Minu vanamees

„… kui humanistid kaebavad, et inimesi koheldakse kui objekte, on nad täielikult ebateadlikud, et nad kohtlevad objekte ebaõiglaselt.“ Bruno Latour

Minu vanamehel pole nime, tal on aadress. Tihti seisatavad möödujad tema räämas ja aegu näinud fassaadi ees, peatuvad, vaatavad aupaklikult üles, võtavad hetke mõtlemiseks. Alguses mõjusid kivistunult köögiaknasse vaatavad võõrad ehmatavalt, kuni mõistsin nende tegelikku huvipunkti. Vanamehe rinnal seisab aastaarv 1914, millega mälestiste register küll päris ei nõustu, kuid kena on mõelda, et sel aastal tähistab härra oma 110. juubelit. Punaste kasarmute ehituse ajal olid need hooned oluline osa Karjamaa-Miinisadama piirkonna kahetisest funktsioonist, kus sadama ja Arsenali keskuse ümber olid koondunud erinevad sõjategevusega seotud hooned ja tööstused. Kasarmutes elasid esmalt sakslased, kuid peagi, juba 1920. aastast, Eesti Kaitseliidu kõrgemad sõjaväelased. Neid eelmisi elanikke ette kujutades mõtlen, kui lühike ja tühine on hetk, mil mina siin ruumides viibin. Minu vanamees on maitsnud tsaariaega, näinud nii esimest kui ka teist maailmasõda. Maailm muutub, tema on ikka siin. Kui vanamees oli poisike, oli siin karjamaa, mida nüüd mälestab Karjamaa asumi pargis olev lehma kuju. Mitmendat põlve tallinlasena olla mu vanavanaema iga hommik siia karjamaale oma pere ainsat lehma toonud. Ühe lehma eest pidi tasuma 5 krooni. Minu vanamees võis toona siin juba seista, värskelt valminuna, aga kohal. Vanamees ja esiema võisid isegi tuttavad olla.

Vanadus ja ootamatus

Vanamees ei olnud minu jaoks alati vanamees. Alguses oli ta lihtsalt üks korter iidvanas majas. Peamiselt seetõttu, et kingsepal on ikka endal jalad paljad ja uut ei saanud lubada. Muidugi kõnetas mind ka hoone ajalugu. Ajapikku aga selgus, et vana maja puhul on iga uus päev üllatusi täis. Tuleb välja, et vana maja elanikuna olen justkui põetaja vanahärrale, kes vajab kõiges abi. Küll lekib katus, siis tuleb korstnast suitsu tuppa ja sel hetkel, kui mõtled, et nüüd vist on igale avariiolukorrale lahendus leitud, kukub rõdu laest kogu krohv korraga alla. Sellises korra ja korralageduse tsüklis jõudsin arusaamani, et vanadele majadele kehtivad samad reeglid, mis vanadele inimestele ja ka väikestele lastele. Tuleb lahti lasta ootustest ja minna vooluga kaasa. Sellest päevast peale toimetame vanamehega üheskoos. Mina kuulan, mida härra vajab, kust täna valutab, ning proovin sellele võimalikult aupaklikult lohutust pakkuda. See pole olnud allaandmine, vaid austav kohanemine. Nõnda on minu vanamees nagu ka kõik teised vanad hooned ootamatusi täis ning seeläbi riskantsed ja kulukad, kuid tahaksin rõhuda, et siiski armastusväärsed.

Vanadus ja renoveerimine

Eluruumide renoveerimisest rääkides on kurbnaljakas, et ennekõike peab rääkima finantseerimise viisidest, mitte ruumist endast. Kõige lihtsam ja levinum renoveerimise „äriplaan” on hoone laiendamine nii, et tekib selge majanduslik lisaväärtus uute korteritena, mille müümisel saadud tulu katab ka ülejäänud hoone korrastamise. Tavapärane on näiteks katusealuse väljaehitamine lisakorruseks. Väiksemaid korrastustöid on muidugi võimalik ellu viia ka ilma säärase plaanita, selleks ju korteriühistud remondifondi koguvadki. Ka laenu on võimalik võtta, kuid tervikrenoveerimiseks tihtilugu sellest ei piisa. Muinsuskaitse alla kuuluvad kortermajad leiavad end veel täiesti omamoodi kitsaskohast. Ühest küljest on nende renoveerimine kulukam kui n-ö tavaliste kortermajade oma, sest töö on detailirohkem ja seetõttu keerukam, ettearvamatum ning töid võivad teostada üksnes kvalifitseeritud spetsialistid. Ühesõnaga, riskid on suuremad. Samuti puudub ajaloolistel kortermajadel tihti võimalus äriplaani loomiseks, kuna mõistagi katusekorruse väljaehitamine või juurdeehitus lubatud ei ole. Nii võib nii mõnigi vanamees end lõksust leida. Lisatuluallikat on raske luua ja majaomanikud kulukat renoveerimist ette võtta ei suuda. Ajalooliste kortermajade hääbumine tähendab aga kihistuste kadumist meid ümbritsevast linnaruumist. Ja nii kaob ka üks aja tajumise võimalustest.

Minu vanamees on oma eluajal juba ühe uuenduskuuri läbinud, aastal 1964. Sellele uuemale kuuele viitab ka teine aastaarv fassaadil. Nüüd on sellest mõnda aega möödas ning vanahärra vajab hädasti järgmist renoveerimist. Siinkohal võib meelde tuletada, et praegune projekteerimistava näeb ette hoonete kavandamist viiekümneks aastaks – nii on minu vanamehel nagu vanal kõutsil juba mitmes elu käsil. Mitu maja on jäänud siinkohal ehitamata ja ehk ka lammutamata. Millised säästetud ressursid! Aga ka uue ehitamisest saamata kasum. Nii tekibki küsimus, kas vanadel hoonetel puudub kapitalistlikus ühiskonnas väärtus, kuna nad ei suuda end ise ära majandada.

Muidugi – renoveerimiseks on toetused, mida saab taotleda kord aastas. Muinsuskaitsealuste hoonete renoveerimise maksumusest finantseeritakse kuni 70%. Minu kogemus eelmise aasta taotlusvoorus osalemisest jäi mittetulemuslikuks. Taotlesin toetust kahe akna ja rõduukse vahetamiseks, kuid isegi ehitusvaldkonnaga kursis oleva inimesena takerdusin paberimajandusse, mis lõpuks lühikese puuduste eemaldamise ajapiirangu tõttu sai mu taotlusele saatuslikuks. Mõistsin seeläbi, miks minu vanamehe aknad on kui lapitekk: tihti ei teata toetustest, taotlusprotsess on keerukas, nõuded on karmid ning näiteks avatäited, mis ei vasta muinsuskaitsenõuetele, on toetustest hoolimata märksa odavamad.

Oletame siinkohal, et vanemate hoonete asukad ei ela uusehitistes lihtsal põhjusel, et ei saa seda endale lubada. Nad võivad olla, ja tihtilugu ongi, vanemaealised või mõnest muust nõrgemast ühiskonnagrupist inimesed. Nii on ka mõistetav, et tavapärasest kallimat renoveerimisprotsessi on neil endale raske lubada. Eakate kortermajade kulukas renoveerimine ja nende majade vanemaealiste elanike kitsad majanduslikud võimalused vaatavad tänases päevas üksteisega tõtt. Nii on justkui kõige mõistlikum plaan vanamees hüljata? Ja minna kuhu? Nõnda on põhiküsimuseks ehk hoopis see, kuidas siiski säilitada ajalisruumiliselt mitmekesist keskkonda, hoides seda samas ligipääsetavana võimalikult erisugustele ühiskonnagruppidele. Kas me täna teeme piisavalt, et toetada muinsuskaitse aluste hoonete säilimist, mis erinõuetest tulenevate piirangute tõttu on majanduslikult ebavõrdses olukorras?

On oluline teadvustada, et renoveerimislaine eel seisame silmitsi väljakutsega, kuidas vananev ühiskond tuleb toime vananevate hoonetega. Esimese sammuna lahenduste suunas näen renoveerimisprotsessi lihtsustamist. Tarvis on luua selge renoveerimisprotsessi juhis, mis teeks ka (vanemale) ehitusvõõrale majaelanikule lihtsalt mõistetavaks, mis nõuded tema kodule kehtivad ja kuidas toetusprotsessis navigeerida. Sel juhul võime loota, et selguse ja toetuste koostööl suudame säilitada ka ajalooliselt mitmekesist keskkonda.

Lõpetuseks

On õhtu, köögiaknast möödub rodu tulukesi, nagu päkapikud. Koplis korraldatav laternatega ajaloomatk peatub vanamehe ees. Nagu ikka, võetakse siin hetk, räägitakse punaste kasarmute ajaloost: „See kolmest hoonest koosnev ansambel on ehitatud aastal 1915 Aleksandr Jaroni projekti järgi. Kokku pidi neid olema kümme.“ Kujutlen, kuidas vanamees vaikselt muheledes rõõmustab, et noored ikka külas käivad. Matkajad ja köögiaknasse vaatajad tunnistavad, et vanamehel on siiski silmanähtav väärtus. Väärtus, mida iga lihtne linnaelanik tajub omal nahal ja sõnadesse panematagi nende peatuspausidega tunnistab.

MAE KÖÖMNEMÄGI on arhitekt, kes vabal ajal renoveerib oma saja aasta vanust kodu Karjamaa asumis.

PÄISES: foto Siim Vahur
AVALDATUD: MAJA 2-2024 (116), peateema KÕRGE IGA