Kui kuulsin uudist, et Niguliste kirikusse on rajatud lift, tuli kohe meelde kuulus Gustave Eiffeli õpilase Raoul Mesnier du Ponsardi projekteeritud Santa Justa lift Lissabonis. Kui asja süveneda, siis on see muidugi pisut teistlaadne: Santa Justa lift ühendab seitsmele mäele ehitatud linna kahte eri tasandit, olles küll samal ajal vaateplatvorm ja turismimagnet. Analoogse lifti kavandas Nunne tänava Kitsepargi ja Toompea vaateplatvormi vahelisele alale 1935. aastal arhitekt Herbert Johanson. Samuti on lifti (tõstetooli) proovitud joonistada Patkuli trepi tsooni ja seda juba möödunud sajandi 20-ndatel ja siis 50-ndatel ning kolmas kord 90-ndatel. Mida aga ikka pole, on tõstetool!
Herbert Johansoni 1935. aasta projekt lifti ehitamiseks Nunne tänavalt Toompeale Kohtu tänav 12 hoovile, tänasele Kohtuotsa vaateplatsile Tallinnas.
Vilen Künnapu ja Ain Padriku 1993. aasta projekt reisilifti ehitamiseks Tallinnasse Patkuli trepi piirkonda.
Foto: Wikimedia Commons
Kuid nüüd tagasi Niguliste juurde. Teatmeteostele toetudes on Niguliste kiriku ehitusaeg 13. sajandi keskpaik. Kiriku rajasid saksa kaupmehed ning kirik pühitseti kaupmeeste ja meresõitjate kaitsepühakule Pühale Nikolausele. Esialgne kirik oli lihtne kindlus- ja kaubakirik, sest puudus veel Tallinna linnamüür, niisiis kasutati kirikut ka kaitserajatisena. Kirik sai oma lõpliku kuju ja siseruumi basilikaalse lahenduse Tallinna linna õitseajal, 15. sajandi algusaastatel. Hilisemate ümberehituste käigus lisandusid Antoniuse kabel ja põhjaküljele hauakabelid, torni ehitati kõrgemaks ja tugevamaks.
Tallinna Niguliste kirik 1948. aasta juulis.
Foto: Eesti Ajaloomuuseum
Niguliste kiriku tornikiivri taastamistööd.
Foto: Kalju Suur, Eesti Arhitektuurimuuseum
Niguliste kiriku torn pärast 1982. aastal taastamistööde lõppjärgus toimunud põlengut.
Foto: Mati Hiis
1944. aasta 9. märtsi ööl süttis Tallinna pommitamise käigus kirik põlema ja ajalooline sisustus suures osas hävis. Hävisid ka tornikiiver ja kõik võlvid. Hävinud oli üks ilusaima ruumimõjuga kirikuid Tallinnas. Visby toomkirikut külastades sain ootamatult aru, et ma olen midagi sarnast juba kogenud – see oli Niguliste interjöör. Eesti ajaloolastel Paul Johansenil ja Villem Raamil oli õigus: see oli üks hansaruum ja kultuurimõjud olid läbi põimunud. Tallinna Niguliste kirikul vedas, sest taastamistöödega alustati 1953. aastal. Näiteks Pärnu Nikolai kirik, mis samuti sai II maailmasõjas tules kahjustada, hoopis lammutati aasta hiljem. Niguliste kiriku taastamistööde lõppjärgus 1982. aastal juhtus ka segastel asjaoludel õnnetus: uus torn põles ja murdus pooleks. Seda sündmust mäletab ka allakirjutanu. Tossavat torni oli siis Harju tänaval vaatamas arvestatav hulk masendunud rahvast. Õnneks otsustati tornikiiver ja kiriku katused taastada. Kirik avati 1984. aastal Eesti Kunstimuuseumi filiaalina.
2020. aastal korraldas Eesti Kunstimuuseum kutsutud arhitektuurivõistluse torni lifti rajamiseks. Osales kolm arhitektuuribürood: Kaos, KOKO ja Kauss. Lifti rajamine oli juba endises restaureerimisprojektis ette nähtud ja seetõttu olid avad vahelagedes olemas. Võistluse võitis arhitektuuribüroo KOKO, kelle ettepanek eristus õhulise ja tehnitsistliku avatud lahenduse poolest. Teised võistlejad paigutasid lifti betoonšahti.
Tööde kaigus muudeti ja tugevdati tornis olevate korruste vahelagesid. Teine, kõrge korrus on nüüd vanade kirikukellade ekspositsioonipind, kolmas, madalam korrus ajutiste näituste saal ning neljas korrus on vaateplatvorm. Neljanda korruse põrandat tõsteti umbes kahe meetri võrra, nii et põrand on nüüd kaaravade alumise serva tasapinnas, tänu millele avaneb seal nautimiseks suurepärane vaade linnale. Tekkinud madalale vahekorrusele paigutati tehniline ruum. Torni vahekorrustel on tagatud evakuatsioon olemasoleva müüritrepi kaudu.
Neljanda korruse põrandat tõsteti umbes kahe meetri võrra, nii et põrand on nüüd kaaravade alumise serva tasapinnas.
Neljanda korruse tasandil on ka hädaväljapääs, kuhu pääseb päästeameti suurima tõstukauto korviga ligi. Lahtine lift on põhikorruse tulesektsiooni osa ja kõrgematel korrustel on see eraldatav alla lastava tuletõkkekardinaga, kusjuures teise korruse 16 meetri kõrgune osa pidi olema maailma kõrgeim omasarnaste seas.
Lift ise on poolkaarekujuline ebasümmeetrilise lahendusega eritellimusel tehtud klaaslift, mille tootjat oli muuseumi direktori sõnul raske leida. Kõik suured liftifirmad, nagu Kone, Otis ja Schindler, ütlesid ruumi kõrguse ja sellest tuleneva riski tõttu ära. Lõpuks leiti Kreeka perefirma, kes võttis teha töö ja ka vastutuse asja eest. Liftisõitjate maksimumarv on turvalisuse kaalutlustel piiratud viiele inimesele. Ebasümmeetria tagab kogu lahenduse tehnitsistliku efektsuse ja kujundusliku kontrasti kiriku võlvide ja muu ajaloolise ruumiga. Soovitan kõigile liftiga sõitma minna – see annab ka adrenaliini!
Lift ise on poolkaarekujuline ebasümmeetrilise lahendusega eritellimusel tehtud klaaslift.
Fotod: Tõnu Tunnel
Koos liftiga tehti väikesesse külgkabelisse vahelagi, mis on puittaladel ja kus talade toestamiseks kasutati olemasolevaid avasid müüriseintes.
Liikumispuuetega inimene saab nüüd tänu liftile tunda end kirikus teiste seas võrdsena. Probleemiks on aga hoopis välisuste paekiviastmed.
Liikumispuuetega inimene saab nüüd tänu liftile tunda end kirikus teiste seas võrdsena. Probleemiks on aga hoopis välisuste paekiviastmed. Trepivabalt muuseumisse sisse saamiseks on välisuste juures vaja paigaldada terasest kaldteed ja seetõttu on vaja kasutada turvameeste abi.
Koos liftiga tehti väikesesse külgkabelisse vahelagi, mis on puittaladel ja kus talade toestamiseks kasutati olemasolevaid avasid müüriseintes. Minimalistlik üldlahendus tagab uue ja vana kohtumise delikaatsuse. Selles ruumiosas paikneb nüüd näitusteruum, kuhu aga pääseb müüritrepi kaudu, kus raskevõitu on liigelda tervelgi inimesel.
JAAK HUIMERIND on arhitekt ja Studio Paralleel omanik. Tema loomingut iseloomustab otstarbekohane vorm ja selge struktuur.
PÄISES foto: Tõnu Tunnel
AVALDATUD: MAJA 2-2024 (116), peateema KÕRGE IGA
