Piirialade mistahes viisil kujutamine tähendab võimuküsimustega tegelemist ja kõnealustele aladele mõju avaldamist. Näiteks võiksime vaadata Venemaa ja Eesti vahelist piiri õhust – mõne drooni vaatevinklist või Mihhail Bulgakovi tegelaskuju Margarita silmade läbi või siis Selma Lagerlöfi tegelaskuju Nils Holgersoni kombel rändavate metshanedega kaasa lennates. Paraku ei põhine siinne artikkel mõnel säärasel kõrgelennulisel kogemusel. Järgneb hoopis Eesti piirilinna Narva ruumiobjektide inventuur.

Alates sellest, kui taanlased linna asutasid, ja selle päevist Hansa Liidu liikmena on Narva paistnud silma nn keskusena kusagil mujal. Hilisemast ajaloost võime esile tõsta kolm eripära: asukoht piiril, radikaalsed demograafilised muutused ja intensiivne tööstus (enamik Eesti elektrist toodetakse põlevkivist just Narvas). Linn hävis teises maailmasõjas täielikult, kui rinne sellest 1944. aastal üle käis. Pärast sõda ehitati Narva uuesti üles laienevat energiataristut ja rasketööstust silmas pidades ning taasasustati igast Nõukogude Liidu otsast tulnud töölistega. Eesti taasiseseisvumisest 1991. aastal on Narva kohapealne tegelikkus keerelnud ümber deindustrialiseerimise, riikidevahelise piiri ja samuti rahvusküsimuste –  Ida-Virumaast, Eesti idapoolseimast maakonnast on saanud Eesti ühiskonna jaoks n-ö teine, selle ühiskonna vari.

2022. aastal korraldas linnavalitsus veebihääletuse, et valida Narvale uus tunnuslause. Hääletusest võttis osa üle 700 inimese, kes valisid vana loosungi „Hea energia linn“ asemele linna uueks loosungiks „Narva – Euroopa algab siit“. Ühe sajandi jooksul jõuti Narvat valitseda Peterburist, siis Tallinnast, siis Moskvast ja siis jälle Tallinnast (mõningase lisapanusega Brüsselist). Ometi iseloomustab linna kangekaelne püüd jääda avatuks eri suhetele. Viimase kümnendi jooksul on Narvast saanud kiirkorras euroopastumise sõlmpunkt. Näeme seda näiteks bastionimüüride all kulgeva promenaadi kujul, mida rahastas Euroopa Liit ja kus on märgitud kõik liikmesriigid ja nende liitumise aastad. Samuti kohtame euroopastumist KredExi rahastatud kortermajade renoveerimisprogrammi kujul.

Piirilolek tähendab teatud laadi serval seismist. Tõepoolest, Narvas asuv piir ei jäta muljet mõnest poolitatud pildist, vaid kujutab endast kapitali- ja energiavoogude, õigusrežiimide, usutraditsioonide, keelte ja valuutade ristumiskohta. Piir tähistab rahvusriigi õigust territooriumile (sealhulgas vees ja maa all), kuid loob ühtlasi konkreetset laadi ühenduse, mis võimendab nii erinevusi kui ka kokkupuuteid. See on aluseks laiemaid suhteid ja kujutamisviise mõjutavale performatiivsele antagonismile ja vastakale esemelisele kultuurile.

Ruumiobjektid

Aleksandri suurkirik

Enne teist maailmasõda oli Narvas 15 pühamut. Aleksandri suurkirik ehitati 1884. aastal ja nimetati terroriaktis tapetud Vene keisri järgi. Kellatorn hävis teises maailmasõjas ja taastati alles 2008. aastal. Nüüd juba luterliku kiriku kordategemiseks kulus üle 2,5 miljoni euro avalikku raha, millest 40% tuli Euroopa Liidu toetustest. Osa renoveerimise kuludest rahastati laenuga. 2015. aastal kuulutas kogudus välja pankroti ja kiriku taastamistööd jäid pooleli. Aasta hiljem ostsid Eesti riik ja Eesti evangeelne luterlik kirik selle üheskoos endale.

Bastionid

Rootsi suurriigi Balti provintsides (1629–1721) oli Narva teine kõige võimsam kindluslinn pärast Riiat. Linna asukoha strateegilist tähtsust arvestades pole üllatav, et siia bastionid ja kindlus rajati: just selles piirkonnas toimusid Liivi sõja, Põhjasõja ja kahe maailmasõja mõned olulisemad lahingud.

Nahkhiiremajad

Bastionite ja arvukate koobaste tõttu leidub Narvas rohkelt nahkhiiri –  lausa nii palju, et linnavalitsus paigaldas nendele ööloomadele terve hulga „hotelle“. Kitsaste kambritega puust varjekastid võimaldavad nahkhiirtel päeva ajal puhata ja soojas püsida.

Keldrid

Kelder toimib kodu lavatagusena, mille kaudu avaneb teistele varjatu ja nähtava vahekord. Seda võidakse kasutada perekonnaarhiivina, alateadlike ihade materiaalse ilminguna, allasurutud tunnete mängumaana, eneseväljenduse nurgakesena ja mälestusi ja esemeid koondava hoiuruumina. Asjade varjushoidmise võimalus on liminaalsel enesetaju kujundamisel keskse tähtsusega, kuna identiteet ja mälu ei ole seotud üksnes sellega, mis on silmanähtav, vaid ühtlasi sellega, mis on peidus.

Punkrid

Narva ehitati uuesti üles modernistlikke linnapõhimõtteid järgides, aga ka külma sõja võimalikke stsenaariumeid silmas pidades. Kui Eesti 1991. aastal taasiseseisvus, jäid paljud punkrid ripakile või lammutati. Paari aastakümne jooksul polnud vajadust totaalseks sõjaks valmistuda, nüüd on aga olukord muutunud ja need kaitserajatised pälvivad taas tähelepanu. Eesti valitsus plaanib ehitada piiri äärde 600 uut punkrit, mis oleksid osa Läti ja Leeduga ühisest kaitseliinist. Võimud on hakanud uurima ka seda, mis peitub linnade all. Venemaa sissetung Ukrainasse tõi kaasa selle, et piirist vaid mõne meetri kaugusel asuvat maa-alust jõusaali Albatros, mida pidas Andrei Mitkovets, hakkasid aina tihedamini külastama riigi- ja linnaametnikud. Andrei, kes oli selleks ajaks seda maa-alust varjendit üürinud juba 30 aastat, jättis oma jõusaali maha ja kolis Jõhvisse.
Traditsiooniliselt on punkreid ehitatud turvatunde loomine eesmärgil. Seepärast on ametnikud ja insenerid mõelnud neid sõjalisi rajatisi planeerides eri maskeerimisviisidele, et neid maastikku sulandada. Kuid punkritel pole võimalik oma negatiivse kuvandi tõttu graatsiliselt varemeteks muutuda ja looduse osaks saada.

Poid

Sõitsime Dmitriga pooleteise tunni jooksul paadiga mööda veehoidla juures asuvaid kanaleid, silmitsedes metsa ja põlevkivi töötlemisest tekkinud tuhavälja. Tegemist on 800-hektarilise platooga, mis koosneb 230 miljonist tonnist ärapõletatud põlevkivi tuhast, lähedal asuvate soojuselektrijaamade jäätmetest. Tagasiteel palusin Dmitril ligineda Venemaa piirile, mida vee peal tähistab hulk kollaseid poisid, neist edasi algab kahe riigi vaheline puhvertsoon. Kui me poidest saja meetri kaugusel olime, ütles paadi mootor üles, nii et Dmitri pidi seda sealsamas parandama. Umbes kümme minutit pärast peatumist, kui mootor oli juba korda tehtud, sõitis kollastest poidest mööda patrull. Eelmise aasta 23. mail eemaldasid Vene piirivalvurid jõe pealt 24 laevateid tähistanud poid, ähvardades nõnda kahe riigi vahelist piiri ümber teha.

Krüptoraha kaevandused

Kui energiat toodetakse alati konkreetses kohas, siis andmete ladustamine näib olevat kohast kui sellisest sõltumatu – see on muudetud ülemaailmseks virtuaalseks tehnoloogiliseks tsooniks, kus põimuvad korporatiivne salastatus ja kohapealne nähtamatus. Krüptoraha kaevandamiseks kasutatakse Ida-Virumaal ära nõukogudeaegset taristut, kuid juurde on vaja ka uut –  hinnanguliselt kulub kaevandamisele üle 1% kogu riigi elektritarbimisest. Tänavu tunnistasid kaks Eesti krüptoärimeest end süüdi 577 miljoni dollari suuruses krüptopettuses.

Datšad

Esimesed datšad tekkisid Eestisse koos vene vanausuliste saabumisega Peipsi järve kaldale 17. sajandil. Pärast 1917. aasta bolševike revolutsiooni datšad riigistati ja anti juhtivate kommunistide kasutusse. Ent pärast teist maailmasõda sai datšakultuur sisse uue hoo. 1950ndatel hakati vabrikutöölistele jagama aiamaakrunte, et leevendada kroonilist toidupuudust ja pakkuda vaba aja veetmise võimalusi. Narva ümbruses on üle 10 000 datša, mis jagunevad 50 eri suurusega aiandusühistu vahel. Krundid on tavaliselt 600 m2 suurused ja neile on püsti pandud suvemaja (ametlikult kuni 40 m2 suurused). Datšahooajal suurendab kohalik omavalitsus busside väljumissagedust, et inimesed (paljud neist eakad naised) saaksid oma aialappide eest hoolitseda. Ent datšaelu pole alati lihtne. Levinud probleemid on näiteks joogivee piiratud saadavus, aeg-ajalt esinevad üleujutused ning korraliku kanalisatsioonisüsteemi puudumine.

Energiataristu

Narvat läbib Venemaalt tulev 1520-millimeetrise (ehk Euroopa standardist erineva) rööpmelaiusega raudtee, mis lõikab linna sisuliselt pooleks. Venemaa nafta, gaasi ja elektri transiit kaotab aga tähtsust ja Eesti riik on teinud strateegilisi jõupingutusi Euroopa võrgustikuga lõimumiseks.

Fassaad (Narva kolledž)

Tarad

Siit leiab kahte sorti tarasid: nõrgad tarad, mis ümbritsevad näiteks suvilaid, ja tugevad tarad, mis kulgevad näiteks mööda riigipiiri. Datšapiirkondades kehtivad kokkuleppelised piirid, kuni naabrid omavahel hästi läbi saavad. Osa neist aiataradest ei lange kokku kinnistusraamatus märgitud ametlike piiridega.

Sillad

Ületuskohad, mis ühtaegu ühendavad ja lahutavad. Iga päev läbib kahe linnuse vahel asuvat piiriületuspunkti üle 1500 inimese kummaltki poolt piiri (ja enne Venemaa rünnakut Ukraina vastu oli see arv kolm korda suurem). Silla nimi on Sõpruse sild. Linnast leiab veel lisaks raudteesilla, Kreenholmi saarele viiva jalakäijate silla ja raudteeliine ületava viadukti.

Garaažid

Nõukogude kultuuris olid garaažid kohad, kus välja lülituda, isiklike ettevõtmistega tegeleda ja alternatiivseid maailmas olemise viise katsetada –  kohad, kus inimesed võisid tegeleda asjadega, mis tundusid olevat riigist sõltumatud. Narvast leiame lausa kaht tüüpi linnagaraaže: kuival maal asuvad tavagaraažid ja kanalite ääres asuvad paadigaraažid. Kanalite piirkonda on viimased 60 aastat kutsutud Kulguks, kuid üha sagedamini nimetatakse seda ka Narva Veneetsiaks.

Kulgus elatakse hooajati, peamiselt suvekuudel. Kuid leidub ka inimesi – nagu Aleksandr –, kes elavad siin aastaringi. 15 aastat tagasi müüs ta oma korteri ja kolis garaaži, mille ta on kujundanud oma eklektilise maitse järgi. „Ma kaunistan oma garaaži samamoodi nagu sina kaunistad oma korterit.“

„Diivan, teler, külmkapp –  need on hädavajalikud. Samuti mangal [grill] või mikrolaineahi toidu valmistamiseks,“ ütleb Dmitri. Kõik need seadmed on tal ühes oma garaažidest olemas, samal ajal kui tööriistad ja paat on hoiul teises. „Naistel pole siia asja,“ ütleb Vladimir kavalalt muiates. „Vahel me vahime lihtsalt üheskoos telekat. Teinekord, nagu ka näiteks eile õhtul, võtame pisut viskit, õlut ja rummi. Sa oleks pidanud hoopis eile siia tulema,“ ütleb ta, viibates ise Ivanile, kes lisab: „Mulle meeldib siin käia, sest siin ei kontrolli mind keegi.“

Igor näitab mulle lahkesti oma kaht garaaži:  üht, mis on mõeldud ajaveetmiseks, ning teist paadi ja tööriistade hoiustamiseks. Ta töötab keevitajana ja on teinud siia metallist paadisilla koos pingiga. Talvehooajal käib ta Kulgus selleks, et „kevadeks ettevalmistusi teha“. Ühte garaaži on kuhjatud kõiksugu asjad, tööriistad ja materjalid, mille otstarve jääb kohati ebaselgeks. Teine meenutab mulle seda, mida Bachelard garaažide kohta kirjutas: see on poolkast, mis sarnaneb pesaga. Täpsemalt öeldes harakapesaga, mille seinal ripuvad ikoonid, nende kõrval kuus töökiivrit, mikrolaineahi, voodi, veepaagid, puhastusvahendid, riided ja eri mõõdus katkised mööblitükid.

Garaažide praegu-võite-veel-olla tüüpi kasutamine sai alguse 1960ndatel ja see on nüüdseks kestnud üle 60 aasta. Ametlikult registreeritud garaaži ostmiseks peab välja käima vähemalt 3000 eurot, samas kui ebaselge õigusliku staatusega garaaži võib saada poole vähema eest. Allikad on garaažide tegelike kasutajate arvu suhtes eri meelt. Ühistu sõnul on neil 242 liiget, aga siin aega veetvate inimeste sõnul on garaažide kasutajaid üle 600.

Sõjaeelse Narva makett:

Fjodor Šantsõn lõi sõjas hävinud vanalinna 1:100 mõõtkavas maketi. Ta alustas selle kavandamist 1992. aastal oma kodus. 2008. aastal tehti talle ettepanek tuua makett raekotta. Praegu võib seda näha Narva muuseumis. „Kurb on töötada millegagi, mis on meie jaoks kadunud,“ tunnistab Fjodor.

Puškini büst

Selle püstitasid 1999. aastal kohalikud elanikud. Teine Eestis leiduv mälestusmärk sellele vene kirjanikule asub Kadrioru pargis Tallinnas.

Jõgi

Narva jõgi on kokkupõrkekoht, kus on keerukas veetaristu. Jõgi võimaldab kummalgi pool piiri õngitsevate kalameeste vahel omamoodi suhtlust. Üle 150 aasta on jõgi ühes oma taristuga olnud osa mitmesugustest ringetest, mis toetavad ümbruskonnas elu- ja majandustegevust. Näiteks andis see hüdroenergiat Kreenholmi manufaktuurile. 1857. aastal asutatud ettevõttest sai Vene keisririigi suurim tekstiilivabrik, kus 19. sajandi lõpuks töötas 5400 töötajat. 1970ndatel töötas Kreenholmis juba üle 10 000 töötaja ja suur osa toodangust läks ekspordiks. 1990ndatel aga ettevõte erastati ja 2010. aastal lõpetas pankrotis. Tegemist oli Narva deindustrialiseerimise loos olulise verstapostiga, mis mõjutas linna enesetunnetust ja jättis selle ilma osast funktsioonidest ja elanikkonnast (1989. aasta 83 000 elanikust on praeguseks alles 53 000, kellest paljud on endiselt hallide passide ehk määratlemata kodakondsusega).

Veehoidla

Veehoidla lõid 1950ndatel nõukogude insenerid Kulgu küla alale. Narva jõgi taltsutati 206 meetri pikkuse ja 9 meetri kõrguse ülevoolupaisuga, milles on 11 lüüsi. Peale kraavide, kanalite, lüüside, pumpade ja torude süsteemi rajasid insenerid muldtammi, mille kogupikkus oli üle 1,5 kilomeetri. Pais jääb osalt Eesti territooriumile (40 km2 paisjärve 191 km2 kogupindalast), kuid seda haldab Vene riigifirma. Vähese sügavuse (keskmiselt 1,8 meetrit) ja elektrijaamadest väljuva jahutusvee tõttu soojeneb paisjärv ülemäära ja põhjustab taimede liigset vohamist. 1971. aastal töötati välja plaan keskkonnakahju ulatuse vähendamiseks, kuid seda ei viidud ellu. Pärast Nõukogude Liidu kokkuvarisemist, kui veehoidla vastaskallastele jäi kaks teineteisega vaenujalal olevat riiki, muutus kahjude leevendamine veelgi keerulisemaks.

Kohalikud räägivad veehoidlale viidates „mere äärde“ (на mоре) minemisest. Paraku kurdavad nad ka, et iga aastaga on seal aina vähem kala. Geopoliitilise piiri ülesed ümberasumisprotsessid jätkuvad. Näiteks linnud ja seemned liiguvad pidevalt risti-rästi üle veehoidla. Piiri eiravaks elemendiks on ka Eesti poolel asuvatest elektrijaamadest pärit heitmed –  elektrijaamade jahutus- ja puhastussüsteemid kasutavad nimelt veehoidla vett.

Loe edasi:
Eléonore De Montesquiou, Na Grane: Narva/Ivangorod (Argo, 2010)
Madis Tuuder ja Karin Paulus, Narva: Daatšast paleeni (Narva linnamuuseum, 2020)

FRANCISCO MARTÍNEZ on antropoloog, kes uurib etnograafiliselt nüüdisaegset esemelist kultuuri. Tema töid tuntakse kriitilise pilgu ja eksperimentaalse stiili poolest. Praegu töötab ta Ramón y Cajali stipendiumiprogrammi toel vanemteadurina Murcia ülikoolis.
JOOSEP KIVIMÄE on kunstnik ja fotograaf, kes ootab, et muru läheks roheliseks.

PÄISES foto: Maa- ja Ruumiamet / Fotoladu 
AVALDATUD: MAJA 1-2025 (119), peateema BALTIC EXTRA