Tänavuse Tallinna Arhitektuuribiennaali raames EKAs toimunud kõrgtasemeline konverents käsitles digitaalsuse mõju arhitektuuriloomele, tootmisprotsessidele ja ühiskonnakorraldusele.
Digitehnoloogia on muutmas seda, kuidas, mida ja kellele me disainime. On selge, et arvutid on muutnud viise, kuidas me töötame. Raaltehnoloogia automatiseerib, eemaldab tööst inimtegevuse. Digitaalsed arvutid on asendanud (inim)arvutajad – jah, selline töökoht oli kunagi päriselt olemas. Peagi näeme, kuidas enamik tööülesandeid, mis eeldavad spetsiaalset oskust või teadmist, automatiseeritakse kulutõhususe-põhiselt. See protsess on tuure kogumas ja hakanud muutma seda, mida me disainime – üha enam on selleks objektide asemel protsessid. Automatiseerimisest on seega saamas pigem disaini- kui inseneeriaküsimus, pigem vahend tähendusloomeks kui probleemilahenduseks. Automatiseerimine ei ole neutraalne, vaid omab alati tähendust, disain tegeleb sellega, mis see tähendus olla võiks. Hetkel, mil mõistame, et meil ei ole tegelikult õnnestunud eraldada loodust kultuurist, objektiivset subjektiivsest ja me pole seega modernsust õieti saavutanudki, saab kõigest disain. Faktid muutuvad küsimusteks, nagu väidab Bruno Latour1. Sealjuures neid, meie endi elusid kujundavaid automatiseeritud süsteeme disainides disainime iseend. Seega on paratamatu, et digireaalsuse-teemaline diskussioon on poliitiline.
1 KUIDAS ME DISAINIME
Ajast, mil digivahendid 90ndate alguses arhitektuuris kasutusele võeti, on üheks peamiseks küsimuseks olnud autorluse muutuv roll. Sellel teemal on mitmeid tahke. Näiteks raalprojekteerimise (CAD) puhul on küsimus selles, kes on töövahendi autor. Kui looja kasutab Bézier kõveraid, kas Renault’ insener Pierre Bézier on siis mingis mõttes kaasautor? Esimeste põhjuste seas, miks CAD-tarkvara kasutusele võeti, oli digifailide redigeeritav iseloom, mis tähendab, et mitu inimest võib ühe ja sama failiga töötada ja samast kavandist erinevaid versioone luua, ning puudub vajadus haarata žiletitera järele, et mõnda joont kustutada. See viib omakorda ühisloome ideedeni, seda eriti nn veeb 2.0 esiletulekuga, kus kasutaja on ühtlasi sisulooja. 30 aasta jooksul, mil arhitektuuridisaini digtaliseerimine on kogunud hoogu, oleme läbinud ka FabLab-revolutsiooni – töökojad, kus saab kasutada 3D-printereid, laserlõikureid jms. Viimase kaudu on omakorda tagasi arhitektuuri jõudnud meisterluse (craft) kontseptsioon. Raaltootmistööriistad (CAM) on loonud silla disainitava ja toodetava vahel (CAD-CAM) ning kasvatanud põlvkonna nn meister(daja)-arhitekte.
Konverentsipubliku seast kõlanud küsimuse ajel kujunes kirglik diskussioon selle üle, kas digivahendid võiksid arhitekti vabastada tehnilistest, sotsiaalsetest ja õiguslikest piirangutest. Kuigi ajaloolane Antoine Picon vastas lühidalt „Ei!“, on küsimus muidugi keerulisem. Enamik paneliste nõustus, et mõte meisterlusest, arhitektidest kui meistrdajatest või isegi oma hoonete tootjatest ei ole pädev. Picon märkis, et suurem osa arhitektidest, kes sellist mudelit on proovinud, on pankrotistunud. Piconi mõtet toetas ka arhitekt ja teadur Roland Snooks, kelle jaoks on raaljuhitud tootmisvahendid disainitööriistad, mille abil on võimalik saada kohest materiaalset tagasisidet teostuse kohta. Kuna disainer otsib pidevalt uudsust ja mitte niivõrd kasumlikke mudeleid, peab säilima vahe disaineri ja tootja vahel. Seda enam, et piirangute ületamine muudabki arhitektuuri huvitavaks, leidis Snooks.
Loomevabaduse ja disainiprotsessi osapoolte rollide ehk agentsuse küsimusi puudutasid ka mitmed ettekanded. Rääkides automatiseerimisest ehk inimfaktori eemaldamisest on oluline märkida, et ainus viis, kuidas tagada tõeline loomevabadus, on disainida ise oma automatiseeritud disainitööriistad ehk -algoritmid. Näiteks loob peakõneleja Roland Snooks generatiivsete algoritmide abil oma töödes nn kummalist käitumist (strange behaviour). Ta programmeerib virtuaalagente, mis joonestavad ettekirjutatud käitumismustrite põhjal kolmemõõtmelisi objekte (agendipõhine mudeldamine). Gilles Retsin argumenteeris täisautomatiseeritud lähenemise poolt, tuues näiteks oma hoolikalt disainitud diskreetse arhitektuuri loomise meetodi. Täisautomatiseeritud lähenemise korral toimub vormiloome skripti ehk programmeeritud käsuahela, mitte joonestamise ega mudeldamise kaudu. Samal põhjusel esitasin oma argumendi moduleeritud modulaarsuse poolt, kus modulaarne lähenemine võimaldab probleeme lihtsamateks osadeks jaotada ja moduleerimine viitab autori võimalusele skriptimise abil sekkuda sellesse keerulisse, rangete konstruktsiooniliste, majanduslike ja ehituslike piirangutega süsteemi. Mehhanism on sama, mis Bézier’ kõveratel, kus kõverat genereeriv algoritm tõlgib üksikute kontrollpunktide asukohad sujuvaks kurviks.
Sille Pihlak uurib koostöövorme disainiprotsessides, eesmärgiga luua protokollide prototüüpe disainiinformatsiooni paralleelseks töötlemiseks. Selle tulemusel sünnib kaasav mudel, kus arhitekt ei ole vaid komponeerija, vaid ka dirigent, tuginedes ajaloolase Mario Carpo märgitud analoogile muusikalise ja arhitektuurse noteerimise vahel. Pihlaku seisukoht on, et digitehnoloogiad võimaldavad erinevatest distsipliinidest pärit teadmisi paralleeltöötlevasse süsteemi põimida, mis uuenduslikumates projektides on juba praegu tavapraktika. Nimelt saavad arhitektid ja insenerid töötada koos disainimudelites, millesse on integreeritud konstruktsioonianalüüs. Enamgi veel, nagu näitavad mõned suuremad Euroopa tootjad nagu CIG Architecture või Blumer-Lehmann, on avatud ligipääsuga algoritmiline disainiplatvorm Grasshopper leidmas kasutust ka tööstusliku tootmise ettevalmistuses. Sellest tarkvarast on saanud põhiline erinevaid disaini osapooli kaasava ja disaini automatiseerimise töövahend, mis võimaldab kollektiivset intelligentsi disainis – see on idee, mille poolt Christopher Hight ja Chris Perry argumenteerisid oma 2006. aasta ADs2– ajal, mil Grasshopperit polnud veel olemas. Kui tugineda Michael Hardti ja Antonio Negri poliitilistele terminitele, loob jagatud vastutus paljususe3 (multitude), kus individuaalsed panused koonduvad tervikuks, selle asemel, et neid taandada ühtseks rahvaks. Kuigi digitaliseerimine võimaldab kehtestada rangemat regulatsiooni ja kontrolli, saab digivahendite abil neid piiranguid kasutada ka loominguliste tööriistadena.
2 MIDA ME DISAINIME?
Võib tekkida küsimus, miks on agentsuse hajutatus arhitektidele hea uudis. Arhitektuur on alati olnud poliitiline, tegelenud inimeste veenmisega, et asjade ühel viisil tegemine on parem kui teisel viisil tegemine. Hiljuti nägime, kuidas suuri andmekogumeid kasutati valimistulemuste mõjutamiseks. Niisamuti mõjutab paljususe poliitilist tahet siiani vägagi suurel määral see sama meedia, mis sellele paljususele hääle annab. Seda teadmist kasutas oma valimiskampaanias ära Obama sama palju kui Trump. Mida rohkem eksperte on disainifaasi kaasatud, seda rohkem saab arhitekt aimu, mis on eraldiseisvate faktorite toimemehhanismid ja neis peituvad võimalused, ning mitte olla pelgalt fikseerunud lahenduste vastuvõtja. See toobki meid konverentsi ilmselt suurima alateemani – poliitikani.
Roemer van Toorn tõi Jacques Rancière’ile viidates esile, et arhitektuuriteadmises, esteetikas eneses sisaldub poliitika. Arhitektuur kehtestab suhteid ja need suhted ei ole alati neutraalsed. Esteetika läbi töötavad teadvustamata tasandil samaaegselt mitmesugused struktuurid ja väärtussüsteemid, mis loovad elu toimimiseks olukordi ja raamistikke. Van Toorn esitas küsimuse: „Millist poliitikat võimaldab tehnoloogia?“ „Selline poliitika ei peaks keskenduma kontrollile, mida teeb suur osa arhitektuurist, vaid otsima lahkhelisid, et hääle saaksid inimesed ja asjad, millel seda ei ole.“ Van Toorn kutsub sellega meid suhestuma „teisega“, migrandiga, ka migrandiga meis endis. Oma ettekandes tõi ta esile eetilisi vaatemänge kui osa tarbijakultuurist, kus kavalalt loodud fantaasiad ja stimuleeritud ihad kõnelevad millegi tõelisega, mis asub sügaval meie sees. Van Toorn kutsub meid selle vooluga kaasa minema, kuid suunab tegema seda eetilistel eesmärkidel.
Gilles Retsin nägi asju idealiseeritumalt. Ta väidab, et ebavõrdsuse kasvu, mis tuleneb automatiseerimisest, ei põhjusta niivõrd tehnoloogiline areng, vaid probleem peitub pigem seda rakendavas sotsiaalsüsteemis. Retsin näeb lahendust vasakpoolses aktseleratsionismis. Ta väidab, et praegune sotsiaalsüsteem kukub ajapikku iseenesest kokku ja viib täisautomatiseeritud postkapitalistliku ühiskonnakorralduseni. Retsin argumenteerib selles täisautomatiseeritud luksuskommunismis mittehierarhilistest ehitusplokkidest koosneva diskreetse arhitektuuri poolt, millest tekib kordusel põhinev fragmenteeritud arhitektuurikeel, milles on Pariisi haussmannilike tänavafrontide totalistlikkust. Diskreetse arhitektuuri ambitsioon on ümber korraldada kogu ehitustööstus. Kuigi suurem osa Retsini loomest on muuseumide ja paviljonide vormis, peab ta ise neid siiski sotsiaalmajutuse prototüüpideks. Sellega juhib ta arhitektuuri tähelepanu eemale elitaarsetelt institutsioonidelt, nagu kunstihooned ja ooperimajad, sundides keskenduma kogu ülejäänud hoonestusele.
Roland Snooks seevastu eelistab üksikeksperimentidel põhinevat tagasihoidlikumat hoiakut. Olles huvitatud pigem esoteerilisest4 kui universaalsest, väidab ta, et mõelda, et ühe isiku pakutud lahendus sobib üle maailma kõigile, on märk suurest egoismist. Siin avalduvad kenasti kaks vastanduvat poliitilist positsiooni, mõlemad korralikult läbi põimunud kummagi arhitekti disainikeelega. See omakorda seostub demokraatia keskse ideega, agentsuse hajutamisega (nt võimude lahususe printsiip). Üks kogeb end üksikagendina, osana suuremast parvest, kes mõjutab tervikut oma esoteerilise käitumisega, teine universaalse ehitusploki disainerina, kes ühtlasi fundamentaalsel tasandil määrab terviku käitumise alused. Kummalgi ei ole otsest eetilist üleolekut, kuid viimasel lasub kahtlemata suurem vastutus.
Antoine Picon vihjas, et Retsini idee universaalsetest ehitusplokkidest viitab mõningal määral modernismi läbikukkunud illusioonidele, mille kohaselt on võimalik kogu planeeti elegantselt projekteerida. Van Toorn lisas samas, et peame olema ettevaatlikud väitega, nagu oleks kogu modernismiprojekt olnud täielik läbikukkumine – tuleb arvestada maailma seisu pärast Teist maailmasõda, kolonialismi, kõike, mida standardiseerimine pakkus, millest omakorda võrsus paljuski näiteks õigus eluruumile, tervishoiu areng jne. „Ei saa lihtsalt öelda, et projekt kukkus läbi, modernismiprojekti suhtes tuleb olla küll väga kriitiline, kuid ei tohiks lakata küsimast, mida tähendab olla modernne. Peaksime alternatiive katsetama, isegi kui teeme selle käigus vigu.“
Digitaalsus on paljuski nagu plokiahel – mida laiemalt hajutada tõrkepunkte, seda turvalisem, vastupidavam ja tõenäoliselt ka demokraatlikum on kogu süsteem. Automatiseerimisest rääkides on see mõte veelgi olulisem. Süsteemid, mida ehitame praegu, peavad juba eos kaasama poliitilisi mehhanisme, mis võimaldaksid nende toimimist jooksvalt ümber mõtestada. Seda võiks saavutada läbi mittehierarhilise ja modulaarse struktuuri, mis võimaldaks vajadusel välja praakimist, asendamist ja ümberseadistamist. Automatiseeritud süsteemide disainimisel peaksime seetõttu olema väga tähelepanelikud, et mitte välja jätta poliitilist tegurit. Nagu paneeldiskussiooni käigus välja toodi: „Robotid ei streigi!“
3 KELLELE ME DISAINIME
Sellega jõuamegi kõnealuste muutuste subjektideni. Gilles Retsin väitis, et pikalt ulpima jäänud digimeisterluse mõiste tekkis samaaegselt ränioru ideega, milleks oli, et ligipääs digitaalsetele töövahenditele võimaldab inimestel saada autonoomseks ning alustada ettevõtlusega. FabLabi kogu idee seisnevat hoiakus, et „me ei pea hakkama ühiskonnakorraldust muutma, anname inimestele lihtsalt juurdepääsu tööriistadele!“ Retsini sõnul on see täielikult kooskõlas neoliberalismiga. Picon jätkas nentides, et inimesed kaotavad samas raaljuhitud tootmise (või automatiseerimise) tõttu oma töökoha. Teda hämmastabki, kui vähe on selle kõige juures arvestatud töötajaga. Ta leiab, et digitaalne ruskinianism on ettekääne, et mitte mõelda töötaja seisundi peale.
Keskustelu automatiseerimise ja töökohtade üle jagas paneeli kaheks. Kas automatiseeritud ühiskonnas, kus tööd enam ei ole, muutub indiviidi elu õnnelikumaks ja tõelisemaks, või saavad meist orjad masinatele, mille ise lõime? Või kas leidub alternatiivi, kus robotid võimendavad tööd, milles säilib siiski ka inimese panus? Esitluse teinud Wolfgang Schwarzmann usub kindlalt viimasesse. Hübridiseerumine on märgatav näiteks robotkäppade ilmumisega puidutöökodadesse, mis märgib liikumist käsitööoskusest masintoetatud tehnilise oskuse suunas. Schwarzmanni meelest aitavad digitehnoloogiad ühest küljest näiteks levitada tisleritöö ametioskust, teisalt viib robotiseerimine tahes-tahtmata teatud käsitööoskuste kadumiseni.
Küsimus sellest, kelle jaoks me disainime, puudutab siiski sügavamaid teemasid, kui see, kuidas ja millist tööd me tulevikus teeme. Digitehnoloogiad on universaalses disainis olnud pöördelise tähtsusega. Lisaks üldteada nutitelefonide juurdepääsufunktsioonidele on olemas võimalused ka kompimistaju aktiveerimiseks robootiliselt toodetud pindade abil, nagu näiteks Dagmar Reinhardti uurimus projektides Robotic Braille (robootiline pimedakiri) ja Spatial Maps (ruumikaardid). Sääraste segareaalsus-tehnoloogiate abil oma kehade võimendamisega kaasnevad muidugi ka tagajärjed. Meie kehad on integreeritud linnaandmete voogu, nagu mitmest ettekandest välja tuli. Anarita Papeschi tutvustas oma uurimistööd, kus osalusurbanismis ja -disainis kasutatakse biomeetrilist tajumist – inimkeha kasutatakse sõna otseses mõttes sensorina, millega uuritakse linna. Üks viimaseid ettekande teinuid, Adrià Carbonell, laiendas seda teemat, ühendades omavahel planetaarsed andme- ja suhtlustehnoloogiate võrgustikud urbaniseeruvate inimkehadega. Meist endist on saanud andmeringluse osa. Sedamööda kuidas meie kehad toodavad ja tarbivad infot, on seda vaja ühtlasi ka edastada, säilitada ja töödelda füüsilise infrastruktuuri abil, mis omakorda kasutab järjest rohkem ressursse ja energiat ning põhjustab samaaegselt suuri geoloogilisi muutusi.
Kui jutt juba geoloogiale läks, siis Roland Snooks tõi esile, et Austraalias teenivad kõige kõrgemat palka sisse- ja väljalennutatavad kaevandustöölised. „Selge, et see tõukab automatiseerimist tagant. Praegu toimivad need tohutu tootlusega kaevandused nii, et seal ei tööta peaaegu kedagi peale robotite. Hargmaised ettevõtted, kes neid omavad, tõmbavad välja kogu kasumi.“ Vähem töötajaid tähendab vähem makstavaid palku, mis omakorda viib väiksema maksusissetulekuni kohaliku majanduse jaoks. Picon tuletab meelde, et kaevandused olid ühiskondliku arengu katalüsaatorid, kuna inimestel oli võimalus streikida. Tema sünge prognoos on, et kui robotid võtavad võimust, kaasneb sellega kontrollimatu kapitali ülemvõim. Helgemal noodil kutsub ta siiski üles leidma uut tasakaalu. Inimosalus tuleks säilitada nii paljudel töökohadel kui võimalik. Picon leiab siiski, et lähitulevikus ei kujuta robotid suurimat ohtu. „Hiinas on lõputult teiloriaanlikke liinitöötajaid. Kurb tõsiasi on see, et inimtööjõud on tihti odavam kui masinad.“ Suurem probleem seisneb kasvavas ebavõrdsuses.
Niisiis vaatamata sellele, kas disainitakse muuseume või sotsiaalmaju, peaks see pakkuma rahvahulkadele eetilist vaatemängu. Tuleb siiski meeles pidada, et niivõrd, kuivõrd digitehnoloogiad on meid indiviididena vabastanud, on meist – digiaktiveeritud paljususest – saanud andmekehad globaalses võrgustikus. See võimaldab masside käitumist enneolematu täpsusega analüüsida ja simuleerida ning annab hea pinnase globaalseks manipuleerimiseks. Seda arvesse võttes tuleb küsida, kas digitaalsus võimaldab tõepoolest lõputut varieeruvust, nagu arvas digiarhitektide esimene põlvkond, või on see pigem standardiseerimiskalduvusega komplekssüsteem? Suurim väljakutse, mis konverentsi jooksul välja joonistus, on võimu ja kapitali kontsentreerumine ning küsimus, kuidas luua lõimivaid avatud süsteeme, mis seda kalduvust suudaks katkestada. Enamik inimesi ei tunne end ilmselt kuigi mugavalt, mõeldes akseletsionistlikust poliitikast, mis põhjustab neoliberaalse kapitalismi vältimatu kokkukukkumise. Kas digitaalsusest kujuneb sotsiaalse ja majandusliku vabanemise allikas või on see siiski kasvava ebavõrdsuse ja viimsepäeva automatiseerija, oleneb lõpuks poliitilistest otsustest, mida tehakse digireaalsuse alusmehhanismide disainimisel. Arhitektuuril kui sotsiaalse raamistiku pakkujal on siin kriitiline roll.
SIIM TUKSAM on Eesti Kunstiakadeemia arhitektuuriteaduskonna nooremteadur ja doktorant ning arhitektuuripraksise PART asutaja.
PÄISES: EKA konverentsi peaesinejad (vasakult): Mario Carpo, Roland Snooks, Antoine Picon. Foto: Lisanna Remmelkoor.
AVALDATUD: Maja 99 (talv 2020), peateema Väikeses kohas elamise mõttekus
1 Bruno Latour, A Cautious Prometheus? A Few Steps Toward a Philosophy of Design (with Special Attention to Peter Sloterdijk). – Keynote lecture for the Networks of Design* meeting of the Design History Society Falmouth, Cornwall, 3rd September 2008.
2 Collective Intelligence in Design. Architectural Design 30, toimetajad Christopher Hight, Chris Perry. Wiley, 2006.
3 Tõlgetes on kasutatud ka vastet „rahvahulk“
4 Vastandus lähtub etümoloogilisest tähendusest esōterikos – vanakreeka ‘sisemine’.
