Taristu kui alusehitus
Taristu ehk alusehitus (infrastruktuur) kannab või teenindab pealisehitust. Pealisehitus (superstruktuur) peab arvestama aluse kandevõimega ega tohi seda ülekoormata. Alusehitus on hierarhiline nagu puu. Puu juured vahetavad ümbrusega aineid ja teavet, võra peab olema valmis kandma nii lehti kui ka lumekoormat. Puu juurekava toimimist toetab mullaelustik ja juurtega põimunud võrgustikud, näiteks seenejuurestike mükoriisa. Võra toimimise tagavad päikesevalgust keemiliseks energiaks muundavad lehed. Seoste ja sõltuvuste mitmekesisus kujundab kestliku ja säilenõtke elurikkuse, nende lihtsustamine muudab elu haavatavaks.
Asustuse alusehitus on maastik. Ka maastik koosneb looduslikest ja inimtekkelistest võrgustikest ja elementidest, mis annavad koos talle ainulaadse sisu ja ilme1. Kultuurmaastik on kultuuri peegeldus maastikus2. Nii heas kui ka halvas. Nähtav maastikukuvand ei võimalda aga alati tabada terviku toimimist ning osiste ja osaliste rolli.
Pole liiast küsida, kas inimene seob oma taristud loodusega lehtede, õite, võrgendikoi või üraski positsioonilt. Looduslike võrgustikega võrreldes on insener-tehniliselt ning valdavalt ühe eesmärgi täitmiseks kavandatud taristud ainurakenduslikud ja agressiivselt ruuminõudlikud. Lähtudes taristu eesmärgist, võivad seosed looduslike võrgustikega ulatuda koostoimimisest ärakasutamise ja konkurentsi kuni välistamiseni. Need on ruumiloome valikud.
Taristu kui süsteem
Taristu on süsteem, mille iseloom lähtub eesmärgist. Eristame sotsiaalseid ja tehnilisi taristuid, sh transporditaristuid. Majanduses kutsutakse tehnilisi taristuid ka tootmislikuks infrastruktuuriks, mis tagab majanduse toimimise ja arengu. Üks praeguste kriiside põhjuseid on tehniliste taristute süsteemselt kitsas olemus.
Tehniline süsteem on kindla ülesande täitmiseks määratletud keskkonnas kitsalt enesesse suletud nähtus, mis vahendab või töötleb ainet, energiat või informatsiooni. Sotsiotehnilises süsteemis liitub tehnoloogia osalisena inimene ehk sotsiaalne alamsüsteem. Keskkond jääb sellises mudelis ikka süsteemist välja, annab sellele sisendi ja saab väljundi. Järgmine tase on sotsio-ökotehniline süsteem, mis hõlmab ökoloogiliste tehnoloogiate abil parimate hetketeadmiste kohaselt ka keskkonna ehk maastikuruumi. Kõik need süsteemid kujundavad kultuurmaastikku nii linnas kui ka maal.
Ruumiloome kvaliteet sõltub ehitatud keskkonna kujundajate pädevusest ja pika aja jooksul koordineeritud koosloomest. Kui 20. sajandi vältel sai tehnika arengu toel piiride ületamise illusioonist tegelikkus, siis säästva arengu eesmärkide, keskkonnapürgimuste ja kliimamuutustega toimetuleku ambitsioonide tõttu püüdleme taas sotsio-ökotehniliste süsteemide poole. Selles on uued tehnoloogiad tihedalt seotud ära unustatud vanaga, mil ökoloogiliste põhimõtete järgimise tagas kogukonna teadmine.
Asustuse sotsio-ökotehniline süsteem paikneb maastikul rakulaadsete üksustena neile aine- ja energiavahetuse, liikumisvõimalusi ning loodushüvesid tagavate võrgustike vahel ja peal3. Asustuse ajalooline areng kujundas taristuid maastikueelduste järgi. Praegu otsitakse võimalusi neid taasväärtustada. Asustusüksuse ümberkujundamisel tuleb süsteemselt kohandada nii sotsiaalsed, tehnilised kui ka ökoloogilised võrgustikud, et tagada nende taristute toimivus ja loogika. Seda nii kasvava kui ka kahaneva asustuse puhul. Vältimatu, kuid eriti keeruline on see viimasel juhul, mil vähenevad vahendid nii üle jõu käiva süsteemi hoidmiseks kui ka kohandamiseks4.
Rohetaristu
Ehitusliku ja tootmisliku ruumikasutuse ja tehnilise taristu tasakaalustamiseks on eluline vajadus roheliste taristuvõrgustike ehk rohevõrgustike järele. Juba 1970. aastatel kavandati Eestis esimesed ökoloogiliselt kompenseerivad alad ja alustati linnu ümbritsevate roheliste vööndite planeerimisega. Euroopa keskkonnaministrid leppisid 1995. aastal kokku üleeuroopalise ökoloogilise võrgustiku loomise 2005. aastaks. Loodus ei kuulu vaid põlismetsa ega lõpe linna piiril. Loodusega läbipõimunud linn on mitmekesine ja elurikas elupaik. Rohelus on meie kaaslane ka tihedas linnasüdames. Euroopa rohetaristu strateegia (2013)5 siht on linnades säilitada või luua toimivate rohealade ja -rajatiste sidus süsteem. Täiendavad eesmärgid hoida ära elurikkuse vähenemine ning muu hulgas suurendada linnades hoonetesse ja taristutesse lõimitud rohealade osakaalu seab määrus looduse taastamise kohta (2024)6.
Rohetaristul on võime pakkuda mitmesuguseid loodushüvesid: olla samal ajal paindlik elurikkuse säilitaja, kliimaoludega kohanemise leevendaja, elukeskkonna rikastaja, tervise parandaja ning majanduse edendaja7. Rohetaristu hõlmab ka sinist võrgustikku, kujundades ökosüsteeme nii maal kui ka vees8. Elurikkust ning elupaikade ja -viiside mitmekesisust toetav rohelus peab olema kättesaadav nii maal kui ka linnas9. Linnade tihendamine ei ole eesmärk omaette, rohetaristu toimimine seab sellele kohapõhised piirid10.
Rohetaristu tuleb tagada nii makro-, meso- kui ka mikrotasandil11. Ruumilise planeerimise makromõõde on riigitasand, mesotasand kohalik omavalitsus või asula, elukeskkonda tervislikuna hoidev mikromõõde aga elu- või töökoha lähiümbrus ja haljastatud tänavaruum12. Eestis on riigitasandi rohevõrgustik määratletud üleriigiliste planeeringute ja maakonnaplaneeringutega13, mida täiendavad rohevõrgustiku ja maakasutuse sidusust täpsustavad kohalikud planeeringud. Ruumiloome kvaliteedi jaoks on eriti oluline määratleda kohaliku ja lähitasandi rohevõrgustik ja anda projekteerimistingimustele sisu14, 15.
Ruumitaristu
Ruum on lõplik maavara. Inimese käitumine industriaal-tarbimisühiskonnas on aga eelkõige pragmaatiliselt huvikeskne. Tehnilise taristu lahendamisel hõivab ta võimalusi arvestades ruumi pigem üle vajaduste ning muudab ehituslike võtetega põhjalikult selle olemust. Ehitised paiknevad maastikuruumis, ka ruum ehitiste vahel on valdavalt ehituslik.
Elukeskkonda ja taristut siduv maastikuruum on pidev, jätkudes linna välisruumis hoonete vahel, tänavatel ja rohealadel. Ruumiosade hierarhias toimib ruum tunnetuslike ja tähenduslike üleminekute kaudu. Avalik ruum on maastikutaristu selgroog, mille alusel saab kohaloomega kujundada ülejäänud ruumiloogika16. Avalikule ruumile järgneb poolavalik, sellele poolprivaatne, privaatne ja intiimne ruumiosa. Eristub suur ja väike, maastik ja koht. Esile tuleb loomult looduslik, poollooduslik ja tehislik ruum.
Ruumijärgnevused loovad kultuurilise ja kogukondliku tajuruumi – kuuluvustunde –, mis aitab end ruumis paika panna, selles liikuda ja seda säästlikult kasutada17. Turvalise elukeskkonna kujundamise aluspõhimõtte kohaselt suunab ruumi loogika inimeste käitumist ning suhtlemist enam kui kirja pandud reeglid või märgistus.
Hoolimata tehniliste võimete paranemisest napib maastikuruumi liigendamisel, eriti liikumis- ning rohetaristute loomisel teadmisi, oskusi ja tahet. Ehitamine, tehnilise taristu rajamine, hooldamine ja kasutamine toimub liialt sageli elurikkuse arvelt. Kvaliteetse ruumiloome võti on ehitatud keskkonna kujundajate meeskonna käes, kelle pädevuse, selgituste, kaasamise ja koosloome tulemused saavad nähtavaks alles pärast aastakümnetepikkust kestlikku tegevust.
ANDRES LEVALD on maastikuarhitekt-planeerija ja arhitekt, Eesti Arhitektide Liidu kutsekomisjoni esimees. Ta on tegev ka koolitajana, muuhulgas mitmes Eesti kõrgkoolis.
PÄISES foto: Roland Reemaa
AVALDATUD: MAJA 3-2024 (117), peateema TARISTU
1 Maastik: loodus ja kultuur. Maastikukäsitlusi Eestis, toimetajad Hannes Palang ja Helen Sooväli (TÜ Geograafia Instituut, 2001).
2 Jaan Eilarti (1976) mõtte laiendus. Vt Andres Levald, „Maastikuväärtused – kokkulepe läbi planeeringute“, Postimees, 7.10.2015.
3 Robin Renner, Urban Being: Anatomy & Identity of the City (niggli, 2017).
4. Vt „Nutikas kahanemisega kohanemine Eestis“, planeerimine.ee veebileht.
5 Roheline taristu – Euroopa looduskapitali suurendamine. Koostanud Euroopa Komisjon (2013).
6 Määrus looduse taastamise kohta. Koostanud Euroopa Parlament ja Euroopa Liidu Nõukogu (2022).
7 Tom Bergevoet ja Maarten van Tuijl, The Flexible City Solutions for a Circular and Climate Adaptive Europe (nai010 publishers, 2023).
8 Baukulturbericht 2024/25. Infrastrukturen (Aumüller Druck GmbH & Co. KG, 2024).
9 Andres Levald, „Linnahaljastuse planeerimisest“, Linnade haljastud ja nende kaitse (Teaduste Akadeemia kirjastus, 2001), 24–32.
10 Géraud Bonhomme jt, Should I stay or should I go? Urban sprawl, density, and a new planning agenda for Europe (perspective.brussels, 2024).
11 Viktor Masing, „Linnahaljastus ökoloogi vaatekohast“, Eesti Loodus, 1984, nr 1: 2–9; nr 2: 66–74.
12 Peter Plum jt, Orientierungswerte für öffentliches Grün (Bundesamt für Naturschutz, 2024).
13 Vt „Üleriigiline planeering“, regionaal- ja põllumajandusministeeriumi veebileht.
14 Vt „Nõuandeid üldplaneeringu koostamiseks“, planeerimine.ee veebileht.
15 Keskkonnaagentuur. Rohevõrgustik. Üldplaneeringute analüüs ja planeerimissoovitused (2023).
16 Vt Jan Gehl ja Birgitte Svarre, Kuidas uurida elu avalikus ruumis (Yoko Oma, 2023).
17 Andres Levald, Eesti kunstiakadeemia ja Tallinna tehnikaülikooli magistriõppekavade loengumaterjalid „Linna infrastruktuur“, „Maakasutuse ja transpordi integreeritud planeerimine“ ja „Ruumiline planeerimine“ (2009 jj).
