Kaija-Luisa Kurik annab ülevaate muinsuskaitseameti ning Norra kultuuripärandiameti 30-kuulise partnerprojekti „Ajalooliste linnasüdamete elavdamine kultuuripärandi kaudu“ tulemustest ning püüab lahti mõtestada pärandihoiu valdkonna, urbanistika ja kestliku arengu järjest tihedamaid seoseid.
Kliimakriisi ja hääbuvate linnasüdamete kontekstis on järjest enam esile kerkinud küsimus, kas ruumilisel pärandil võiks olla kesksem koht linnade arengus. Probleemi ajakohasust ilmestavad rohked partnerprojektid ja rahvusvahelised strateegiad, mis asetavad esiplaanile just ajalooliste linnasüdamete elavdamise, keskendudes kultuuripärandi hoidmisele ning taaskasutamisele. Tihedamate sidemete tekkimine urbanistika, kestlikkuse ja pärandihoiu vahel on seotud ka urbanistikas levinud koha- ja ruumiloome praktikatega.
Näiteks Inglismaal kehastuvad need trendid Historic Englandi juhitud programmiks, mida tuntakse nime Heritage Action Zones all.1 Programmi eesmärk on toetada Inglismaa linnasüdamete majanduslikku arengut, keskendudes just pärandkeskkonna elavdamisele. Töötades (2018–2020) ühe sellise toetust saanud partnerprojekti juhina Suur-Manchesteris asuvas Rochdale’i linnas, sai mulle selgeks kohaliku eripära rõhutamise vajadus väikelinnade arengu toetamisel, aga ka ajaloolsite linnasüdamete elavdamise väljakutse tohutu suurus riigis, mida ei saa kirjeldada demograafilise kriisi kaudu. Inglismaad iseloomustavad siiski alakasutatud peatänavad, kus rikkaliku pärandkeskkonna perspektiiv on piiratud. Seal sai mulle tuttavaks ka mõiste pärandipõhine areng (ingl heritage led development) – linnaruumi elavdamine läbi teadmiste ja raha pärandkeskkondadesse investeerimise.
Hakates juhtima Eesti-Norra partnerprojekti, millesse on kaasatud lausa üheksa väikelinna südamed, tervitasid mind sarnased probleemid, kuigi igas linnas mõne iseloomuliku aspektiga. Inglise ja Eesti ajaloolisi väikelinnu ühendab kogukonna suur huvi linnasüdamete loo, aga ka arengu vastu, isegi kui see on tõugatud nostalgiast möödunud aegade järele. Kahe ja poole aasta pikkuse Eesti-Norra partnerprojekti „Ajalooliste linnasüdamete elavdamine kultuuripärandi kaudu“2 jooksul sai selgeks, et sarnased mured iseloomustavad ka mitut Norra väikelinna. Katsumustena kerkivad esile vananev ja kahanev elanikkond ning funktsiooni kaotanud hoonete rohkus. Projekti tähelepanu keskmes olnud ajaloolised linnad on pakkunud hulga kasulikke tähelepanekuid ja õppetunde alates hooajalise toimetuleku küsimustest kuni ajalooliste hoonete uuskasutuse võimalusteni muinsuskaitseliste piirangute kontekstis. Panen projektijuhi pilgu läbi kirja mõned põhilised õppetunnid 2023. aastal lõppevast koostööprojektist.
Partnerprojektist „Ajalooliste linnasüdamete elavdamine kultuuripärandi kaudu“ lähemalt
Põhjuseid, miks linnasüdamed hääbuvad, võib loetleda mitmeid: autokeskse elustiili kasv, kaubanduse ja igapäevaste funktsioonide liikumine linna äärtesse, vähese ruumilise mitmekesisuse väärtustamine, ka veebikaubandus. Kindlasti ei ole tegu ainult Eestile omase nähtuse, vaid laiema lääneliku neoliberaalse linnastumisprotsesside tagajärjega. Üha enam on aga selgeks saamas, et vaja on strateegilisemat lähenemist, selleks et linnasüdamed toimiksid.
Tühjad hooned on kohalikus arengus kasutamata potentsiaal, nii kestlikkuse kui ka hästi toimiva kogukonna seisukohast. Koostööprojekti eesmärk on olnud suurendada muinsuskaitsealade tähtsust kohaliku identiteedi osana ning leida viise, kuidas muinsuskaitsealade hoidmine ja arendamine panustab linnade kultuurilisse ja majanduslikku arengusse.
Eestis on 12 muinsuskaitseala, millest 11 on linnasüdametes.3 Kui välja jätta suurlinnad, mõjutab kõiki neid linnu rahvaarvu kahanemine, ajalooliste linnasüdamete elukvaliteeti kujundab nii hooajalisus ja oluliste funktsioonide kolimine kesklinnadest eemale kui ka väärtuslik arhitektuurne keskkond ja ruumiline järjepidevus. Tühjad hooned on kohalikus arengus kasutamata potentsiaal, nii kestlikkuse kui ka hästi toimiva kogukonna seisukohast.
Koostööprojekti eesmärk on olnud suurendada muinsuskaitsealade tähtsust kohaliku identiteedi osana ning leida viise, kuidas muinsuskaitsealade hoidmine ja arendamine panustab linnade kultuurilisse ja majanduslikku arengusse. Seda eesmärki on täidetud mitmesuguste pehmete tegevuste abil: korraldatud on avalikke arutelusid, konverentse, külastustusi, tehtud on trükiseid ja töötube, mis koondusid pealkirja „Elavad vanalinnad“ alla. Projekti tegevused olid suunatud muinsuskaitsealale ja selle elanikele üheksas Eesti väikelinnas: Paides, Rakveres, Võrus, Valgas, Lihulas, Pärnus, Kuressaares, Haapsalus ja Viljandis. Üks projekti tulemusi on ka see koostöös valmiv Maja erinumber, kus avame ruumipärandi ülesandeid nüüdisaegsete linnaliste proovikivide mõtestamisel.
Projekti tegevusi raamib siht suurendada teadlikkust pärandkeskkondade osatähtsusest rohelisema ja sotsiaalselt kestlikuma linnaruumi loomisel. Näiteks toimus projekti raames konverents, mille vestlusringis „Kõige kestlikum on hoone, mis on juba olemas?“ arutlesime olemasoleva keskkonna hoidmist kestliku arengu perspektiivist (osalesid Eik Hermann, Kalle Vellevoog, Triin Talk ja Indrek Allmann). Rahvusvaheliselt on suurim ühisosa just keskkonnateemadell: teadvustamine, et hoone jalajälg ei koosne ainult energiatarbimisest, vaid ka ehitus- ja lammutuskuludest, loob uue perspektiivi ajaloolise ja kaasaegse arhitektuuri võrdluses. Praktikas pannakse need teadmised proovile samast meetmest pärit restaureerimistoetustega, tänu millele saab uue kasutuse seitse linnasüdametes asuvat ajaloolist hoonet.
Teadmine, et hooned kestavad, kui need on kasutusel, toob esile potentsiaalirohkust ja väljakutsete tohutust. Lisaks tühjadele hoonetele on vähem nähtav alakasutus: kultuurimajad ja avalikud hooned, mida kasutatakse haruharva, hooajalisusest mõjutatud tänavaruum, kus kuus kuni üheksa kuud saab kogeda vaikust ja tühjust.
Kas vaade pärandisse on muutumas?
Projekti raames toimunud tegevused on ilmestanud vajadust, et pärandiekspertidel oleks õigustatult koht selle laua taga, kus langetatakse olulisi linnaarengu otsuseid. Juba ammu ei ole pärandivaldkond rahvusvaheliselt, ega ka Eestis, kinni ammuste aegade taaselustamises. Seega on pärandiekspert vajalik diskussioonides, mis puudutavad kestlikku linna arengut ja kogukondlikku järjepidevust. Eesti muinsuskaitses, mis on seni tegutsenud väga juhtumikeskselt, ei ole olnud piisavalt võimalik sõnastada suuremaid strateegilisi eesmärke.
Muinsuskaitseametile on linnasüdametele keskenduva koostööprojekti vedamine esmakordne kogemus, samas toetab see elavat kaitsekordade protsessi, mille jooksul muinsuskaitsealadel asuvad hooned saavad erinevad väärtusklassid. Projektijuhina tunnetasin, et tegelikult on muinsuskaitseametis võimekust ja võimalikkust tegeleda ajaloolise linnaruumi mõtestamisega veel enamgi. Kui sageli peetakse muinsuskaitset jätkuvalt valdkonnaks, mis justkui sõnaga areng ühte lausesse ei mahu ja seostub sageli ideega piirangutest, siis järjest enam leib tõestust, et olemasoleva kultuuriväärtusliku ruumikeskkonna teadvustamine võib olla kohaliku arengu mootoriks ning muinsuskaitse saab teadlikkuse tõstmisesse panustada.Siin tulebki rõhutada väljendit pärandipõhine areng, mis ilmestab soovi muuta suhtumist sellise mõtte kaudu, et ainus võimalus ajalooliselt mitmekesiseid linnakeskkondi hoida on neid kasutada, aga olla valmis ka selleks, et need muutuvad üheskoos meie elustiilidega, ning et linn ei ole muuseum, vaid elav organism. Samuti tuleb mõista, et ruum, mida me loome täna, on märk meie ajast. Tundub omamoodi kummaline ette kujutada, et kunagi võiksid praegust ja järgmisi kümnendeid meenutamas olla linnaäärsed unustusehõlma vajunud kaubanduskeskused, millele me uusi kasutusi otsime, samal ajal ei ole see ka täiesti utoopiline mõttemäng.
Projekti üks värskemaid sündmusi oli suvekool „Elavad vanalinnad: energiatõhususest uuskastuseni“. Selle käigus külastasid ruumihuvilised ja -eksperdid kolme projektilinna: Valgat, Kuressaaret ja Rakveret. Suvekooli lõpetas muinsuskaitseameti vanalinnade nõuniku Kaarel Truu ja ehituspärandi nõuniku Merle Kinksi ettekanne „Mis kasu on meile muinsuskaitsealast“. See lihtne teemapüstitus on väga vajalik – peame jääma avatuks ka võimalusele, et sellisest vormist linnaruumi kaitsta tõesti ei olegi kasu. Seni näib siiski, et kogukondlikul tasandil peetakse ajaloolise linnaruumi väärtustamist oluliseks, sageli kogukonna uhkuseks.
Peale selle on partnerprojektid hea võimalus, et luua keskkonda, kus väikelinnade ruumieksperdid saavad võrgustuda ja üksteiselt õppida. Projekti käigus selgus, et ka demograafiliselt sarnased linnad — nt Võru ja Valga — toimivad hoopis erinevatel põhimõtetel. Võru Lõuna-Eesti eripäradele rajatud linnaidentiteet on tugevas kontrastis Valga probleemidega, kus rahvastiku kahanemisest tingitud katsumused vajavad radikaalsemaid lahendusi.
Kohaidentiteet on justkui pehme kategooria, kuid suunab reaalseid ruumilisi otsuseid, näiteks investeeringuid avalikku ruumi või otsuseid tühjalt seisnud hooneid lammutada. Õppimisvõimalusi on kindlasti kogukondliku aktiivsuse väärtustamisest Paide kesklinna elavdamisel, aktiivsest kunsti- ja kultuurielust Viljandis, avalikku ruumi sihikindlalt investeerivast Rakverest, hoojalisuse tingimustes varieeruvast aktiivsusest linnaruumis Pärnus, Haapsalus ja Kuressaares. Kahaneva rahvaarvu ja tühjalt seisva kinnisvara raamistuses paneb imestama, et meie väikelinnad (rahvaarv on vahemikus 1000–17 000), on siiski võimelised pakkuma ruumiliselt tihedat ja kultuuriliselt rikkalikku elukeskkonda. Piprateraks on siin sellegipoolest uudised väikelinnadest, mis pigem seda optimismi langetavad, nagu teade Paide teatri sulgemisest. Kultuur, võimustatud elanikkond ja mitmekesine arhitektuurne keskkond võiks olla just see võitev kombinatsioon, mis väikelinnade südamed elavana hoiab.
Mida meil on õppida Norra praktikatest?
Ajakirja seekordsesse erinumbrisse on panustanud mitu Norra autorit. Kindlasti ei ole koostöö Norra kultuuripärandiametiga tähendanud ainult ühepoolset praktikate ülevõttu, pigem vastastikust kogemuste jagamist. Projekti partnerid Norrast väärtustasid koolitustel ja muudel avalikel üritustel esile tulnud kohalikku ekspertiisi ja mitmesuguseid lähenemisi pärandihoiule linnaruumis. Võrreldes Eesti muinsuskaitseametiga mõtestab Norra kultuuripärandiamet pärandit strateegilisemalt, peale selle on Norras kultuuripärandi säilitamisel ning linnade arengus oluline roll kohalikul tasandil ja vabatahtlikel. Norra kultuuripärandiameti ülesanne on kohalikku arengut suunata, otsustusõigus on sageli aga kohalike omavalitsuste ja kogukondade käes. Ka Inglismaal tegeletakse muinsuskaitsealadega kohalikul, mitte riiklikul tasandil. Kolme riigi lähenemiste ühisosaks on kindlasti kasvav huvi ringmajanduse ning pärandivaldkonna ja kestlikkuse teemade sidumise vastu. Ma ei julge võtta selget seisukohta, kas see on parem lahendus meile omase juhtumipõhise ja riiklikult juhitud pärandihoiu kõrval, kuid koostöös, kus muinsuskaitse on kohaliku tasandi kõrval kaasaja ja soodustaja, on veel arenguruumi. Selleks on meil vaja visioonikesksemat lähenemist, ülevaadet pärandivaldkonna mõjust majandusele ja suuremaid toetusi.
KAIJA-LUISA KURIK on muinsuskaitseameti ja Norra kultuuripärandiameti partnerprojekti „Ajalooliste linnasüdamete elavdamine kultuuripärandi kaudu“ juht ja Eesti kunstiakadeemia urbanistika õppekava ajutine vedaja. Lisaks õpetab ta urbanistika ja arhitektuuritudengeid Manchesteri arhitektuuriülikoolis.
PÄISES: Valgast on saanud kahanemise, arengu ja väikelinna väljakutsete lemmikuim juhtumilugu. Norra toetusel saab uue kasutuse Valga keskväljaku äärne hoone, linna üks vanimaid ehitisi Kesk 19. Foto: Vignir Freyr Helgason
AVALDATUD: Maja 109-110 (suvi-sügis 2022), peateema Ruumiline pärand ja nüüdisaeg
1 Historic England Heritage Action Zones programm https://historicengland.org.uk/services-skills/heritage-action-zones/
2 Partnerprojekt “Ajalooliste linnasüdametee elavdamine kultuuripärandi kaudu” https://www.muinsuskaitseamet.ee/et/ameti-tegevus/ajalooliste-linnasudamete-elavdamine-ja-kohalik-areng-kultuuriparandi-kaudu
3 Tallinn, Tartu, Valga, Võru, Pärnu, Kuressaare, Haapsalu, Lihula, Rakvere, Paide, Viljandi muinsuskaitsela
