Mustjala päevakeskus-pansionaat

MUSTJALA PÄEVAKESKUS-PANSIONAAT
Arhitektuur, sisearhitektuur: molumba
Asukoht: Mustjala küla, Saaremaa, Eesti
Tellija: Saaremaa vallavalitsus
Haljastuskontseptsioon: Maarja Gustavson
Konstruktor: Margus Allik
Ehitaja: Kuressaare Ehitus
Ehitus: 2022
Projekti pindala: 674m²

Mõned aastad tagasi juhtusin kuulma lugu sellest, kuidas Tallinnasse taheti teha sotsiaalmaja eakatele. Arhitektide liit olla kohtunud linnaametnikega ja pakkunud välja, et hoonele võiks teha ka avaliku arhitektuurivõistluse. Ametniku vastus aga üllatas arhitekte: milleks teha võistlus nii tühise hoone tarvis, kui on vaja ju lihtsalt koridoriga ühendatud elamispindu? Vähempakkumisega hange on selleks piisav!

Koolide, vallamajade ja muude ühiskondlike hoonete puhul on arhitektuurivõistlus muutunud tavapäraseks nähtuseks. Võistlusega otsitakse uusi ideid ja hoonetele senisest teistsugust lähenemist. Ruumi, mis saab paljude inimeste viimaseks elupaigaks, selles loos aga eraldi mõtestamist väärivaks ei peetud. Ühiskond ülistab noorust ja ilu ning vananemine – see võiks silma alt ära olla. Kui elu on juba elatud, siis mis seal enam muud tarvis kui koridoriveeres kohta, kus pikali visata ja vaikselt lõppu oodata.

Ühe huvitava põhjenduse sellele, miks ühiskond vanaduse ja surmaga tegelemisest eemaldub, pakub välja prantsuse ajaloolane Philippe Ariès. Tema sõnul hakkas 20. sajandil levima mõtteviis, et elu peab olema õnnelik – või vähemalt nõnda näima. Vanadust ja elu lõppu aga ei nähta loomuliku ja õnnelikuna, seega selle osaga elust ka ei tegeleta.¹ Ruumiliselt näitlikustab sellist elukäsitlust hästi Floridas asuv The Villages, mida reklaamitakse kui Ameerika parimat ja populaarseimat pensionäride kogukonda.² Idee sai alguse 1960-ndatel, kui Michigani ärimees Harold Schwartz ostis Floridas odavalt müüdava maa ja tegi sinna koha, mida on nimetatud vanainimeste Disneylandiks. Sellest on Lance Oppenheim teinud dokumentaalfilmi ,,Isemoodi paradiis“. Filmis vaadeldakse nelja The Villagesi elanikku, kellest jääb mulje, et nad püüavad oma vanust unustada. Õhtuti käiakse diskodel ja pidudel, mängitakse golfi ja tarvitatakse uimasteid. Väliruum elamute ümber on ahastavalt nukker: loodus on hävitatud, õhus lendlevad pestitsiidid, mis aitavad korras hoida laitmatut golfimuru. Kõik justkui rõhutaks, et oluline on olla ilus, rõõmus, seksikas ja panna pidu!

Mustjala päevakeskus-pansionaat erineb eelkirjeldatust kardinaalselt. See on eluterve keskkond, kus vananemist ja kõike, mis sellega kaasneb, aktsepteeritakse. Tegu on Eestis uut tüüpi eakate koduga, mis ühendab pansionaadi ja päevakeskuse, võttes ühe käiguga käsile nii hooldushaigla kui ka sotsiaalkorterite puuduse probleemi. Lisaks tundsid kohalikud vajadust kooskäimise koha järgi, mistõttu tuldigi vallas mõttele need funktsioonid omavahel ühendada. Hoone ruumiidee sündis avaliku arhitektuurikonkursi kaudu, mis osutus väga populaarseks: kokku tuli 36 erineva lahendusega tööd. Usun, et üks põhjus niivõrd suures osalejate arvus peitub just hoone tüübis.

Mustjala on väike, 10 km2 suurune Saaremaa küla, kus elab 253 inimest. Varakevadel külas ringi käies tekib pisut sissetungija tunne: kellegi silmapaar nagu jälgiks pidevalt mu liikumist ja mõned üksikud mööduvad kohalikud jäävad lausa pikalt järele vaatama, et mida võõrad siin kuke kiremise saatel uurivad. Päevakeskus-pansionaat asub Mustjala keskuse servas. Põhiline liikumistee läheb selle eest otse läbi ja nii on Mustjalast läbi sõites võimatu hoonet mitte märgata. Hoone sobitub hästi siinsetesse ruumikihistustesse, kus on nii 17. sajandist pärit mõisahoone, 19. sajandil ehitatud kirik, 20. sajandi imeilusad puitmajad koos Nõukogude ajast pärit kolhoosihoone ja paneelelamutega ning üsna uus Coopi kauplus.

Päevakeskuse-pansionaadihoone kõrvalkrundil on paneelmaja, mille hoovis toimetab valju muusika saatel üksik naine. Elu käib, kevadtööd vajavad tegemist, aga see ei häiri pansionaadi elanikke, kelle toad vaatavad teisele poole, suurde hoovi, kus mõne aasta pärast peaksid õunapuud vilja kandma ja kuhu plaanitakse veel peenraid. Siin on keskkond rahulik ja vaikne. Küla vahele viival teel käivad elanikud vaatlusi pidamas. Poodi on siit mõnisada meetrit, enamik eakaid käib seal ise sisseoste tegemas. Päevakeskuse-pansionaadi hoone ise on üsna väike, umbes 600 m2 suurune ja meenutab pigem suurt eramut kui varem nähtud vanadekodusid. Ümber maja kulgeb räästas, mille varjus on hea puhata ja küla jälgida ning tänu sellele saab õues viibida iga ilmaga.

Sissepääs päevakeskusesse on pansionaadi sissepääsust eraldi hoone külapoolses otsas. Siin on saal klaveriga, pesupesemisruum, köök ja saun. Päevakeskuse saalis oleva klaveri juures kohtusin pansionaadi esimese asukaga, kes ütles, et klaverimänguga on hea näppe soojas hoida. Nii kõlaski üle maja koerapolka. Neid ruume saavad kohalikud vallaelanikud rentida, siin käivad koos huviringid ja korraldatakse töötubasid. Iga nädal korra toob kohalik sotsiaaltöötaja ka teiste valdade inimesi siia sauna. Saarlased, kellel pole kodus võimalust end pesta, saavad siin nautida leiliviskamist, sooja vett ja suhtlemist. Filosoof Vivian Bohl on kirjutanud, et suhetes peitub elu sügavam tähendus, et inimestel on fundamentaalne vajadus kuuluda kogukonda ja olla armastatud.³ Uurimused on näidanud, et hästi toimivad sotsiaalsed suhted loovad parema tervise ja subjektiivse heaolu. Vananemisega seotud väljakutsete juures ei tohi seda unustada.

Nii näiteks selgub Rootsi ühiskonna lähemal vaatlemisel, et hoolimata sellest, et Rootsit on erinevate vanuseklasside ja nende probleemide lahendamisel pikalt toodud heaks näiteks, on seal midagi kahe silma vahele jäänud. Itaalia-Rootsi filmitegija Erik Gandini 2016. aasta dokumentaalfilm ,,Rootsi armastuse teooria“ käsitleb tänapäeva Rootsi ühiskonna vananemise problemaatikat. Filmist selgub, et Rootsi vanurite põhiprobleem on just üksildus, sotsiaalsete suhete puudumine, mis on seotud linnas korteris elamise, kiire elutempo ja sooviga olla sõltumatu. Kadunud on peresuhted, sõbrad, läbikäimine, traditsioonid ja kokkuvõttes on vanainimesed vaatamata sotsiaalsele kindlustatusele ja mugavale eluruumile üsna õnnetud. Sarnast nukrat üksildust nägin ka Tallinna diakooniahaigla hospiitsosakonnas, kus oma arhitektuuri magistritööd tehes käisin vabatahtlikuks. Külastajaid käis seal harva, õdedel oli kiire, patsiendid olid valdavalt oma toas ning omavahel ei suheldud, ka aknast ei olnud suuremat midagi näha. Inimesed muutusid kiirelt nukraks ja kaotasid elutahte.

Mustjalas, vastupidi, aitab ruum sotsiaalsetele suhetele ja läbikäimistele kaasa. Pansionaati sisse astudes on esimene tuba esik, kuhu jäetakse jalanõud. Sealt edasi saab valida, kas minna paremale või vasakule: kummalgi pool on identse plaanilahendusega ruum, mis koosneb köögiga ühisalast ning kaheksast toast elanikele. Minu esimene mulje on, nagu astuks kellegi elutuppa. Mööbel on eklektiline, veidi kulunud, laual on ajalehed, riiulil lauamängud, ühes seinas vaatab vastu suur televiisor. Köök on lihtne ning seal asub suuremat sorti söögilaud.

Hoone esimene elanik, nüüdseks 93-aastane naine ütleb, et alguses oli ikka raske. Ta toodi Leisist lumehangede vahelt siia uude majja, kus polnud veel mitte kedagi teist. Oma talust tulnule oli siin kõik nii teistmoodi, pisut kõhegi. Aga varsti tulid ka teised elanikud ning vanaproua harjus kiiresti. Emotsioonid – eks need käivad ikka üles-alla, nagu terve elugi on käinud, aga nüüd on tal siin sõbrad, abistajad ja muidugi oma ruum, kuhu vajadusel eralduda. Sinna võtavad elanikud endaga kaasa nende jaoks kõige olulisemad kodutunnet tekitavad asjad.

Ümber maja kulgeb räästas, mille varjus on hea puhata ja küla jälgida ning tänu sellele saab õues viibida iga ilmaga.

Pansionaadi perenaine on kohal esmaspäevast reedeni, eraldi hooldajat või õde siin pole. Elanik peab ise hakkama saama. Üksteisele ollakse vajadusel toeks ja kriitilises olukorras kutsutakse kiirabi. Juhataja Ave Väli ütleb, et sellise suurusega pansionaat on ideaalne: inimesi ei ole liiga palju ja kõik elanikud käivad omavahel läbi. Ta räägib, et ühe majapoole elanikest on tänaseks saanud justkui üks suur pere: mehed küpsetavad sageli naistele kooki ja keedavad putru, üksteise eest hoolitsetakse, lobisetakse, arutatakse maailmaasju. Minu külaskäigu ajal istuvad kolm elanikku diivanil ja üks tugitoolis ja lihtsalt vaikivad. Isegi telekas ei mängi. Nende kohal kõrgub kirikut meenutav laetorn, kust langeb alla valgus. ,,Elu on lill!“ vastab üks naistest, kui uurin, kuidas neil siin läheb.

Mustjalas on hästi õnnestunud suurejoonelisuse ja lihtsuse kombinatsioon. Hoone mõjub väga ausalt, midagi pole puudu ega üle. Plokkidest laotud seinad on valgeks värvitud, nii et ploki materjal kumab värvi alt välja, põrandal on lihtne hall linoleum. Soliidsust loob aga taeva poole kõrguv lagi. Hoone üks autoreid Johan Tali ütleb, et ainuke sisearhitektuuri nn disainelement on saali suured lükanduksed, mis värviti Mustjala rahvariide algupärase mustri järgi triibuliseks.

Magistritöö kirjutamise ajal sattusin lugema Itaalias Firenzes 1445. aastal avatud lastekodust Ospedale degli Innocentist, mille arhitekt on Filippo Brunelleschi. Mind paelus selle hoone idee: lapse sai lastekodule üle anda spetsiaalse ukse kaudu, jäädes ise seejuures varjatuks. Vahel juhtus, et vanem andis lapse ära olude sunnil, kuid asus siis vabatahtlikuna lastekodusse tööle, et last ise toita. Hoone oli üles ehitatud modulaarses süsteemis. Esmapilgul näib maja väga range ja sümmeetriline, aga tegelikult peitub selles põnev sisehoovide ja käikude süsteem. Mustjalas on sarnane võlu: lihtsa kesta taha on peidetud aed, kus on korraldatud ka kontserte ja kuhu võid minna istuma või seda lihtsalt klaasi tagant vaadata. Väljast aed endast märku ei anna. Salaaed on hoonet läbiva ringse liikumise keskmes. Olen varasemalt tähele pannud, et kui majas on ringliikumise võimalus, hakkavad lapsed seda kohe ära kasutama. Lõputu, kordagi ümber keeramata liikumine on kutsuv. Ka Mustjalas on selline lõputu ringide tegemine võimalik. Liikuda ühest elutoast päevakeskuse ruumidesse, sealt edasi teise poole elutuppa, esikusse ja siis otsast peale alata. Peale selle on igal pansionaadi elanikul võimalik oma toast otse välja pääseda. Omi asju võib siin ajada peaaegu nähtamatult, keegi ei pea tundma, et ta on vangi pistetud.

Mustjala päevakeskus-pansionaadist pidi saama katse- ja tüüpprojekt Saaremaal. Pansionaadi kohtadest on puudus ja samasugune hoone taheti kohe teha ka Leisi. Kui esialgu tunti hirmu, et elu pansionaadis on liiga kallis, siis täna ei ulatu elaniku enda katta olev kuuarve üle 300 euro. Elanikud maksavad ise toidu eest, mis argipäevadel tuuakse Mustjala lasteaed-põhikoolist, õhtuti ja nädalavahetustel saavad elanikud ise hakkama. Loomulikult tuleb toetus hoone ülalpidamiseks ka vallalt. Paraku on praegu teiste sarnaste eluruumide loomine rahamurede tõttu siiski seiskunud. Hoone maksumus oli 1,8 miljonit eurot, ehk paneb mõni erainvestor sellele projektile õla alla?

Asjakohaseks näiteks on siin üle maailma ehitatud Maggie keskused vähihaigetele, mille hoonete ehituse ja töös hoidmise raha tuleb kõik annetustest ja toetustest. Keskuste loojad olid Maggie Keswick Jencks, kes suri 1995. aastal rinnavähki, ja tema abikaasa Charles Jencks. Maggie keskustes saavad käia vähihaiged oma lähedastega, seal pakutakse tugiteenuseid, toetust ja informatsiooni haiguse kohta. Suurt rõhku on pandud keskuste arhitektuurile, hooneid on projekteerinud maailmakuulsad arhitektid ja mitmed neist on sündinud ka läbi arhitektuurivõistluste. Disain on väga tugevalt psühholoogiaga läbipõimunud: Maggie keskustes puudub klassikaline haigla-õhkkond, ei ole vastuvõtulauda ega ühtegi vormirõivas inimest.

Uurisin Johani Talilt, kas tal ei ole tunnet, et peaks hakkama seisma selliste projektide eest, olema eestkõneleja. Johan vastab, et tema tahab mõelda, et seisab hea arhitektuuri eest, selle asemel, et olla üksnes ühe sotsiaalse rühma eestkõneleja. Arusaadav. Aga ometi ei anna mulle rahu, et terve Eesti peale on meil vaid üks eakaid tõeliselt väärtustav ruum. Vanainimeste ühikas, nagu Johan ise selle kohta ütleb.

Käisin koolis prantsuse lütseumis, mille hüüdlause oli „Probi estote per totam vitam!“ (ee „Olgem väärikad kogu elu!“). Mustjalast tulles mõtlen, et võib-olla peitubki meie elu õnn ja rahulolu väärikuses: väärikas käitumises, elamises, suhtlemises, mõtlemises ja ka väärikas ruumis. Tehkem siis kõik selleks, et igaühel oleks võimalus ruumile, kus saab olla väärikas kogu elu.

INKE-BRETT EEK on arhitekt, kes vabal ajal valutab südant sotsiaalsete probleemide ja keskkonna pärast.

FOTOD: Johan Tali
AVALDATUD: MAJA 2-2024 (116), peateema KÕRGE IGA

1 Philippe Ariès, Western Attitudes toward DEATH: From the Middle Ages to the Present, tõlkinud Patricia M. Ranum (Baltimore: The Johns Hopkins University Press 1975), 86–87.