Kui ületada liha paradoks ning teha nähtamatuks muudetud loomatööstuse tegelikkus pisutki nähtavamaks, võiks ju olla mõeldav liikuda toitumisviiside poole, mis ei vaja loomade ekspluateerimist.

INGRID RUUDI on arhitektuuriajaloolane, kriitik ja kuraator, kes töötab EKA kunstiteaduse ja visuaalkultuuri instituudis.

PÄISES foto: Eesti Arhitektuurimuuseum
AVALDATUD: MAJA 3/4-2025 (121-122), peateema TÖÖ JA TOIT

1  Dorothee Brantz, „Recollecting the Slaughterhouse. A History of the Abattoir“, Cabinet 4 (Sügis 2001).
2  Samas.
3  Siegfried Giedion, „Mechanization and Death: Meat“, Mechanization Takes Command. A Contribution to Anonymous History (Oxford University Press, 1970), 209–24.
4  Vt lisaks Mart Kalm, „Ons linnaelu maal hea? Majandi keskasula Eesti NSV-s“, Kunstiteaduslikke Uurimusi 4 (2008): 61–87.
5  Ain Amjärv, „Maaehitusest viisteist aastat hiljem“, Ehitus ja Arhitektuur nr 1 (1990): 27–29.
6  „Pig City“, MVRDV koduleht, https://mvrdv.com/projects/134/pig-city.
7  „China’s 26-storey pig skyscraper ready to slaughter 1 million pigs a year“, The Guardian, 25.11.2022.
8  Alex Blanchette, Porkopolis. American Animality, Standardized Life, and the Factory Farm (Duke University Press, 2020), 99.
9  Christien Meindertsma, PIG 05049 (Flocks, 2007).
10  Yiwen Wang, John Pendlebury, „‘Uncomfortable heritage’: how cities are repurposing former slaughterhouses“, The Conversation, 27.02.2023.
11  Mõiste animal-industrial complex tõi kasutusse Barbara Noske. Vt Barbara Noske, Humans and Other Animals. Beyond the Boundaries of Anthropology (Pluto Press, 1989).
12  Amy J. Fitzgerald, Nik Taylor, „The Cultural Hegemony of Meat and the Animal-Industrial Complex“, The Rise of Critical Animal Studies: From the Margins to the Centre, toim Richard Twine, Nick Taylor (Routledge, 2014), 165–182.
13  Steve Loughnan, Nick Haslam, Brock Bastian, „The Role of Meat Consumption in the Denial of Moral Status and Mind to Meat Animals“, Appetite 55 (2010): 156–159.
14  „Eestis toodetakse 71% siin tarbitud lihast“, Bioneer, 17.04.2025.
15  Andy Coyne, „Protein pioneers: the countries that have approved lab-grown meat“, JustFood, 19.06.2025.
16  Anay Mridul, „South Korea Inaugurates Regulation-Free Special Zone for Cultivated Meat Development“, Green Queen, 1.05.2024.